Kuidas saada teada kas magav issi ikka magab? Selleks tuleb issi silmalaud nàpuga lahti kangutada – kui siis silm uuesti kinni vajub, tuleb kangutamist korrata ning jàtkata kuni silm enam kinni ei vaju. Siis on selge, et  magav issi ei maga.

 Fotod tegi: Indrek Kasesalu ehk Liisi issi http://liisumiisu.blogspot.com

Kommentaarid:

21/08/2007 TädiMari .
Jeerum, kui suur tüdruk Triinu juba on!!!

Issi juba jòudis ette ja pani sàrava pealkirja paika.

Nii, et siis jah – teine tegelane ostus poisiks. Tàna hommikul kàisime ultrahelis ja nii meile sealt vàideti. Lapsega on kòik korras, maigutas ekraanil suud ja on, nagu oli ka Triinu, pikkuselt natuke yle keskmise.

Meil on muidugi vàga hea meel, kuid ega meil soo suhtes mingit eelistust ei olnud. Poisi tulek on ehk natuke pònevam, sest tydrukuga on ju juba kogemus olemas. Samas vanavanemad vist eelistasid poissi. Noh vanaisa kohe kindlasti, selles pole kahtlustki, sest sai lubatud, et kui tuleb poiss, siis vastavalt peretraditsioonile saab ta vanaisa nime. Et siis Renato. Eesti vanaema on ka kindlasti poisi yle ònnelik, sest nyyd on tal ju vòimalik kòik uued riided osta, sest ega poisile saa ju tydruku riideid selga panna! :o) Kuigi ònneks on palju asju neutraalset tooni ja eriti mu enda ostetud asjad said juba kohe sellise pilguga valitud, et sobiks ka poisile kui vaja peaks minema. Eks see vist on ka pòhjus miks Triinut siin tihtipeale poisiks peetakse.

Mu enda olemine on igati hea. Pean lausa ytlema, et kohati tunnen syymekaid selle vàikese tegelase ees, et talle nii vàhe tàhelepanu pòòran. Mul tuleb see rase olemine ainult siis meelde kui jàrjekordne pyksinòòp kinni ei taha minna vòi kui òhtul end kòhu peale magama sàtin ning varsti hakkab keegi hoogsalt sebima ja koputama, et ma teise inimese otsas lamasklemise àra lòpetaks.

Kui vòrrelda Triinu ootamisega, siis minu jaoks kyll mingit suurt erinevust ei ole. Vàhem iiveldas vist kyll. Kòht on ka nyyd vàike ja ei saa ma kuskilt aru, et ta kuidagi teise kujuga oleks kuna synnib poiss. Loodetavasti làhevad ka jàrgmised kuud sama kergelt kui oli Triinut oodates.

Kommentaarid:

20/08/2007 Vanaema Eestist
Huraaaaaa!!! Hakkan hommepäev siniseid-rohelisi-kollaseid asju vaatama!

21/08/2007 TädiMari .
Hurraaa!!
Triinu saab väikese venna, keda kiusata ( väikesi vennasi ikka kiusatakse)!!!

21/08/2007 Külli Voit
Jajah….mul omal 1,5 aastat noorem vend. Tean vàga hàsti seda kiusamise vàrki, kuni yks hetk oli vàike venna 2-meetrine kolge ja minul igasugune kiusamiseisu kadunud….:)

21/08/2007 Liisi Helena Kasesalu
Juhhuuu! Väga tore, et mehi ikka juurde sünnib 🙂

24/08/2007 eda luu
palju õnne siis poisi puhul! Triinul on siis varsti, kellele oma autode veeretamise kunsti õpetada

Tegelikult ootab jàrge hoopiski Eestis olemise jutt, aga kuna peale on tulnud palju pàevakohasemad teemad, siis see peab veel ootama.

Kui ma vaid teaks kuidas seda inglisekeelset sòna tantrum eesti keelde panna. Vihahoog tundub kuidagi kohmakas. Igal juhul on tegu nende kuulsate frustratsiooni- ja vihahoogudega, mis vàikelastel vahel peale tulevad. Vot just selline kus 2,5 aastane end keset poodi pikali viskab ning ròògib nagu kurjast vaimust vaevatud, sest ei saanud mingit mòtetut vàrvilist junni riiulilt.  

Lootus, et minu jààraplika sest halvast kombest puutumata jààb, osutus naiivseks. Ta on kyll veel vàike ja sellist supermarketi varianti pole ette tulnud, kuid ega needki vist kaugel ole.

