• Esimesena hakkas Triinu ytlema issi ja yldsegi mitte emme. Algul oli see rohkem itsi, nyyd aga tàitsa issi. Emme ta ei tegelikult ei ytlegi. Ainult mamma. Kuigi mina ikka nimetan ennast emmeks, ei ole see kylge hakanud.
• Triinul ja issil on oma laul: Koop – Come to me  Issi paneb laulu peale, Triinu sylle ja keerutavad valsitaktis mòòda tuba. Nalja kui palju.
• Kui issit kodus ei ole, siis peab talle kogu aeg “helistama”. Telekapuldiga saab vàga hàsti issiga rààgitud.
• Kui issi làheb hommikul tòòle, siis tuleb suur nutt ja hala.
• Mida làhemale saabub òhtu, seda tihedamini pean seletama kus on issi ja millal ta juba tuleb.
• Kui issi ikka kuidagi ei tule, siis peab talle video messengeriga helistama.  Kui issi nàgu ilmub monitorile, siis annab Triinu virtuaal-issile musi. Monitori peab seega tihti puhastama.
• Issi on lòpuks ometi hakanud òhtuti varem koju tulema, et ikka oma kalli tytrekesega enne magamaminekut natuke hullata. Siiani saabus ta siis, kui Triinu oli juba sygavas unes. Ja tihti mitte ainult Triinu.
• Kui issi lòpuks koju tuleb, siis on tuba kilkeid tàis…Nii issi kui Triinu omasid. Vahele kargleb ka alati elevust tàis Lynn.
• Issil ja Triinul on oma lemmik internetileht, kust nad kuulavad laulusid. See on yks nende lemmiklugudest. pardilaul . Tegelikult on see hoopis Eesti vanaema internetileht. Seal olles me selle avastasime.
• Oues vòtab issi Triinu alati sylle vòi kukile. Ei mingit kàrutamist. Neil on tore, kuid minule on see paras karuteene, sest muidugi ei taha Triinu ka minuga kahekesi olles enam kàrus olla.
• Issi màngud on palju pònevamad kui emme màngud. Nàiteks teeb issi tekkidest onni vòi laseb oma kòhu peal ratsutada. Esimest ma eriti ei viitsi kuigi vahel teen kah, sest see onni màngimine ei taha kuidagi àra lòppeda, ning teist ei saa ma hetkel puht fysioloogilistel pòhjustel lubada.
• Issit on palju lihtsam veenda telekat sisse lylitama. Oigemini polegi siin midagi veenda, tihti tuleb algatus issilt. Mina olen see tyytus, kes telekat pidevalt vàlja lylitab.

Hetkel kàib meil issil Triinu magamapanemise koolitus. Tegelikult polegi ma nii kindel kas koolitada tuleks issit, Triinut vòi mòlemat korraga. Eesmàrk on igal juhul see, et Triinu ka issiga magama jààks. 90% juhtudest see ka toimib. Kui nyyd issi ka hommikuse pudrukeetmise selgeks saab, siis làhen rahuliku sydamega teist titte synnitama.

Triinu on suur loomasòber.

No muidugi vòib òelda, et eks enam-vàhem kòik lapsed vaimustuvad loomadest, kuid mingit erinevust ma siiski nàen. Nàiteks puudub Triinul tàielikult komme loomadele haiget teha. Ta ei ole mitte kunagi kedagi karvust, kòrvust,sabast kiskunud vòi seljas ratsutanud. Mis on ju tavaliselt selles vanuses laste meelistegevusteks. Mulle meeldiks vàga mòleda, et tegu on minu ja Paolo ylieduka kasvatustòòga, kuid kahjuks ei saa vist seda au endale vòtta. Sest ma lihtsalt ei olegi midagi teinud. No muidugi oleme me ise positiivseks eeskujuks, et ei kisu koeri sabast ega kasse karvust, kuid ma tean pàris kindlalt, et on kyll ja kyll sama eeskujulikke lapsevanemaid kel kah kodus loomad, kuid lapsed ikkagi kiusavad loomi. Tòenàoliselt on see lihtsalt Triinu positiivne iseloomuomadus, sest ta pole ka kunagi lilli katkunud vòi meid hammustanud, kyynistanud vòi nàpistanud.

