Tag Archives: Issi
Protected: Klaveritund
Issi lood
Kui juba issile jutt làks, siis paneme ka yhe viimastest anektootidest kirja.
Issi tuleb murest murtud nàoga koju. Uurin, mis juhtnud on. Issi teatab ohates, et avastas oma juhiloa aegunud olevat. Ahah, mis seal’s ikka….millal siis aegus ja millal uus tuleb, uurin. Juhiload ju ikka vahest aeguvad. Issi peab vàikse pausi ja vastab ohates….aastal 2008.
Yhesònaga meie issi on sòitnud neli aastat aegunud juhilubadega. Meenutasime siis, et kas tòesti pole terve selle aja jooksul kordagi politseinik teda kinni pidanud ning yllatunult jòudsime faktini, et mitte ainult viimased neil aastat, vaid kogu meie tutvumise aja ehk kaheksa aastat, pole politsei meie vastu huvi tundud. Et kas on meie issi nii korralik autojuht vòi on ta syndinud ònnesàrgis vòi Itaalias lihtsalt eriti ei peatatagi. Aga see selleks. Hoopis murettekitavam oli issi jaoks lòik, mis ta netist vàlja suutis lugeda. Vàidetavalt peale kolme aastat tuleb juhiloa uuendamiseks kòik eksamid ning arstivisiidid uuesti teha. Issi juba kujutas ette end kuude viisi bussiga linna sòitmas ning 18-aastaste vinninàgudega autokoolis istumas.
Onneks aga, elame me ju Itaalias. Seega peale mòningat kònet selgus, et itaaliapàraselt saab seadust vàga mitmeti tòlgendada ja nii hull see asi siiski ei ole. Peale 30 sekundilist arstivisiiti ning 80 euro vàljastamist oli issil paber, mis lubab tal kuni uute juhilubade saabumiseni rahulikult ning seaduslikult autot roolida. On ikka tore kyll Itaalias elada. Ma juba kujutan ette kuidas Saksamaa vòi ka kasvòi Eestimaa pinnal taoline olukord lahenenud oleks…autokoolis vinninàgudega…kui muidugi yldse sul 4 aastat aegunud loaga ringi sòita lastakse.
Aga issi anektootidest on mul plaanis raamat vàlja anda. Jààge ootele…
Protected: Uus soeng
Protected: Ajalooline kleit
Estonia, here I come Part.2
Nii, olukord muutus, tuleme hoopis 24- 31.juuli. Mitte, et see nyyd eriliselt suur muutus oleks, aga ikkagi.
Murphy seadusele kohaselt juhtus nende eelmiste kuupàevadega nii, et tàpselt samal nàdalal làhevad minema ka vanavanemad. Terve suvi on nad kodus ja just samal nàdalal otsustasid mere ààrde minna! No ma oleks muidugi vòinud enne broneerimist uurida, et kas ja kuidas, aga ma tòesti ei arvanud, et vanainimesed just neil kòige kuumematel pàevadel kuhugi minema hakkavad. Pensionàride reisimise aeg on ju tavaliselt juuni vòi september.
Tegelikult ma ei oleks ùmber vahetanudki kui nonna poleks ise jàrjepidevalt nòudnud. Paolot ei erutanud see ùldse, et ta nàdalaks lastega ùksi jààb ning mind veel vàhem. Ainus, kes hirmsasti muret tundis, oli nonna. Et kuidas ikka nii saab ja tema ikka muretseb. Ses suhtes on ta meil kyll ikka vàga tyypiline itaalia mamma, lapsed, sòòk ja kodu on mamma teema, mehed ei oska, mehed kàigu tòòl. Eks tal omal tàpselt nii muidugi ka on, mees, kes kodus isegi kohvikannu tulele ei oska panna. Samas, ma ei arva, et see puhtalt mehe “sùù” on. Kui sul ikka terve elu kòik ette-taha àra tehakse, no miks siis peaks selgeks òppima kuidas kohvi keetmine kàib.
Yks nàide sellest kui tragikoomiline see nonnide eluviis ikka on. Kunagi kui nonna pidi mòneks pàevaks haiglasse minema ja yhtki tàdi vòi sugulast ùhel neist pàevadest aitama tulla ei saanud (sest no mees ju ùksi kahe lapsega kolm pàeva hakkama juba ei saa), keetis nonno pastat. Pani poti tulele, pasta potti ja jài ootama. Ootas, ootas kuni hakkas suitsu tulema. Nojah, pasta keetmiseks peaks ka vett potti panema…
Paolo on kùll paljus vàga oma isa sarnane. Kui tal ikka lastaks niisama olla, siis ta oleks ka ja laseks ennast teenindada. Kuid isaga on tal yks vàga suur ja oluline erinevus – tal ei ole itaalia mammat. Syya saab siis kui on aega ja tuju olnud teha, vastasel korral on meil kùlmutuskapp ja igaùks teenindagu end ise. Ok, pesu pesema ja pòrandaid kùùrima ma teda siiski ei sunni, aga lastega tegelema peab. Onneks pole tal selle vastu midagi ja seega yks nàdalake poleks talle mingi katsumus. Vòi oleks? Kahjuks jààb see seekord kindlaks tegemata.