Tag Archives: ohh ja ahh

Määratlemata

Kokkamisest

12 Comments

Seoses kikerherne retsepti sooviga on siis nyyd pòhjust ka avalikult kuulutada, et mul on ka teine blogi.

http://midamatanasyyateen.wordpress.com/ Tataa!

Ok, kòik need kes nyyd lootsid leida jàrjekordset imepàrast toidublogi, peavad kyll pettuma. See blogi on myl kyll juba registreeritud vist nii kuus kuud, aga nagu nàha, suurt aktiivsust seal ei ole. Pòhjus, miks ma selle yldse avasin, ei ole (kahjuks) yldsegi mitte see, et mul oleks kohutavalt palju imelisi retsepte jagada ja ma pidevalt kokkaks ning ei suudaks àra oodata lapsevabasid òhtuid, mil neid imelisi meistriteoseid maailmaga jagama hakata. Pòhjus on hoopis proosalisem – puhas frustratsioon! See pealkiri ei ole ròòmuhyyd, et oh, mida ma kyll oma tuhandetest imelistest ja tervislikest toitudest tàna kyll valmistan, vaid appihyyd – MIDA MA TANA SYYA TEEN!?!!! Umbes nii nagu on Itaalial lumega on minul kokkamisega. Iga aasta tuleb see lumi kui sajandiyllatus taevast ning kogu maa on paanikas, sest keegi pole selleks kunagi valmis. Iga hommik àrkan kylm higi otsa ees, et issand kyll, kas jàlle peab syya tegema! Mitte kunagi ei ole ma selleks valmis ja vist ei saa kah. Seega ma otsustasin hakata mingisuguseid retsepte koguma. Et mul oleks mingi koht, kuhu ma saan kiirelt vaadata ja kus on need niiòelda minu retseptid.

No tegelikult olen ma retsepte ikka varem ka kogunud, kes ei oleks, eks. Aga see on ka yks pòhjustest, miks ma nyyd blogi teen. Kòigepealt need igasugused paberilipakad, loetamatu kàekirjaga kirjutatud, tundmatute autorite,  tundmatud retseptid. Kuskilt kellegilt saadud, ei tea millal. Elus ei tule mulle mu hommikuses agoonias meelde mingi retsept kuskil lipakal. Vahest ma olen siis tekitanud mingeid kaustikuid, no et kirjutan kòik yhte kohta. Ei toimi see kah. Kirjutan viis retsepti àra ja unustan, et kaustik yldse olemaski on. Vòtan uue kaustiku ja kirjutan jàlle viis. Siis leian vana, aga enam ei màleta yldse, mis toit see seal kirjas yldse on. Mingit inspreerivat pilti pole ja kàekiri ka nii jube, et panen kaustiku kinni ja unustan. Siis ma olen ajakirjadest retsepte vàlja rebinud, terve suur klade neid tàis. Ikka ei toimi, sest seal on ju kòik segamini. Tead, et kuskil seal on yks hea shokolaadikook, aga yles ei leia. Muudkui lappa ja lappa. Umbes sama kehtib kokaraamatute kohta. Mulle nad hirmsasti meeldivad, aga syya nende jàrgi teha on ikka vàga keeruline. Enamasti ma lihtsalt unustan ennast pilte vaatama, aeg muudkui jookseb, kòht làheb aina tyhjemaks ja lòpuks viskan ehmatusega raamatu kàest ja teen kiiruga midagi sellist mida ikka teen. Internet on muidugi tore koht, sealt leiab kòike, aga sel on ka omad miinused. No nàiteks leiad mustikamuffini retsepti, teed àra ja no tòesti ideaalne! Mòtled, vot seda ma teen veel, aga muidugi ei jàta yldse meelde, kust sa selle retsepti leidsid ning lootus jàrgmine kord seesamune leht yles leida, on miinimumilàhedane. Teine risk internetiga on, et seal on ka vigaseid retsepte. Eriti jama on see kookide puhul, kus òiged kogused on olulised ju.  Kui kuskil on cup’id grammideks arvutatud, siis parem juba jàtta tegemata. No ja siis ma lihtsalt olen ka suht viletsa màluga. Kòigepealt ei màleta mida ma yldse teinud olen. No umbes see, et laps tuleb ja ytleb, emme tee neid kandilisi, pealt aukudega kooke, mis sa ykskord tegid. Mòh? Mis aukudega koogid, mina pole midagi teinud. Teiseks ei suuda ma isegi kòige lihtsamate asjade retsepte meelde jàtta. No pasta frolla sees kàib jahu, vòi, suhkur ja muna, aga mis kogustes?! Mis sest, et ma seda kymneid kordi teinud olen.