Triinu làheneb loomadele hoopis teistmoodi. Ta làheb looma juurde ja kykitab talle vòimalikult làhedale, ise samal ajal paar tooni tavalisest heledama hààlega vadistades. Suu on muidugi kòrvuni. Siis ta tykk aega muudkui kykitab ja vadistab, samal ajal ikka loomale làhemale nihkudes. Lòpuks siis teeb tasakesi pai, mònikord aga ei katsugi. Erilised lemmikud on hetkel kassid ja pisikesed koerad. Kassidele selline làhenemine yldjuhul meeldib, vàiksemad hakkavad màngima ja suuremad ennast vastu Triinut nyhkima. Mòlemad rahul. Koerad seevastu on hàmmelduses, sest koer on harjunud, et tehakse pai, kratsitakse kòrva tagant ja siis minnakse minema. Mitte aga, et keegi muudkui kykitab ja yritab silma sisse vaadata. Silma sisse vaatamine koerale yldjuhul ei meeldi. See on koerale agressiivsuse màrk ja seda vòib teha ainult vàga usaldusvààrne isik. Seetòttu esimest korda oma pika koeri tàis elu jooksul tunnen, et ma natuke pelgan neid vàikeseid krantse, keda Triinu jàlle nii hirmsasti jumaldab. Nàha oma lapse nàgu paari sentimeetri kaugusel hàmmeldunud pontu koonust on mulle paras nàrvide màng ja yldjuhul olen mina see paha, kes nende suhtluse lòpetab.

Vanaemal on aias kolm kilpkonna. Iga kord kylla minnes on kilpkonnad yle vaja vaadata. Kuna konnadel hakkab talveuni peale tulema, siis no ytleme, et ega nad kuigi aktiivsed just ei ole. Mitte, et nad suvel suured suhtlejad oleksid olnud, kuid pea vàhemasti lykkasid kilbist vàlja ja paari tunni jooksul muutsid ka paar meetrit asukohta. Nyyd jahedaga nad lihtsalt on seal ja kòik. Sellisele apaatsusele vaatamata vòib Triinu lòpmatuseni konnade vahet joosta, neile juurde kykitada ja vadistada. Minu rekord on 20 min, siis sai kannatus otsa ja tassisin protesteeriva lapse vàevòimuga tuppa.

No ja loomulikult ei saa mainimata jàtta meie oma kallist Linnut ja Trillit. Hommikul esimese pai saab Linnu. Vòi ka Trilli, kui ta parajasti meie juures on. Siis annab Triinu Linnule hommikusòòki ja kui Trilli meie juures ei ole, siis helistab talle. Helistamiseks sobib nii minu telefon kui ka màngukaru, see mis parajasti kàeulatuses. Pàeva jooksul on meil mitu vestust teemal "Kus on Trilli?" Triinu nòuab: "Tilli? Tilli!" Kuigi ka Linnu on pàeval issiga kontoris, siis Linnut ta ei nòua. Kuid vist ainult seetòttu, et ta ei oska Linnu nime veel òelda.

Kommentaarid:

22/09/2007 Vanaema Eestist
Tublid olete! Ei ole midagi parata, selle lutiga peab jah järsu lõpu tegema, pikkamööda ei tule midagi välja. Selleks ajaks kui väikevenna hakkab lutitama ei ole tal enam meeleski, et kunagi ka ise lutti tõmbas. Eks kaisutab siis oma jänest lohutuseks.

27/09/2007 Külli Voit
Jàrg lutiteemale….
Nyydseks on siis nàdal mòòdas. Lutt? Mis see veel on? Et siis tàielik minevik, lausa kaugminevik. Pàevane magamine venis jàlle 2,5-3 tunnile ja òòsel ei àrka kah. Ainult hommikul on ikka àratus kl. 7. Ega vist kòike head kah korraga saa. No ja ongi pàev pikem ja tegusam.

