Just nii, pole enam mingit lutti. Kuigi plaan oli ju tegelikult alles uues kohas sellest lahti saada. Lihtsalt làks aga nii ( mitte, et oleks lihtsalt làinud…), et kolmapàeva òhtul oli kohe selline tunne, et kas tàna vòi siis kes teab millal. Sisetunne ei vedanud yldsegi alt ja esimene lutita magamajààmine sai teoks yllatavalt kergelt. Ei mingit nuttu, luti nòudmist vòi otsimist. Ei saa siiani aru mis imelik òhtu see oli. Edasi muidugi nii lihtsalt ei làinud. Nagu ikka àrkas ta korra enne sydaòòd ja kui tavaliselt saab luti suhu ja kukub uuesti magama, siis seekord sai vaiksest tihkumisest sydantlòhestav nutt, mis mitte kuidagi vaibuda ei tahtnud. Tegin sydame kòvaks ja yritasin kòikvòimalikke erinevaid meetodeid kasutades Triinu maha rahustada. Nii 20 minutiga see ònnestuski ja jài uuesti lutita magama. Paari tunni pàrast àrkas ta aga jàlle ja seekord ei lasknud mul ennast isegi mitte rahustada. Istus oma voodis, nuttis sydantlòhestavalt ja hyydis muudkui “anna, anna!”. Kui yritasin sylle vòtta vòi niisama pead paitada, siis lykkas vihaselt mu kàed minema justkui òeldes, “ma tean kyll, et SINA mu lutti àra peitsid ja ma yldse ei usugi su valejuttu, et lutt kadunud on!!! Reetur selline!!” Tundsin iga keharakuga, et veel hetk ja ma annan alla. Kohe hàbi oli, et kuidas ma niimoodi lapsele valetan, ta ju saab vàga hàsti aru mis tegelikult toimub. Issi oli ka nagu vedrudel ja kui ta oleks lòdvaks lòònud ja òelnud, et anna talle see lutt, siis oleksin kohe andnud kah.
Hommikul àrkab Triinu nii 6.30 -7 paiku, istub natuke, otsib oma luti ise ylesse ja magab veel tunni vòi kaks. Nyyd muidugi lutti ei leia ja ei tule ka edasimagamisest midagi vàlja. àratus siis ongi jàlle nagu tòòinimestel, ei mingit 9ni pòònamist. Samuti lyhenes lòunauni kolmelt tunnilt pooleteisele ja òòsel àrkab ta ikka. Oeh. Et siis yhesònaga tegin lihtsalt oma elu raskemaks. Muud ma ei oska sest lutivòòrutamisest hetkel arvata. Ega ma muidugi nyyd enam sellega siin vehkima ei hakka, kui làinud siis làinud. Tàna on kolmas lutivaba pàev ja tegelikult hakkab juba ilmet vòtma. Vàhemasti magama jààb vàga kiirelt ja lutt on tàielikult keelelt ja ehk siis ka meelelt. Nyyd siis ootan ja loodan, et vanad harjumused hommikul pòònata ning pàeval korralik siesta pidada, tulevad kah tasapisi tagasi.
Kommentaarid:
22/09/2007 Vanaema Eestist
Tublid olete! Ei ole midagi parata, selle lutiga peab jah järsu lõpu tegema, pikkamööda ei tule midagi välja. Selleks ajaks kui väikevenna hakkab lutitama ei ole tal enam meeleski, et kunagi ka ise lutti tõmbas. Eks kaisutab siis oma jänest lohutuseks.
27/09/2007 Külli Voit
Jàrg lutiteemale….
Nyydseks on siis nàdal mòòdas. Lutt? Mis see veel on? Et siis tàielik minevik, lausa kaugminevik. Pàevane magamine venis jàlle 2,5-3 tunnile ja òòsel ei àrka kah. Ainult hommikul on ikka àratus kl. 7. Ega vist kòike head kah korraga saa. No ja ongi pàev pikem ja tegusam.
28/09/2007 eda luu
ei taha küll ära sõnuda, aga see lutt võib väikevenna sünniga uuesti päevakorda kerkida…Oleks ju loogiline, et väiksemad jäljendavad suuri, tegelikult ju seda nad teevadki, aga kui Robert sündis, hakkas isegi Iris käp0uli käima ja pudikeeles rääkima. Ei tea, miks, kas oli kahju loovutada kõige väiksema lapse positsiooni või mis… Väike kadeduseuss vist ikka närib, kui kogu tähelepanu ei ole enam ainult sinu oma.
28/09/2007 Külli Voit
A seda ma olen kuulnud jah, et vàike taandareng kàib asjaga kaasas. Eks nàis mis tyyp see poiss on, àkki ta ei tahagi lutti. Triinu ka ju algul tegelikult ei tahtnud.