No ja nii ma siis mòtlesingi, et proovin nyyd seda blogivarianti. Eks nàis, kas toimib. Mòtlesin, et vòtan nyyd oma kokaraamatud ette, proovin uusi asju ja kui sobib, panen blogisse kirja. Et tuleks teinekordki meelde teha. Proovin pildi ka juurde saada, et oleks inspireerivam. Eks nàis kauaks seda indu on.

Aga sellega seoses on mul ka yleskutse. Et kui keegi peaks tundma umbes samamoodi nagu tunnen mina ja soovib minuga mu agoonias yhineda ning kasutada samadel eesmàrkidel sedamama blogi, ehk siis oma retsepte sinna koondada, siis oma oleksin ylimalt ròòmus. No vàlja nàeks see umbes nii, et igayks saab oma sissepààsu ja paneb kirja oma retseptid. Tag’i paneb oma nime, et siis soovi korral ainult oma retsepte vaadata. Mingeid eritingimusi pole, kes soovib, teeb pilti, eks ei taha, pole vaja. Retseptid ei pea olema kulinaarsed meistriteosed, aga muidugi vòivad olla.  Ainus kriteerium on see, et toit peab olema sisestaja poolt àratehtud ja proovitud, et ikka toimib ja on sòòdav. See on mul loomulikult puhas omakasupyydlik yleskutse, sest ma ju tean, et mul loevad siin seda blogi paljud head kokkajad, oluliselt paremad kui olen seda mina ja see oleks yks hea vòimalus teie retseptidele kàpp peale panna. 😉

Pere

Kaks pàeva pimedust

5 Comments

Ma ei teagi mis nyyd selle asja kohta òelda, et kas ònnetus ei hyya tulles vòi kodussòjas surma ei saa vòi hoopiski, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kòige sobivam on vist siiski see esimene, sest konkreetset lahingut pole olnud ja et ma nyyd kuidagi tugevam oleks, seda nagu ka ei tunne.

Nimelt lòòdi mul ykspàev silm peast vàlja. Noh, nii peaaegu. Greta oli just magama jàànud ja mina hakkasin ta kòrvalt minema hiilima kui ta siis, tòenàoliselt minu liigutamise peale, end suure hooga keeras ja litaki, mulle oma vàikse kàmblaga virutas. Tuba oli kottpime, aga mul lòi hetkeks kòik helevalgeks. Oi kui valus oli, àhkisin ja puhkisin seal voodi ààrel ja mòtlesin, et mis seal ikka, valus on, aga kyll varsti làheb yle. On ju ennegi silma torgatud ja pole midagi erilist see olnud. Marssisin, kàsi silmale surutud, diivanil lòsutava Paolo juurde, kaebasin talle olukorda ja jàin ootama, et millal siis nyyd yle làheb. Ikka proovisin vahepeal lahti teha ja piiluda, aga ei midagi. Telekas oli nii hele-hele, et kohe yldse ei kannatanud. Otsustasin siis, et mis ma siin piinlen, làhen parem magama, hommikuks on kindlasti korras. Magada sai pàris hàsti, mòned korrad tuikas, hommik aga ei olnud yldsegi nii lòbus. Ikka silma lahti ei saa, no nii valus, et hakka vòi karjuma. Mitte nagu liivatera vòi kivike silmas, vaid ikka kohe klaasikild. No selline tunne oli vàhemalt. Eriti nòmedaks muutis asja see, et ka teist silma ei saanud lahti vaatamata sellele, et see oli ju igatepidi terve. Silmad, mis on ju harjunud ikka synkroonis liikuma, teevad seda ka siis kui yks silm kinni plaasterdatud on. Kyll vàhem, aga siiski. Ka kòige pisem liigutus, mis polegi nagu liigutus vaid lihtsalt vibratsioon, tegi pòrguvalu. Ainus hea ja talutav positsioon oli istuda hiirvaikselt, silmad kinni. Egas midagi, lapsed lasteaeda ja traumapunkti, sest no kus ma siis nii saan. Kes mul siin ikka laseb pàevade viisi silmad kinni mediteerida. Kiirabis oldi vàga lòbustatud minu olukorrast, sest see pidavat olema yks kòige levinumaid silamvigastuse stsenaariume – lapse sòrm ema silmas. Noh, mul nii naljakas ei olnud, aga kui paar tuimestavat tilka silma sain, hakkas ka mul lobusam. Arsti mu silm eriti ei erutanud, ega mul seal midagi hullu ju olnud. Silmamunal vàike lòikehaav vàikesest kyynest. Manitses, et pean ikka lapsel kyyned lyhikeseks lòikama, mida ma siis kodus ka kohe tegin. Lòikasin vaat et vereni. Peale seda kui olin arstile àra rààkinud, et Eesti pealinn on Tallinn ja mitte Riia, eesti keeles on 14 kàànet ja tal ei ole vene keelega midagi pistmist, natuke ka Eesti tublist majandamisest ja ekspordiartiklitest, sain kaasa retsepti salviga ning arve 25 euroga. Noh, see viimane oli paras yllatus, ma ikka arvasin, et kiirabi on tasuta. Aga eks Itaalial ju rasked ajad, vòetakse igalt poolt kus vòtta annab. Saime isegi hàsti, sest kassas hakkas kòiketeadja kassiir vàitma, et tegelikult peaksin hoopiski 48 euri maksma, sest ma kàisin ju ka silmaarsti visiidil. Nagu ma oleks omale uusi prille kàinud tegemas…ma ei olnud nòus midagi rohkem maksma ja yllatuslikult oli kassiir sellega kohe nòus.