28/09/2007 eda luu
ei taha küll ära sõnuda, aga see lutt võib väikevenna sünniga uuesti päevakorda kerkida…Oleks ju loogiline, et väiksemad jäljendavad suuri, tegelikult ju seda nad teevadki, aga kui Robert sündis, hakkas isegi Iris käp0uli käima ja pudikeeles rääkima. Ei tea, miks, kas oli kahju loovutada kõige väiksema lapse positsiooni või mis… Väike kadeduseuss vist ikka närib, kui kogu tähelepanu ei ole enam ainult sinu oma.

28/09/2007 Külli Voit
A seda ma olen kuulnud jah, et vàike taandareng kàib asjaga kaasas. Eks nàis mis tyyp see poiss on, àkki ta ei tahagi lutti. Triinu ka ju algul tegelikult ei tahtnud.

Triinu uus lemmiksòna ( ja loomulikult mitte ainult sòna) on JÄÄTIS!

Sòna Triinu kuuldes enam kasutada ei saa, ainult muidugi juhul kui tòesti jààtisesòòmiseks làheb.

Jààtise pilte ka nàidata ei tohi.

Samuti on parem kui mànguvàljakul teised lapsed jààtist ei sòò, sest ta làheb ja seisab jààtisesòòjast nii 10cm kaugusele ja yritab teise jààtisest amsu ampsata.

Vanaema juures kangutab sygavkylma lahti ja nòuab tungivalt àààtis àààtis!

Kuid ta oskab ka ilusasti jààtist kysida – paneb pea viltu, vaatab vasikasilmadega otsa ja kysib – àààtis? omal suu kòrvuni. Kui siis vastad ei, on muidugi suur kisa. Kui vastad jah, venib suu kòrvadest mòòda ja muudkui korrutab àààtis àààtis àààtis!

Jààtist syyes teeb iga ampsu vahele – hmmm…

Jààtis on ka ainuke "toit" mida ei jàà kunagi jàrgi.

Kommentaarid:

13/09/2007 Linnu Poja
JÄÄTIS!

14/09/2007 Annumannu Post
Nii naljakas, nagu minu lapsest rààgiksid.Ainult, et meie omal on nùùd ka omad nòudmised tekkinud ja ega igat jààtist enam ei tahetagi:).Kui on ikka shokolaadi oma, siis on super….mingid amarenad ja fior di latte’d pole ùldse in:)….ja pildid on sul ka nagu ajakirja kaanelt……ma ei vàsi korrutamast!

Me kàisime vahepeal Horvaatias. Oli selline kiirelt otsustatud pikaks venitatud nàdalalòpp. Vaatasime, et suvi juba làbi ja me pole randa saanudki. Vòi òigemini oli lihtsalt isu korraks kuskile minna, kuigi ma siin alles vàitsin, et reisimiseisu on tykiks ajaks otsas. Kuid asi on ju selles, et kui nyyd ei oleks làinud, siis mine tea millal jàlle saab. Jàrgmine kuu on kolimiseteema, edasi olen mina juba liiga paisunud, siis synnib titt ja siis ei tea yldse mis edasi saab.

Aga et siis Horvaatia… Màgedesse me ei viitsinud minna, kuidagi mere isu oli. Itaalias on aga nende randadega see jama, et Aadria mere ààr on kuni Itaalia keskpaigani allapoole igast arvestust. Vahemere ààr on kobedam, kuid jààb meist natuke kaugele. Lisaks ei lubata siin ju koeri randa, vàhemasti mitte veel septembris kui ka mòned inimesed siiski veel peesitavad. Tegelikult muidugi ei lubata koeri randa aastaringi, aga nagu ikka Itaalias nende reeglitega on, et tàita tuleb neid hàdapàrast ehk siis nii vàhe kui vòimalik. Seega talvel ei aja sind keegi rannast koeraga minema. Mitte nii nagu juhtus minuga yhel eriti tuisusel ja kylmal veebruaripàeval Tallinnas, Stroomi rannas, kus yks ontlik pereisa tuli minuga tòrelema, et kuidas ma kyll julgen oma koera, kyll lumevallidega kaetud, kuid siiski avalikus rannas, lasta joosta.