Esimene hoog saabus kuskil nàdal tagasi. Olime just lòunat sòònud ja sàttisime end òue. Triinu oli ka vàrskelt àrganud, seega igati puhanud ja kòht ka tàis. Jòudsime kodu làhedale parki ja nagu ikka, tahtis Triinu kàrust vàlja. Màngisime siis seal kividega ja korjasime kastaneid kuni hakkas igavaks kiskuma. Ytlesin siis, et làhme vaatame jòe ààrde. Preilile sobis, algul vòttis kenasti kàest kinni ja hakkasime jalutades minema. Jòeni on nii 20 meetrit ehk, et siis ei midagi yletamatut. Peale paart sammu leidis aga Triinu, et tema ikka kàia ei taha, hoopis sylle vòiks saada. Mina siis, et ei, sylle ei saa, istu kàrusse kui kàia ei taha. Mul kàru lykata, kott seljas, ilm palav ja ikkagi 5ndat kuud titeootel, ei jaksa mina teda enam tassida. Tundus, et mu vastus ei sobinud, sest volyym hakkas vàga kòrgele kiskuma. Làksin siis kàruga edasi, Triinu paigalt ei liigu, seisab keset teed ja ròògib. Vòtsin ròòkiva lapse ja pistsin kàrusse. Kàrutasin ikka korra jòe ààrde ja yritasin eriti optimistlikult tàhelepanu mujale juhtida, kuid tàiesti lootusetu. Ei mingit reaktsiooni minu jutule, ainult suur ròòkimine. Suundusin koju tagasi. Triinu ròòkis terve tee, koridoris, liftis ning alles kodus vòttis oma jànese kaissu, istus kòòginurka ja rahunes seal ise vaikselt maha. Kui ta jàlle mu juttu kuulda vòttis, kutsusin ta raamatut vaatama ja oligi kogu torm mòòdas ja unustatud.

Algul ei teadnud kohe kuidas olla vòi reageerida. Vòtsin kodus paksu ja targa lapsekasvatusraamatu lahti ( tegelikult muidugi surfasin netis) ja selgus, et olin vaistlikult òigesti tegutsenud. Ei andnud lapse tahtmisele jàrgi, ei làinud ise nàrvi (mis minu puhul juhtub vàgagi kergelt), lasin tal ise vaikselt maha rahuneda ning pàrast enam teemat yles ei vòtnud.

Tànane episood oli natuke erinev, sest eelnevalt oli tormi tulekust juba hoiatatud. Esmalt oli ta vàsinud, sest lòunauinak jài lyhikeseks ja teiseks oli ta just eelnevalt diivanilt alla sadanud ja sellest oli nututilk veel silmis. Triinu tahtis midagi arvutist ja ma ytlesin ei, sest tegelikult oli juba vanniminemise ja magamasàttimise aeg kàes. Tavaliselt ta ikka natuke aega kaupleb, kuid kui teemaks tuleb vann, siis see yletab kòik muud tahtmised. Tàna nii ei làinud. Tuli hoopis suur ja lohutamatu nutt, mis ei vaibunud ei syles, ei vannis ja isegi mitte piima juues. Panin ta lòpuks lihtsalt voodisse ja ta jài sekundi pealt magama.

Tundub, et see jutt, et mida suuremaks laps saab, seda raskemaks làheb, vastab vist siiski tòele.

Kommentaarid:

20/08/2007 Vanaema Eestist
Vaatasin Silveti sõnaraamatust – see annab sellise tõlke – tantrum – turtsakus, pahur tuju. Hakkasin teie lapsepõlvest meelde tuletama selliseid olukordi ja tegelikult 2 korda ongi meeles. Üks oli Edaga kui ta oli nii alla 3 aasta vana. Igatahes käis käe kõrval ja käru oli ammu käigust väljas . Oli suvi ja tulime linnast, kusjuures ma ei mäleta millest, ilmselt mingist tühjast asjast , aga kisa hakkas enne Balti jaama peale. Elasime siis Salme tänaval ja sinna kiirkäigul nii 10 minutit minna, karjuva lapsega siis umbes pool tundi. Ja terve selle aja ta röökis. Ja lausa lohises käe otsas järele. Lõpuks pissis ennast täis nii et tilgarada oli kogu aeg taga.Siis ei teatud laste omadustest ega eripäradest midagi, karjuv laps tänaval oli kõigi meelest lihtsalt kasvatamata laps. Ja mina verinoor mamma. No küll mul oli häbi! Teine kord oli Külliga – olid siis nii veidi üle aasta, Antit igatahes veel ei olnud. Pesin jälle oma hommikusi mähkmeid ja muid asju köögis ja sina olid toas ja taburet köögi ukse vahel nagu alati, et sa sinna ei saaks. Tavaliselt tatsasid seal pingi taga ja virisesid vahete-vahel ja siis mängisid jälle oma asjadega ja üks kord jälle ei mäleta, mis põhjus oli – vist mingi tühine asi, nagu sellistel puhkudel ikka – hakkasid karjuma ja karjusid nagu ratta peal ja miski jutt ega minu püüded sind kuidagi mingile tegevusele suunata ei mõjunud. Lõpuks viskas mul ikka tõeliselt üle ja käratasin: kas saa jääd juba vait! Vot see reaktsioon on mul elu aeg meeles – vakatasid hetkeks, vaatasid mulle otsa – ei mitte hirmuga, rohkem üllatunult ja siis läksid silmad kohe püha viha täis, kukkusid karjuma ja rusikatega taburetti peksma , siis keerasid ringi, peksid kätega õhku edasi, marssisid hoopis teise tuppa ja jäid seal vait.Antiga ei tule ühtegi sellist juhust meelde, Aga küllap neid oli ja eks oli teiegagi veel, aga kuna üles ei tähendanud, on kõik mälust kustunud.