Koju jòudes tabas mind aga yllatus. Vòi noh, tegelikult mind oli hoiatatud, aga yllatus oli ikkagi. Tuimestavate tilkade mòju hakkas lahtuma. Arsti juures ma muidugi ei tulnud selle pealegi, et ka mingeid valu vaigisatavaid tilkasid kysida, sest seal tuimesti tòòtas. Arst miskipàrast ise ka ei pakkunud, juu vist leidis, et pole see asi midagi nii hull. Eks ta on igasuguseid tunduvalt hullemaid asju nàinud, aga minu jaoks oli see ikka pàris piiri làhedal. Saatsin Paolo apteeki, aga ta tuli sealt tyhjade kàtega tagasi. Kui arst pole ettekirjutust teinud, siis nemad ei saa myya. Nojah, arusaadav. Eks siis kannatame ja ootame. Jàrgnesid minu elu  kaks kòige pikemat (noh, vòib-olla see on natuke liiga dramaatiline) ja pimedamat (see on kindlasti òige) pàeva!

Ja nyyd ma jòuan selleni miks ma yldse sellest kòigest kirjutama hakkasin ja milleni ma selle hirmlohiseva sissejuhatusega jòuda tahtsin. Kui raske ja kui kurb on elu ilma nàgemiseta. Kindlasti inimene, kes on syndinud pimedana, ei tunne nii, aga olla nàgija ja siis mingil pòhjusel jààda sellest ilma, vòib olla uskumatult raske. Mul tekkis kohe tòsine hirm pimedaks jààmise ees. Kui abitu on pime inimene, no vàhemalt mina tundsin kyll nii. Proovige kasvòi tund aega olla silmad kinni ja midagigi àra teha. Minu arvates ei saanud ma neil kahel pàeval absoluutselt mitte millagagi hakkama. Minu tegevus seisnes diivanil istumises.Ainus mis tein, Gretat hoidsin syles kui talle ikka kohe mitte keegi teine enam ei sobinud. Teine probleem tekkis kohe ka. Et hea kyll, kui mul ongi inimene kes mul kòik ette-taha àra teeb, aga mida mina siis teen. Et istungi pàevad làbi diivanil vòi. Ma olin ikka tàitsa hàdas, kòik minu tegevused on ikka vàgagi konkreetselt nàgemisega seotud. Lamasin siis voodis ja kuulasin linnulaulu. Linde on meil siin tòesti palju. Suur muusikakuulaja ma ei ole, kuulan yhe albumi àra ja rohkem ei jaksa, siis muutub see mulle juba myraks. Teise pàeva lòpuks, kui olin juba igavusest segi keeramas, tuli pààstev mòte – raadio! ma olen tàiesti unustanud, et selline asi on ju ka olemas. Itaalia raadio mind ei huvita, see on ainult làrm, aga vikerraadio on ju igavesti tore. Mulle hakkas see nii meeldima, et nyyd mul ongi raadio tihti lahti. Tuleb selline nostalgiatunne peale ja syya teha ning triikida on ju raadioga lausa oivaline. Silm sai ka yleòò terveks ja nyyd on jàlle elu ilus. Aga igasugustest vàikestest kàmmaldest yritan edaspidi distantsi hoida.

Ja lôppu ka yks päevakild.

Triinu ja Ato nii kordamòòda kui segilàbi: Emme, emme! Samals ajal Greta ripub mul jala kyljes. Yhesônaga täiesti tavaline olukord, täiesti tavalisel päeval.
Yks hetk viskab issil yle ja ta käratab: Jätke see emme ykskord rahule! Misasja te emmetate kogu aeg! Emmel on silm haige, tal on paha olla!
Mille peale vastab Ato: non gli fa mica male la bocca, scusa! ( vabandage väga, aga ega tal suu haige ole!)

