Tag Archives: Linnu

Kass

Yldiselt vòib òelda, et kass on oma kohust tàitnud. Vòi noh, tàidab seda endiselt kohusetundlikult. Triinu nukrutsemised on vaat et mòòdanik. Linnu magab kyll endiselt Triinu voodi kòrval sydamekujulisel padjal, tekk ka peal, kuid jutt làheb Linnule aina vàhem. Me seda tagant ei òhuta kah. Igaòhtused head òòd ytlemised ja òhumuside saatmised on muutunud yksikuteks kordadeks. Ma arvan, et nii ongi hea. Ega see nukrutsemine Linnut tagasi too ja peab laskma sellel kurbusel àra minna, siis on  hiljem palju lihtsam ròòmsat meenutada. Linnu tulebki vahest meelde just oma naljakate tegemistega. Kuidas ta oma pesas pusserdas ja tiirutas enne kui mugava asendi leidis vòi kuidas ta autos iga valgusfoori peatuse juures krobinal pysti tòusis ja vaatas meid oma unise pilguga, et noh, kas hakkame maha minema. Selliseid naljakaid seike on tore meenutada, siis nad Atoga naeravad, nii et piss pyksis.

Kass aga on ise omaette tegelane. Oudne nyhkija ja pai norija. Elab sòna otseses mòttes seljas. Kui vàlja ei tee, siis ronib pàhe ja hakkab juukseid nàrima. Mulle meeldivad kòik loomad, aga ma olen siiski rohkem koerainimene ja seega ma vàga ei tunne vajadust pidevalt kassi paitada vòi syles tassida. Ma ei tea kas kass saab sellest aru ja leiab, et mul oleks aeg oma vaateid muuta, igal juhul iga kord kui ma maha istun, on ta mul syles. Kòige jamam on siis kui tahaks lugeda vòi arvutit nàppida. Siis ta sàtib end kenasti mu rinnale, minu nào ja raamatu vòi ipadi vahele, nii et ma midagi ei nàe. Arvutiga on veel eriti jama, sest seda ta hakkab veel ka lisaks kàpaga nàppima, pyyab pilte ekraanilt. Kappide ja laudade peal kàib ka yks suur ronimine. Kuidas teha kassile selgeks, et sòògilaual ei jalutata? Koeri ma vòin treenida, aga kassiga ei oska midagi peale hakata. Ajame teda jàrjepidevalt laualt maha, aga tàpselt sama jàrjepidevalt on ta uuesti laual tagasi.

Kannatlik on ka, sest no mis seal parata, eks ta saab ikka solgutatud siin kyll. Hea, et suurimad solgutajad on pool pàeva kodust àra. Triinu on tegelikult tubli, oskab kenasti sylle vòtta ja enamastit eeb lihtsalt kalli ja pai. Aga siis on ju kohe vaja ka Atol kassi kui Triinu teda korra katsub. Ja no Ato haare on juba hoopis mdiagi muud kui Triinu oma. Aga vaatamata tema mehistele vòtetele, kass tema kàes siiski ei kràunu. Juu siis vàlja pàistab karmim kui tegelikult on. Ainus, kes kassi kràunuma saab, on Greta, aga siikohal ei ole mul muud òelda, kui ise on syydi. Sest no kassi Greta kyll kàtte veel ei saa ja kui kass ise talle pidevalt nii nina alla end sàtib, no mis siis teha.

Magamiseks tahab kass ikka kellegi làheduses olla. Ta on kòikide voodid àra proovinud, viimased òòd on olnud Greta jalutsis. Oo jooksul kàib ta tegelikult nii mònedki erinevad voodid làbi. Viimasel ajal tahab kass hirmsasti òue. Sellega seoses otsutasime, et tuleks kiiremas korras yks vàike operatsioon ette vòtta, sest hulkumist me siin ei soosi. Oue saab kah esialgu ainult nàiliselt, kinnisele terrassile, aga hetkel sellest talle piisab. Istub pool tundi terrassi ààrel, imetleb maailma ja juba tulebki ukse taha nàuguma, et sisse lastaks. Isegi aeda pole ta veel saanud. Kassi andnud tàdi teadis rààkida, et noored kassid tuleks toas hoida, siis ei kipu nad ka hiljem hulkuma. Kui aga noor kass on pidevalt vàljas, siis tahabki ta vàlja elama jààda ning tuleb koju ainult sòòma ja magama.

 

Viis kuud hiljem

Just nii palju on mòòdas Linnu surmast. Lugesin kohe mitu korda sòrmedel yle, et kas tòesti juba nii palju. Mòtlemapanev on see, et Triinu rààgib endiselt Linnust iga pàev. Linnu pole tema elust mitte kuskile kadunud.

Ohtul paneb ta Linnu oma voodi kòrvale magama. Teeb talle oma sydamekujulise padja peale voodi, tekk on ka peal ja vahest paneb talle sinna kòrvale veel ka midagi ilusat, nàiteks mòne oma lòksu. Kui kuskile kauemaks àra lahme, vòtab alati Linnu kaasa. Elba saarel oli Linnu kaasas, vanaemaga màgedes samuti. Ohtul soovib Linnule head òòd ja annab musi. Kui jutt on meie perest, siis on alati ka Linnut arvestatud. Noh, et meil on peres neli tydrukut ja kaks poissi. Joonistab iga pàev mòne pildi, kust ei puudu ka Linnu.