20/08/2007 Külli Voit
Ei no siis ma ei olegi ju 30 aastaga kuigipalju muutunud….

07/09/2007 Ingrid Nielsen
Kasvab vàlja, ei ole hullu, aga vanematele kòva nàrvi, Ei olgu ikka Ei ja eelnevad kokkulepped (nt mida poest ostetakse) on suureks abiks. Minu sònniplika proovis ka. Aga me avastasime, et kui selgitada talle lihtsate sònadega suuri asju, siis ta tunneb end olulisemana ja seega ei saa lubada selliseid jonnituure, mis vòivad hùsteeriaks ùle minna.

Ja ongi esimene nädal läbi.

Lendamine läks meil enam-vähem. Kui lend oleks kasvõi tunnike pikem olnud, oleks vist kiskunud jamaks. Triinul oli tegelt uneaeg ja minu plaanides ta magaski kenasti terve lennu. Triinu muidugi nii ei arvanud. Pole enam nii väike, et lihtsalt  õla peal tukkuma jääks ning ka mitte piisavalt suur, et  end ise tooli peale kerra tõmbaks.  Nii ta trampis  nii mul kui meie pinginaabrist vene onul jalgupidi seljas, kortsutas ajakirju ja loopis pingialuse mänguasju täis. Onu lõpuks vist väsis ja veetis suurema osa lennust vahekäigus püsti. Meile jäi seega terve pingivahe. Oma kõva pool tundi sai sisustatud sellega, et Triinu söötis ükshaaval oma rosinad mulle sisse. Ma pole mingi suur rosinasõber ja seal lennukis ajas see magus mämm lausa iiveldama, kuid no mis sa teed kui on valida  kas rabelev laps või rosinad. Üle pingivahe oli üks Triinust paar kuud vanem laps, kes lennuki startides uinus ema kätel ning avas silmad siis kui rattad Tallinna lennujaamas maad puudutasid. No pidi ta siis just seal minu nina all istuma! Küll mul oli ikka kade olla…



Meil on ses mõttes teistpidi, et Triinu vanaema, ehk siis minu ema elab linnas ning suurem osa mu sõpru ja tuttavaid elavad kas lausa maal või vähemasti linnast väljas. Esimese nädala oleme siis veetnud Tallinnas, et vanaema ja lapselaps saaksid aega koos veeta ning mina oma asjatoimetused linnas ära ajada. Triinu ja vanaema klapivad ülihästi. Kohe esimesel päeval jäid nad kahekesi ning said nii söödud, magatud kui õues käidud. Hommikul ärgates on Triinul esimene siht vanaema tuppa. Neil on seal juba omad jutud ja tegemised millest mina ei tea midagi, sest mina keedan sel ajal köögis putru. Söögiisu on Triinul siin üllatavalt hea. Borsisuppi, keefiri ja marineeritud kala süüakse nii enesestmõistetavalt nagu oleks need sünnist saati menüüs olnud. Samuti on uni nii minul kui Triinul sügav ja paks. Põhjuseks on kindlasti tunduvalt jahedam ja värskem õhk.  