Pere

Vàriseb

7 Comments

Ei ole yldse tore àrgata òòsel selle peale, et sul kaubarong magamistoa akna alt mòòda kihutab. Mis sest et ròòpaid siin pole ja ronge veel vàhem. Aga vàhemalt tunne oli selline. Ei, tegelt ikka hullem, sest rong sòidab àra ja siis on jàlle vaikus, aga kui maa otsustab vàriseda, siis ei tea kunagi kaua ja kui kòvasti ta seda teha plaanib.

Siiani olen maavàrinate suhtes olnud pàris rahulik. Kartuse ja àrevuse asemel on nad tekitanud pigem elevust ja uudishimu. Oma elu esimese maavàrina magasin maha, no polnud ju kogemust ja lihtsalt ei saanud aru. Arvasin, et naabril kukkus kapp pikali vòi midagi sellist. Vòib olla kukkuski, aga et vàrises, sain alles jàrgmine pàev teada. See oli nii kuus aastat tagasi, Veronas. Siis tuli vahele tùkk tyhja maad. Ei màletagi kas siin vahepeal ka mòni vàiksem vàrin oli vòi mitte.

Kuni mòòdunud sygiseni kui sain esimest natuke tòsisemat vàrinat tunda. 4,2ne. See on umbes selline vàrin, et midagi purunema veel ei hakka, aga mòni vaas vòi pildiraam vòib riiulilt alla sadada kyll. Ka seekordne ei muutnud mind veel eriti àrevaks, pigem hàiris mind Paolo, kes keset òòd kòiki hyydma hakkas, sellega Greta yles ajas  ning meid òue àra evakueerida tahtis. Minu jaoks oli maavàrin endiselt nagu kaubarong, et tuleb ja làheb, peab lihtsalt àra ootama. Kui hiljem ka mitu jàrelvàrinat tuli ja jàrgmistel pàevadel ma paljude erutunud inimestega sel teemal rààkisin, siis tagantjàrgi ma tegelikult hakkasin ka natuke àrevaks muutuma. Hakkas jòudma kohale, et mis siis, kui tòesti tulebki yks tòeline ja pàris? On hoopis midagi muud kui oled vaba ja vallaline ning mòtlema peab ainult endale. Ise ikka kuidagi saab ja no kui ka ei saa, mis seal’s ikka. Lastega muutub kòik. Juba ainuyksi mòte, et keegi neist peaks kuskile maavàrina rusude alla jààma, viib mul sùdame arytmiasse. Seda ei saa lihtsalt juhtuda.

Ega me peale seda maavàrinat midagi eriti ette ei vòtnud, mida sa ikka teed. Noh, natuke rààkisime làbi, et mis me siis teeme. Et ikka jookseme vàlja aeda ning mina vòtan Greta ja Paolo ylevalt toast Triinu ja Ato. Mòned òòd ma isegi magasin sokkide ja pykstega ning plaanisin ka evakueerimiskoti kokku pakkida (yhe mamma idee), aga no pàevad mòòdusid, maavàrin ununes ja nii làksid ka need sokid sahtlisse tagasi ning kotini ma ei jòudnudki.

Seekord hakkas asi pihta juba òhtul kui kàis esimene vàrin ùle. See oli selline nòrguke, et Paolo kysis lihtsalt, et kas ma kukkusin trepist alla. Selline 2,5ne, mida pàevasaginas ei paneks tàhelegi. Natuke ebalev oli olla, aga ei midagi tòsist. Mingi hetk làksin magama kui siis kell yks òòsel tuli jàlle see kaubarong. Ja muudkui tuli ja tuli ja àra ei lòppenud. Tegelikult kestis see vist ainult 4-5 sekundit, aga òòsel ja maavàrinaga liigub aeg hoopis teistmoodi. Ning siis oled seal voodis òòsàrgi vàel ja paljajalu ning mòtled mis ma nyyd teen. Kas ootan, et làheb yle vòi raban lapse kaenlasse ja torman òue? Tean seda, et aega on maavàrina puhul kuskil 30-40 sekundit, selle ajaga peab saama majast vàlja. Kui on ikka selline, mis juba majasid langetama hakkab. See meie vàrin oli ka seekord 4,2ne, et ei mingeid langevaid myyre, aga no sa ju ei tea seda seal voodis kell 1 òòsel, òòsàrgi vàel. Vàrin làks yle, hingeldasime ning ajasime oma kloppivaid sydameid natuke rytmi tagasi ning mingi tunni pàrast làksin uuesti magama. Sokkide ja pykstega. Lastest ei àrganud selle vàrina peale keegi, ka kass pòònutas rahumeeli. Niipalju siis neist etteennustavatest loomadest.