Aga et siis ikkagi Horvaatia…Seal siis nimelt lastakse koeri randa ( nagu ka nàiteks Prantsusmaal) ja meil oli kindel soov et ka Lynn, kui tàieòiguslik pereliige, saaks merepuhkusest osa. Lisaks selgus, et Horvaatia rannad on meile palju làhemal kui ykskòik milline vàhegi kriitikat kannatav Itaalia rand. Kòigest kolm tundi autosòitu ja olimegi Pirani lahe ààres.

Reis làks enam-vàhem tàpselt nii nagu olimegi arvanud. Lynn sòna otses mòttes hullus kui vett nàgi ja oleks vòinud kasvòi 24h palli veest àra tuua, kui oleks vaid kedagi kes seda loopida oleks jaksanud. Triinu esimesed 10 minutit takseeris mul kahe jala vahel olukorda, siis làks vette ja enam vàlja ei tulnud. Kui huuled olid juba sinised ja laps silmnàhtavalt vàrises, siis jòuga tassisime ta veest vàlja ja pidime ka kohe rannast lahkuma, sest  niisama kaldal passimine oli Triinu jaoks lihtsalt rannasolemise raiskamine. Ja meie Paologa sòime vàga palju, vàga odavalt, ja vàga-vàga-vàga hàid mereelukatoite. Seda need horvaadid juba oskavad. Ainsaks miinuseks vòib lugeda seda, et Horvaatia rannad ei ole liivarannad ja seetòttu oli Triinul rannas suht keeruline liigelda. Ja mis sa seal kivide otsas ikka teed, liivaga saaks ikka màngida. Kuid tòenàoliselt tànu sellele, et tegemist pole liivarandadega, on Aadria meri Horvaatia poolepeal imeilus – puhas ja selge. Lausa raske uskuda, et tegu sama veekoguga, mis teise kyljega katsub Itaaliat.

Autosòidu pidas Triinu yllatavalt hàsti vastu, ei nutnud ega virisenud kummalgi otsal ja seda isegi vaatamata sellele, et tagasitulles ta jàlle oksendas. Tòenàoliselt oli hommikusòòk ja àrasòit liiga làhestikku ning edaspidi peab enne autosòitu kòik piimatooted menyyst kòrvaldama.

Tagasitulles peatusime korraks ka Itaalia poole peal, Lignanos. Sel ajal kui Paolo ja Triinu kàisid merd katsumas, kykitasin mina Lynniga rannapiiril ja andsin endast parima, et koerale selgeks teha miks teda diskrimineeritakse ja ta vette tormata ei tohi.

Kommentaarid:

14/09/2007 Külli Voit
Flickr’is on mòned pildid veel, aga nàgemiseks peab vist Flickr’i kasutaja olema.

Tàna sain mànguvàljakult geniaalse mànguidee. Màng seisnes selles, et oli yks kast, sinna sisse oli kallatud umbes pool pakki polentat* (keetmata loomulikult!) ja lisandiks mòned lusikad ning topsid. Triinu koos teiste tittedega istus tund aega polentakasti ààres ja muudkui kallas ja kyhveldas. Pidin ta lòpuks sealt lihtsalt sunniviisiliselt àra tassima. Kavatsen kohe ka koju sellise kasti tekitada, polenta vist siiski asendan nàiteks riisiga, lihtsam pàrast kokku pyhkida.

Kui kellelgi on hàid mànguideid, siis ootan kommentaaridesse. Headest màngudest ei tule kunagi puudust. Kuid màng peab vastama kahele tingimusele: peab hoidma lapse (ilma emata!) hòivatud yle 5 minuti ning et ei peaks ostma uusi ja kalleid mànguasju.