Kui nii pikalt (1,5 aastat) kodus ei käi, siis ikka koguneb igast asjatoimetusi mida ajada tuleb.  Tundsin esimest korda, et  Itaalia elustiil on mind mõjutama hakanud.  Kuna mul oli nii 6-7 erinevat asja ajada, siis  oma mõtetes  plaanisin igale päevale ühe tegevuse ja olin  veel rõõmus selle uskumatu kiiruse üle, et nädalaga saab kõik aetud. Tegelikult läks niimoodi, et kui ma reede hommikul kell 9 kodust startisin, siis kell 10.30 olid mul pooled neist asjadest juba aetud. Kusjuures kõik nad olid erinevates linnaotsades ja kasutasin ühistransporti. Heaks võrdluseks on näiteks see, et meil mõlemal Paologa sai reedel uus juhiluba valmis ja me mõlemad andsime taotluse sisse esmaspäeval. Vahe on ainult selles, et mina tegin avalduse samal nädalal kuid Paolo kolm kuud tagasi.

 Jätkub nädala pärast…..

Kommentaarid:

14/06/2007 TädiMari .
Meie issi arvates on Triinu emme suust kukkunud.
Igal juhul ilus laps..

14/06/2007 Annumannu Post
Ma olen tahtnud juba ammu òelda, et pildid on teil lihtsalt fantastilised:)Nagu mòne peene ajakirja kaanel.

15/06/2007 Külli Voit
Ròòm kuulda, et ka niipidi arvamusi on. Enamasti siiski leitakse, et hirmus issi nàgu. Kusjuures nii vàidavad need, kes Paolot hàsti tunnevad. Ylejàànud leiavad, et minu nàgu. Juu siis on nii yht kui teist.

Fotograaf on meil yldjuhul issi, kuigi konkreetselt selle foto klòpsutasin mina. Mis viga ilusaid fotosid teha kui selline sile ja sàravsilmne modell ees! Minust millegipàrast kyll nii kaunid ei tule….:o)

15/06/2007 TädiMari .
Kuule Anitat ka kõik, kes näevad röögatavad, et nii issi nägu.. samas minu tuttavad pildi pealt näevad minu nägu. Minu arust on laps OMA nägu ning eks ta sarnaneb meid mõlemat.. samas on Anita alles liiga pisike, et kellegi nägu olla.. Selline korralik imiku nägu :)
Seepärast ma kirjutasingi,e t ilus laps!

Triinu on avastanud bideevòlud. Mitte bidee tavapàrase kasutuse mòttes, sest seda vaevalt et vòluks saab nimetada. Bidee on just Triinusugusele meetrimehele paraja kòrgusega. Kui vesi jooksma panna, vòib ta ennast sinna vist lausa tundideks plòdistama unustada. Lisaks avastas, et kyll on tore kraanist jooksvat vett juua. Mitte, et tal oleks janu vaid lihtsalt meeldib see protseduur. Seetòttu ei ole ma ka saanud katsetada, et millal tal omal veega solberdamine yle viskab, sest need sissekaanitavad veekogused on hirmuàratavalt suured. Ei taha ju ka, et laps pàris lòhki làheks.

Teiseks lemmikuks on kylmutuskapp. Piisab kui kàib kylmutuskapi ukse plòks ja juba kuuled pànt-pànt kuidas teisest toanurgast keegi vudib nii kuis jalad vòtavad. Kymutuskapp on meil selline vàike ja maadligi, jàllegi paras just Triinusugustele. Ega ta sealt midagi syya taha. Talle meeldib niisama vaatada mis seal on ja jogurtitopse yhelt riiulilt teisele tòsta. Kahjuks ei ole saanud jàllegi katsetada, et millal tal omal siis tydimus tuleks, sest kaua sa ikka lased lapsel poolpaljalt seal 4 kraadi kàes olla ja ega toitudelegi see tuulutamine hàsti mòju.  

Kòikidele lastele meeldivad prillid, eriti kui neid kelleltki eest àra saab kiskuda. Triinut see aga ei huvita, hoopis vastupidi. Kui kuskil peaksid vedelema mòned prillid, siis peab kindlasti keegi need kohe ette panema ja enam àra vòtta ei tohi. Ja see keegi ei ole kindlasti mitte Triinu ise, vaid keegi suurtest. Kui meil on kylaline, siis on selleks kindlasti tema, mitte mina vòi issi. Kui kylaline yritab mòne aja pàrast prillid eest vòtta ja riiulile àra sokutada, (sest kaua sa ikka jaksad toas pàikseprillidega istuda…) hakkab Triinu nòudliku hààlega tatatataatama ja prille kylalisele uuesti ette toppima. Oma silmade sààstmiseks ning lapse rahustamiseks paneb kylaline prillid omale uuesti ette ja istubki niimoodi terve aja. Sama stsenaarium kàib ka kòrvaklappide, jalgrattakiivri ja mytsidega. Nii et kui keegi meile kylla tuleb ja nàeb diivanil yht pàikeseprillide, jalgrattakiivri ja kòrvaklappdidega tegelast istumast, siis on see tàiesti normaalne ja ehmatada ei tasu.