Tag Archives: potipòllundus

Moos

Olen yldiselt alati arvanud, et ega meie peres moosi eriti ei sòòda. Vahest ma  mòne purgi ikka ostan, noh nii moepàrast, et mòni moos vòiks kodus siiski olla. Purgid viskasin siiamaani àra, aga eelmisest aastast hakkasin alles hoidma. No umbes selle mòttega, et mine tea, àkki ma isegi panen kunagi midagi purki.Kuigi moosi meil ju ei sòòda.

Kui ma siis kevadel vaatasin seda kohutavat purgihunnikut, mis mulle sinna kedrisse selle poole aastaga kasvanud oli, siis mòistsin, et me vist ikkagi sòòme moosi. Millal ja kes seda teeb, pean veen tuvastama, aga keegi igal juhul sòòb. Seega otsustasin see aasta tòsisema moosikeetmise ette vòtta. Noh, tòsine minu jaoks on kindlasti mòtetu kòòmes kòikide Eesti supermoosikeetjate puhul.

Omal mul muidugi mingeid frukte siin ei kasva, vàlja arvatud oliivid. Aga kuna me elame ju maal, siis on meil talumehed oma kraamiga siin kàe jalal juures ja moosikeetmiseks saab neilt hea hinnaga head kraami. Esimesena tulid maasikad, aga neid me ei keetnud. Panin sygavkylma kuskil 12 kilo. Sellega làks lihtsalt, Triinu ja Ato tegid kogu tòò àra. Jàrgmisena tulid murelid vòi kirsid vòi kuidas neid nyyd nimetataksegi. Neid ma ostsin 10 kilo, lisaks sain kaks kilo kauba peale. 12 kilo kirsse. “Onneks” jài Greta haigeks ja ma ei saanud kohe moosi keetma hakata. Kui Greta sai terveks, olid pooled kirsid niisama àra sòòdud. Onneks, sest keegi pidi ju need kivid sealt vàlja lupsima. Triinut ja Atot ma sellele tòòle siiski ei rakendanud, tundus liiga ahistamisena. Aga meil on selline issi, kes muidu eriti midagi kodus teha ei viitsi, aga kui kenasti paluda, siis on nòus isegi kirsikive lupsima. Ta terve aja muidugi hàdaldas ja torises, aga àra lupsis. Moosi tuli lòpuks viis kilo ja moosi ma keetsin itaalia moodi. Ma ei olnud niimoodi veel kunagi keetnud. Kirsid panin òòpàevaks suhkru ja sidrunimahla ning -koortega seisma ning jàrgmine pàev keetsin moosiks.

Jàrgmisena tulid aprikoosid. Minu elu esimene aprikoosimoos. Oues oli 38 kraadi ja mina keetsin moosi. Tegelikult ideaalne moosikeetmise ilm, sest niikuinii on kuum, et pole mingit vahet kui see moosipott veel kuumust juurde ajab. Moos sai natuke hapu, aga noh, esimene kord ju. Moosi tuli kuskil 6 kilo.

Rohkem ma moosi see aasta tegelt ei keeda. Aga tomatikastet teen sygisel kyll. Eelmise aasta esimest korda tegin ja me sòime seda màrtsikuuni. Ikka nii tore kui saab raha kokku hoida, oma poekottide raskust vàhendada ja klaastaarat vàhem toota. Lisaks yritan ma uuesti oliive sisse teha. Need eelmise aasta omad ma lòpuks ikkagi keerasin p…..e. Aga no see ei olnud ikka pàris minu sùù. Kui retseptis on kyll ained, aga koguseid pole?! No kuidas ma siis tean palju seda soola vòi ààdikat vaja panna. Selleks aastaks otsin mingi asjalikuma retsepti.

Saak

 

Kui me neli aastat tagasi siia kolisime, olid oliivid just valmis saanud. Kui ma òigesti màletan, oli puu pàris tàis. Aga tegelikult ma eriti ei màleta, sest ega me neile oliividele siis suurt tàhelepanu pòòranud. Kolimine ja kohe-kohe sùndiv Ato ei jàtnud eriti palju ruumi oliividele mòtlemiseks. Pealegi ei olnud meil òrna aimugi mida nendega ùldse teha. Niisama nad ju syya ei kòlba, sisse teha ei osanud ja polnud ka aega ning tahtmist. Seda, kuidas neist oliividest see òli kàtte saada, oli samuti tume maa. Kui me siis ykskord oma kolimised olime àra kolinud, Ato àra synnitanud ning aega rohkem tekkis, olid oliivid ammu puu otsast alla kukkunud. See oli siis esimene aasta.

Teine aasta tuli jàllegi oliive ja mitte vàhe. Aga….nad olid kòik imepisikesed kribulad, paljud lausa kuivanud. Syydi oli tòenàoliselt meie eriti vòhiklik oliivipuu pygamine. Puud peab lòikama kaks korda aastas, òigel ajal ja òiget moodi. Muidu ei tule mingit oliivi. Meie selle aasta viga oli liiga tagasihoidlik pygamine, seega oliivide valmimisajaks oli meie kaunis puu muutunud làbimatuks vòsastikuks ja muidugi ei kasvanud seal mingeid asjalikke oliive.

Kolmandal aastal vòttis issi selle pùgamiseasja tòsisemalt ette, làks aga vist natuke liiga hoogu. Igal juhul oli kolmandal aastal meie puu kohe eriti hòre, et isegi varju ta ei andnud ja oliive tuli naeruvààrselt vàhe. No umbes yks pisike lasteàmbritàis. Ma isegi plaanisin need kolm oliivi sisse teha, aga kuna see tegemise protsess pole yldsegi lùhike, tervelt kaheksa pàeva, siis tundus kuidagi narr seda kòike selle yhe purgi pàrast ette vòtma hakata.

Neljandal aastal me loobusime. Et ah, mis neist oliividest, poest saab ka. Tegelikult me ei teadnud lihtsalt siiamaani, kuidas seda puud ikka lòikama peaks. (Ikka veel ei tea). Lòikasime puu lihtsalt niimoodi, et kevadel paistaks pàike làbi, suveks kasvataks kena paruka ja annaks varju ning et ka kena vaadata oleks. Aga oh imet, puule vist selline lòikus just sobis, igal juhul kasvatas ta meile ilmatumal hulgal oliive, lisaks veel ka ilusad ja suured, et oleks kohe olnud patt need korjamata jàtta. Seega toimus meil see aasta esimene pàris oliivikorjandus. Puule peale vaadates arvasin, et eks siit mingi 5-6 kilo tule. Kaaluma asudes sain aga jàrjekordse ylaltuse osaliseks – meie vàike agar puu andis meile tubli 23,5 kilo oliive! Neist need kòige kaunimad noppisin vàlja ja panen purki. Ylejàànud làks frantoio’sse ja saime veel ka kolm liitrit vàrskelt pressitud oliiviòli. Milline rahulolu!