Tag Archives: reis

Lapsed, Pere

Folgaria

5 Comments

See lumine minireis ei olnud yldsegi plaanitud reis. Yks pàev nonna kurtis, et tal on vaja minna Folgariasse, et sealt àra tuua yks titekàru yhele vastsynnitanud immigrandile. Meie nonna tegeleb vàga aktiivselt heategevusega. Nonno aga oli laisk ja teatas, et temal pole mingit isu kuskile sòitma hakata. Ma siis pakkusin vàlja, et viin ise nonna, vòtame kelgud ja lapsed ka kaasa, kasutame juhust ning teeme ka paar pikemat liugu. Kuna tulemas oli karnevali vaheaeg, kàis nonno vàlja, et minge juba pikemalt ja jààge òòseks kah. Ei teagi kas ta tahtis nonnast mòneks pàevaks lahti saada vòi piitsutas sydametunnistus, et ta ise sòita ei viitsinud. 🙂 No see on muidugi nali, eks. Igal juhul kaks korda ma seda endale òelda ei lasknud. Otsisin kiirelt hotelli, mis ei olnudki nii kerge, kuna selgus, et vaatamata suurele majanduskriisile, veedavad itaallased talvevaheaja màgedes suusatades. Aga voib olla just sellepàrast. Kellelgi raha pole, et soojale maale sòita.

Pàev enne àrasòitu helistas àrev nonna, et kas ma ilmateadet ikka olen vaadanud. Jàrgmisest pàevast lubas kogu Itaalias meeletut lumesadu ning lausa tormi, kòigil soovitati soojalt kodust mitte lahkuda. Mul ei olnud aga mingit soovi meie reisist loobuda ning teades kuidas siin alati ilmateade hysteeritseb ja yle pingutab, eriti mis puudutab lund, siis rahustain nonna maha, et àrgu pabistagu. Mul ju mitmeid aastaid toelises lumes ja jààs sòitmise kogemus, yks vàike Itaalia lumesadu mind kyll ròòpast vàlja ei vii. Nonnale tundus mu jutt vist vettpidav, igal juhul àra me startisime. Nonna, mina ja lapsed, mehed jàid koju. Suur torm ja lumesadu siiski tuli, aga ònneks alles siis kui me juba terve nahaga kohal olime. Ma natuke kyll mòtlesin, et kuidas me kyll koju tagasi saame, aga no kuna sinna oli kaks pàeva aega, siis eriti muretsema ei hakanud.

Lund sadas terve òhtu ja òò. Hommikul ootas meid imeilus lumevaip ning akendeni lumme mattunud auto. Triinu ja Ato muidugi kohe hullusid. Kadusid lumehange ning tulid kolme tunni pàrast uuesti vàlja. Greta sygavast lumest eriti vaimustunud ei olnud, arusaadav kah, see oli talle sòna otseses mòttes lòuani. Aga liugu lasta meeldis talle kyll. Suusatama me ei làinud, kuigi Triinu juba pikemat aega rààgib, et tema tahab suusakooli minna. No tegelikult oleks loogiline kyll Itaalias màgisuusatamine àra òppida, màed ju siinsamas ja see talvel peamine tegevus. Aga siis pean vist mina kah selle kursuse ette vòtma, sest kes temaga sinna màe otsa muidu ronib. Ma olen màgedes suusatanud kyll, lausa neli korda. Kolmel nendest tulin, suusad kaenlas, jala màest alla. Vot nii kòva suusataja olen. Et see saaks yks paras eneseyletus olema.

Aga selle eest me kàisime kelguga sòitmas. Selle pàris, rauast kelguga. Tòstuk vedas màe otsa ja siis tulid sealt alla nii, et suu ja silmad lund tàis. Ato jaoks oli see tippude tipp, keelas mul pidurdada ja muudkui roolis.

Ohtul ootas mind ees auto lumest vàljakaevamine, sest ma ei saa kyll aru miks, aga hotelli teenuste hulka see igal juhul ei kuulu. Aga kui aus olla, oli see pàris tore fyysiline liigutamine, eriti kui seda ainult korra aastas teha. Koju saime kenasti, sest lumi tekitab hysteeriat ainult Itaalia lausmaa piirkondades. Màgedes ollakse sellega harjunud, teed olid kenasti  puhtaks lykatud.