*polenta – maisijahu

 Meie versioon polentamàngust. Polenta asemel on lààtsed, asjandused mida ma pidevalt ostan, aga mitte kunagi neist midagi ei valmista. Et siis polentamànguks ideaalne.

Kommentaarid:

07/09/2007 Ingrid Nielsen
Eksole, liivakasti ideed pole veel siiinsetele mànguvàljakute projekteerijatele pàhe turganud, ja siis lapsed màngivad “polenta”kastis.

07/09/2007 Külli Voit
Khmm….liivakastid on loomulikult ka siin olemas ja see on ikka 100% òuemàng. Liivakasti elutuppa omale siiski vist ei tekita. See polentakast oli kah niioelda “toas” ehk mànguvàljaku siseruumis. Meil siin on nimelt mànguvàljakutel ka tuba, kus on igast lauamànge, joonistamisevàrke jms.

07/09/2007 Monica Juhtund – Orsi
Meil eriti pole liivakaste , ja kõik kellega räägin väidavad et need ju nii eba-hügieenilised , et NENDE lapsed küll sellises kohas ei mängi …

09/09/2007 Annumannu Post
See on tegelt pàris hea idee iseenesest, aga ma kardan, et ma kàiks sealt vahepeal omale potti kùhveldamas:)Suuremat polenta fànni minust annab otsida:P

13/09/2007 eda luu
polenta asemel võib vabalt olla vesi, siis tuleks mängutoast ilmselt vannituppa kolida.Veel parem, kui on polenta ja vesi mõlemad, ema saab mitu tundi omaette olla. aga pärast muidugi… Noh, te kolite ju niikuinii varsti ära.

13/09/2007 Külli Voit
hea idee….korter jààb muidugi Paolo isale…vot ei oska arvata mis ta sest mòòda seinu allavoolavast polentamàmmist arvaks…aga vesi on meil niikuinii kogu aeg kàe- ja jalaulatuses – Lynni joogikauss ju.

1. Pàevane magamine – eesmàrk oli saada lahti kahest pàevasest unest ja see asendada yhe eriti pika ja mònusa pàevase uinakuga. Esimest korda katsetasin kuskil kevadel, kui Triinu oli aasta ringis. Mulle oleks vàga meeldinud juba siis, kuid Triinule ei sobinud. Ta on rohkem selline tyyp, kes hommikuti on tusane ja alles peale lòunat tuleb òige eluvaim sisse. Seega, ei suutnud teda kuidagi lòunani reipas meeleolus yleval hoida. Eestis oli olemine liiga kaootiline, et seal mingeid uuendusi làbi hakata viima. Tagasi tulles, aga hakkas siiani muutumatu rutiin muunduma. Hommikune uinak venis 11-ne peale, pealelòunane nii 6-st ja selle tulemusena sai òhtul alles 10-11 vahel magama. Just see viimane lòpp ei sobinud mulle kohe kuidagi, sest ykskòik kui tore ja vahva laps Triinu ka ei ole, ikkagi tahan ma pàevas paar tundi omaette olla ja see luksus oli nyyd kadunud. Lisaks, vaatamata hilisele magamaminekule, ei àrganud ta hommikul sugugi hiljem, pigem vastupidi. Nyyd làheb Triinu 12-13 vahel uinakule, magab nii 2-3 tundi, òhtul kell 8 on juba voodis ja minu suureks yllatuseks magab hommikul vahel lausa 9-ni. Milline luksus.