Hommikul selgus, et vàrinaid oli òò jooksul veelgi, kuid kòik vàiksemad. See on igati normaalne nàhtus ja see meid isegi ei erutanud. Arevaks muutis meid aga tòsiasi, et maavàrina keskpunkt oli siinsamas! Pratiliselt meie kylas! Siis mòtled, et no mis Etna meil siin nyyd on, et niimoodi vàrisema peab.

Saatsime lapsed lasteaeda àra. Paolo jài koju magama, sest ta ikka ei saanud òòsel sòba silmale. Mina làksin Gretaga jalutama. Hommikul oli veel paar vàrinat, aga ei midagi hullu. Hiljem kyll selgus, et yks neist oli siiski suht tugev, aga keskpunkt oli mujal ja meil oli ainult natuke tunda. Jalutan siis Gretaga mànguvàljakule ja vaatan seal yks tuttav mamma kahe lasteaia lapsega. Mòtlesin, et nàed, nad vist ei julgenud lapsi lasteaeda viia. Làksin uurima ja mamma rààgib mulle, et antud on yleriigiline hàire ja kòik lapsed evakueeritakse koolidest, sest 11-13 vahel on oodata uut vàrinat ja kòigil kàstakse vàljas olla. Tema just kàis enda lastel jàrgi. Pòòritasin silmi ja mòtlesin, et ikka tòsine vàrk kui lausa àra evakueeritakse ja miks mulle kyll keegi lasteaiast helistanud ei ole. Làksin siis neile jàrgi, lasteaias ei teadnud keegi midagi, lihtsalt lapsevanemad hakkasid yhel hetkel oma lastele jàrgi tulema. Kodus ajasin magava Paolo jalule ning teatasin erutunult oma uudise. Paolo unise peaga ja suure àhmiga tòmbas mytsi pàhe, saapad jalga ning….istus arvuti taha. Seda pòòrast uudist otsima, et mis alarm ja mida nad siin ennustavad. Sest noh, me haritud inimesed teame ju kòik, et maavàrinaid pole vòimalik ette ennustada. Mingit uudist vòi alarmi me kuskilt muidugi ei leidnud ja seega otsustasime, et kòigepealt sòòme kòhu tàis ja siis vaatame kas evakueerume vòi mis. Saapad jàtsime igaks juhuks jalga. Vahepeal tuli meile hulgaliselt kònesid samal teemal, et kohe kohe tuleb uus vàrin ja kas te ikka olete vàljas. Kòik haritud ja targad inimesed. Hea nàide, mida teeb yks mòtetu paanika inimestega, àkki ei suuda enam keegi ise mòelda ja kàituvad nagu kari lambaid. Mina kaasasvatud muidugi. Selleks ajaks oli meil kodus juba pàris naljakas, ootasime aga maavàrinat, mis kuidagi òigeks ajaks saabuda ei tahtnud (tyypiline Itaalia, kòik nad jààvad siin hiljaks, kaasa-arvatud maavàrin!), hirmutasime lapsi, et kui kohe pastat àra ei sòò, tuleb maavàrin! Mingit vàrinat muidugi ei tulnud.

Ok, pàeval on kòik alati roosilisem. Kui sa oled ikka kenasti àrkvel, saapad jalas, riided seljas. Oosel ei ole aga yldse nii naljakas. Juba kasvòi see, et meil on siin kyll Itaalia, aga ka siin on talv ja òòsel miinuskraadid. Et kas siis jooksengi paljajalu, lapsed pidzaama vàel òue? Muidugi elu on kòige tàhtsam ja eks ma jookseks ka nii, aga mugavam oleks ju siiski midagi jalga ja selga ka saada. Seega, nyyd ma tegin meile evakueerimiskotid! Pakkisin kòigile joped ja jalanòud ning magama làhen loomulikult sokkis. Nii et ma olen nyyd maavàrinaks valmis, nii valmis kui selleks olla saab.

PS.
Seda kust see kuulujutt alguse sai, ei ole senini suudetud tuvastada. Igal juhul paisus see mône tunniga nii suureks, et jôudis isegi ajakirjandusse. Mina arvan, et kôiges on syydi facebook, kindlasti keegi pani sinna mingi tobeda kommentaari ja on ju teada, et igasuguse jama levitamiseks on see koht lausa ideaalne.