Folgaria on jààs

 

Lapsed

levis tagasi

1 Comment

Nii pikka auku polegi mul veel blogisse tekkinud. Auk on kohe nii pikk, et enam vaat et ei saagi kirjutamislainele tagasi. Vaat, et kohe ei viitsigi enam. Aga ma ikka vòtan end kokku, sest ei saa ju nii, et Triinust ja Atost on mitu aastat kirjutatud ja Gretaga jààb kòik ajalukku jààdvustamata.

Reis Eestisse oli tore ja lòògastav. Eks sellest ka selline blogitamise lodevus. Aga Eesti reisist ma kirjutama kyll ei hakka, selle suudab ehk fototega àra katta, mis siis kah kunagi Flicrkisse ehk ilmuvad. Ainult tagasisòidu kohta yteks paar sòna.

Lugesin oma vana postitust sellest kuidas ma 1,5 aastase Triinuga lendasin ning kuigi kòik làks lòppkokkuvòttes ladusalt, kumas ikkagi ridade vahelt sellist kerget àngi ja àrevust. Ning eks see nii oli ka. Esimesega on kòik ikka nii keeruline vòi ytleme nii, et suudetakse mòelda keeruliseks. Oma rolli màngis muidugi ka fakt, et ma olin rase. Raseda pea on ikka raseda pea….

Seekord ma tulin kolmega yksi tagasi ja pean ytlema ja pàris kohe ausalt, et nii rahulikku ja kerget lennureisi lastega mul polegi veel olnud.

Triinu ja Ato istusid koos (see oli see pisike lennuk, kus on 2+2 kohta) ja mina Gretaga yle vahekàigu nende kòrval. Kuna aga Triinu ja Ato tagune pink oli tyhi, siis òige pea kolisin nende taha ning ka Greta sai omale isikliku istekoha. Greta oli enne reisi maganud, sòònud, pissinud, seega oli tal meel ròòmus ja tuju hea. Tatsas vahekàigus, vaatas raamatuid,  itsitas Triinu ja Atoga ning muidugi sòi, sòi ja sòi. Isegi minu sibulaga heeringavòileiva sòi àra, heeringad koukis veel eraldi leiva vahelt vàlja. Ja sòi need loomulikult àra.

Triinu ja Ato olid aga tàiesti iseseisvad. Nagu oleksidki kahekesi reisile tulnud. Said ise oma turvavòòd kinni ja lahti, kàisid yksi pissil ning tellisid ise vòileiba ja mahla. Kummalgi oli ka oma kotike vàikse snàksi ja mòne mànguasjaga ja nii nad seal eespingil toimetasid.

Et lend làks kiirelt ja sujuvalt. Et soovitan soojalt kolmega yksi reisida, kindlalt lihtsam kui yhega. Ara proovitud.

Määratlemata

Number Eestis 53923966

Nii, homme siis on minek. Triinu ja Ato ikka veel ei tea, et ma lähen ja kus ma lähen. Tôtt ei saa ma kohe kuidagi rääkida, sest nad tahavad ju siis kohe kaa. Pealegi ma ju lubasin, et suvel me ei lähe, sest Greta on väike ja nüüd siis selline totaalne sônamurdmine. Mul aga keel kohe kuidagi valetama ei paindu. Nii ma siis olengi lihtsalt vingerdanud ja teemat vältinud. Vôib olla saab isegi nii ära käia, et ei peagi seletama. Vanaema otsutas, et ta teeb issi elu kohe eriti lihtsaks ja viib Triinu ja Ato viieks päevaks mägedesse. Pühapäeval, enne minu minekut lähevad ära ja reedel tulevad. No mina ei tea kuidas sel meie issil ikka alati nii veab. Ma nii lootsin, et saab tema kah lôpuks päriselt tunda, mis tähendab päevad läbi lastega kodus olla. Olen ikka ôel mutt küll.

Ilm on muidugi selline, et ma ei teagi mida kaasa pakkida ja mida selga panna. Siit peab vist minema pikkade pükste,kummikute ja jopega, et siis need kôik Eestis seljast ära koorida. Praegu on meil 11 kraadi. Nii külma suve pole mina veel siin olles kogenud. Hakka vôi jälle moosi keetma. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, vastupidi. Loodan väga, et läheb samas vaimus augusti lôpuni välja.

Kui keegi teab mônd toredat üritust järgmine nädal Eestis toimuvat, siis andke mulle ka teada. Toreda all ma pean silmas kas môni laat vôi mingit muud sorti vabaôhuüritus.