2. Potitamine – Oeh…pean tunnistama, et minu jaoks on see, vàhemalt siiani, kyll kòige suurem peavalu. Ja yldsegi mitte sellepàrast, et Triinu potil ei kài vòi poti vastu streigiks, vaid ma ise kohe yldse ei viitsi seda potiasja ajada. Loen neist emadest, kes oma last iga tund potitavad, òòsel magava lapse potile sikutavad vòi lapsel paljalt ringi lasevad joosta ning reipalt kakajunne nurkadest kokku korjavad ja tunnen, et ma olen lihtsalt laisk. Kunagi ammu alustasin pàris reipalt ja isegi juba natuke toimis. Siis tulid igast asjad vahele ( loe: vabandused) nagu reis, haigus, iiveldus, Eesti jne. Hetkel on seis selline, et vàiksel potil Triinu ei pysi, suurel see-eest istub suure heameelega, kuid ei tee sinna mitte kui midagi. Lihtsalt istume seal vetsus koos ja loeme raamatuid. Karta on, et enne saab ta lugemise selgeks kui kaka potti. Ega muidu mind see teema vàga ei morjendakski, aga teine tegelane on ju tulekul ja oleks ikka mugav kyll kui yks saaks ise oma asjad aetud. A no kui ei saa,  mis seal siis ikka. Sellest eesti vanemapòlvkonna nàpuviibutamisest, et kòik tited aastaselt màhkmevabad ! olen juba yle saanud ja tegelt ise arvan, et 2-2,5 aasta vahel on see kòige tòenàolisem aeg. Mingit hullumeelset pàevade kaupa vetsus istumist vòi òòsel potile sikutamist ma kindlasti harrastama ei hakka.

3. Lutt – Selle kohta ei oska kyll muud òelda, kui et puhas oma lollus. Siis kui tited tòesti lutti vajavad, Triinu seda ei tahtnud ja ma ei toppinud ka. Juba 4ndast kuust jài Triinu ise voodis magama ja mingit lutti polnud silmapiirilgi. Nii làksid esimesed 10 kuud. Siis leidis Triinu mànguasjakastist yhe kingitud luti. No see oli seal nagu mànguasja eest vòi nii. Toppis selle suhu ja ega ma ei osanud karta vòi arvatagi, et nyyd 10ne kuuselt tekib suur lutisòltuvus. Arvasin, et eks ta niisama nàtsutab ja varsti tydineb. Ja ega algul polnudki mingit suurt sòltuvust, see tuli niimoodi vaikselt ja salaja. Nyyd on igal juhul nii, et magamajààmine ilma lutita on vàlistatud. Muidu polekski midagi hullu, minupàrast lutitagu kui tahab, kuid vahel àrkab ta òòsel ja hakkab mòòda voodit lutti taga ajama. Mida ta pimedas siis muidugi ei leia, sest tihti on see juba voodi alla jòudnud. Seega olen mina see, kes peab end yles ajama ja mòòda pòrandat roomama. Yritasin korra ka sellist ratsionaalset vòòrutamist làbi viia, et lòikasin luti otsast katki. See isegi natuke toimis, Triinu viskas katkise luti ise prygikasti, kuid kui saabus magamineku aeg, saabus ka hysteeria. Meil oli ka teine samasugune lutt ja ma andsin alla. Nyyd on òòd jahedamad ja òine àrkamine suht harv. Pàeval peidan luti àra ja ta ei igatse kah. Et las praegu siis olla, vàhemasti niikaua kui uude kohta àra oleme kolinud. Seal harjumiseks vòib lutt kasuks tulla.

4. Hammaste pesemine – Kuna hambaid on juba 16, siis vòiks ju neid ka pesta. Korralik pesemine, ehk siis selline kus mina pesen Triinu hambaid, jààb mitmete kuude kaugusesse minevikku. Mingist hetkest ta lihtsalt ei lubanud mul enam oma suus toimetada. Ise ta nàris kyll suure heameelega oma hambaharja. Paar korda kasutasin ka jòumeetodit, sest see paljas harja nàrimine ei tundunud kuigi tòhus puhastamisviis, kuid sisetunne kàskis sellest loobuda. Tundsin, et saen oksa kus ise istun, sest loomulikult ei olnud Triinu minu jòumeetoditest vaimustatud ning kaotas ka selle vàhese huvi hambaharja vastu, mis tal ennemat oli. Hetkel on siis seis selline, et nàrimishuvi on taastunud ja 2x pàevas nàrib hoolega oma harja. Vahepeal teeb mind kopeerides ka sellised harjamise liigutusi, mis esialgu on kyll lihtsalt harja suus loksutamine. Eks siis nàis kumb saabub enne kas harjamine vòi kaaries.