Samas teab ta vàga hàsti, et Linnu on surnud ja ta saab ka aru, mida see surm tàhendab. Kuidagi suuremate seletamisteta on ta selle omale ise selgeks teinud. Mingit hirmu tal surma ees ei ole, ei ole kunagi ka olnud. Ei tea kas siis tuleb veel hiljem vòi tal ei tulegi. Nyyd seletab tema Atole. Teeb meie eest tòò àra. Et kui nemad ykskord on suured ja neil on lapsed, siis sureme meie àra ja siis kunagi surevad nemad ka àra. Aga sinna on vàga vàga kaua aega. Ato kuulab, suu lahti ja talle muidugi see jutt yldse ei meeldi. Et kòigepealt meie ja siis tema kah sureb àra. Tavaliselt hakkab nutma. Viimane kord tegi aga jutust omad jàreldused ja seletas mulle hiljem, et kui tema on haikala, siis mina ja issi sureme àra. Haikalaks saab tema siis, kui làheb esimesse klassi. Lasteaias on iga vanuseryhm mingi mere-elukas. Esimene aasta ollakse kalake, nyyd teisel on Ato delfiin, Triinust saab see aasta vaal ja kui kooli làhevad, saavad neist haikalad. Teen siis sellest jàreldused, et Ato jaoks on haikalaks saamine kaugeim tulevik, mida ta oma kolmeaastase aruga ette suudab kujutada.

Tegelikult on mul vàga hea meel, et Linnu Triinul nii sùdames on. Hea ju kui sul on oma  personaalne kaitseingel, kes sul ikka ja alati silma peal hoiab. Triinu vahest kyll ohkab ja nàha on kuidas ta Linnut igatseb, kuid see ei ole selline raske ja rusuv igatsus. Tema jaoks on Linnu ikkagi siin, lihtsalt vahest tahaks teda kohe pàriselt ja kòvasti kallistada. Siis ta vòtab Linnu pildi ja kallistab seda.

 

Linnu synnipàev

Eelmine nàdal oli meil Linnu sùnnipàev, ta oleks saanud 10. aastaseks. Triinu joonistas Linnule pildi. Pildil oleme meie (Greta on yks neist suurtest tùdrukutest ja mina olen majas akna peal) ning kòik me mòtleme Linnule (need jooned, mis igaùhe juurest Linnu juurde làhevad) ning kingime mòttes Linnule yhe lille. Iga joone lòpus on lill ja Linnu on muidugi taevas.

Linnu surmast on nyyd poolteist kuud mòòdas. Mòtlem ja rààgime temast endiselt iga pàev, aga enam ei ole see vàhemalt nii talumatult valus. Kuigi kuskil avalikus kohas Linnust rààkides pean ikka kòvasti pingutama, et silmad vesiseks ei tòmbuks ja ega enamasti see ei ònnestugi. Seetòttu ma pigem vàldin selliseid vestlusi. Jalutamas ma enam yldse ei kài. Vòiks ju minna ka ilma Linnuta ja teha Gretaga ùks tiir, aga see tundub nii mòtetu ning need rajad nii igavad ja tyytud. Greta magab vàga hàsti ka aias, seisvas kàrus, miks peaksin temaga kuskil ringi kappama.

Triinu rààgib Linnust iga pàev. Linnu pilt on endiselt voodi kòrval ning iga òhtu annab talle musi. Mitu korda pàevas tuleb tal meelde Linnule taevasse lehvitada. Triinu tòesti igatseb Linnut, tihti ta ùtleb, et ta nii tahaks Linnut kallistada, et ta oleks ikka veel siin ja et talle ikka ei meeldi, et Linnu nii ruttu àra suri. Triinule jààb kindlasti Linnu terveks eluks màllu. Greta ei tea Linnust muidugi midagi ja Ato tòenàoliselt unustab ta, milles mul on kahju, aga noh, eks neil tulevad omad koerad tulevikus.

Armas, kuidas Triinu jaoks on bokser see kòige kòigem koer. Tegelikult kòik nòsuninad. Kòige ilusamad koerad on tema jaoks ikka bokserid. See tegelikult kehtib ka Ato kohta, kes hetkel teistsuguseid koeri natuke kardab, aga nòsuninasid mitte kunagi. Minu arvates nàitab see nii hàsti kuidas kòik on suhteline. Kes ei oleks kuulnud neid mùùte lòukoer bokseritest ja buldogitest, kes valikut tegemata kòrri kargavad ning lòuad neil siis krampi làhevad ja ohver verest tyhjaks jookseb. Ok, see viimane on kerge liialdus, aga no umbes sellised need myydid ju on. Siin aga on yks vàike 5 – aastane, kelle jaoks on bokser kòige parem, kòige ilusam ja kòige armsam. Triinu ytles alati Linnu kohta, et tal on niiiii armas nàgu ja nii ju ongi. Ei saa mina aru kuidas kyll keegi bokseri nàgu kurjana suudab nàha. Kurb, yllatunud, murelik, ròòmus, natuke totu, sellised on bokseri ilmed. Ega ilmaasjata òelda, et bokser koos labradori ja kuldse retriiveriga on kolm kòige sobilikumat koeratòugu lastega peredele. Minu arvates peamine mis bokserit teistest tòugudest ja ka krantsidest eristab on see, et bokser jààb eluks ajaks kutsikaks. No nagu paljud mehed jààvad ju lapseks, bokser kah ei saagi kunagi suureks. Linnut peeti veel eelmine suvigi kutsikaks, ise 9-aastane proua. Yks on muidugi màngulisus, aga see ei ole kòik. Hoopis tàhtsam on bokseri vòime jààda uudishimulikuks, nagu lapsed eks. Ka vana bokser ikka siiberdab sul kogu aeg jalus ja topib oma nina sòna otses mòttes igale poole kuhu pole vaja, samas kui mòni teine koer selles vanuses peesitab oma pesas ning  jàlgib tema ymber kihavat elu pilguga “olen siin kàind ja olen kòike nàind”.

Yhe-aastane Lynn Stroomi metsas.