Kommentaarid:

05/09/2007 TädiMari .
eee, katsu ikka teha natuke rohkem 🙂
Ma just lugesin oma iidoliraamatu väikelapse osa ning ta ka seal rõhutab tihti, kui oluline on, et lapsel rutiin ei muutuks kui väikevenna majja tuleb. Ning seks ajaks peaks olema laps võimalikult iseseisev… muidu läheb sul endal raskeks!
Vähemalt poti- ja lutiteemad võta kätte ja aja korda.
Ja kas seiniks pole võimalik seda lutti talle külge siduda? On ju olemas igast kette ja kraami, et sa ei peaks öösel mööda maja taga otsima.

05/09/2007 Külli Voit
Jah, kuri tàdi Mari, eks ma ikka yritan endast parimat anda, neli kuud ju veel aega. Luti pàrast ma ei muretse, sest see vòòrutamine ju paari pàeva kysimus. Lihtsalt oma elu hòlbustamiseks teen seda peale kolimist kui uues kohas àra on harjunud. Pealegi vòttis Paolo òise lutiotsimise enda peale..:o).

Jàrg siis tuli seekord piltide kujul.

Koju tagasisòit osutus pingelisemaks kui algul arvasin. Mitte kyll lennukiosa, Triinu isegi jài seal syles magama kuigi natuke tegi kisakoori ka, kuid ei midagi hullu. Kaks suurt ja yks vàike on ikka tunduvalt lihtsam kui yks suur ja yks vàike. Jamaks làks aga siis kui me Milaanosse jòudsime. Esmalt hilines lend, siis me ootasime meeletu aja oma kàru mis ei tahtnud lennukist maha tulla, siis otsisime hullunult kòigepealt lennujaama parklat ja siis parklast oma autot, mille issi sinna tulles oli jàtnud. Kui me esimene hetk arvasime, et kell 18.00 oleme juba kodus, siis 17.00 saime alles Milanost minema. Edasi oli tee suletud ja me pidime meeletu ringi tegema, et kiirteele saada, siis oli kiirteel 2x ummikud, kus me venisime 30 min 5km/h, siis hakkas Triinul paha, ma vòtsin ta omale sylle ja ta oksendas meid korralikult tàis, siis me tegime kasimispeatuse ja lòpuks kell 22.00 òhtul olime kodus. Et siis 4 tundi hiljem kui algul plaanis. Seega, me otsustasime, et edaspidi me Malpensalt ei lenda enam kuhugi. Kui muidugi vàhegi vòimalik. Viimase poole aasta jooksul oleme mitu korda Malpensa vahet sòitma pidanud ja alati on mingid jamad.

Koju jòudes oli Triinu meeldivalt yllatunud ja ròòmus. Jooksis tykk aega mòòda korterit, kàis kòik oma lemmiknurgad làbi, kilkas ja kallistas karumòmme. Justkui oleks lootuse kaotanud, et koju tagasi saab ja nyyd tuli see nii suure yllatusena. Sellest oli hàsti nàha kui tàhtis on lapsele oma kodu ja ega selline ringivàntsutamine òige asi ei ole.

Ma ise tunnen kah, et hea on jàlle oma tavalist elu elada ning igasugune reisimiseisu on vàhemalt hetkel kyll kadunud. Tore oli kyll Eestis olla ja kàia, aga nyyd tuleb kindlasti pikem vahe. Kahe titega sama asja ma ette vòtta ei viitsi. Ja kui pàris aus olla, siis ega mind huvitab rohkem ikka inimeste nàgemine, mitte see Eestis olemine. Et siis nyyd on teiste kord meile kylla tulla.