Me kàisime vahepeal Horvaatias. Oli selline kiirelt otsustatud pikaks venitatud nàdalalòpp. Vaatasime, et suvi juba làbi ja me pole randa saanudki. Vòi òigemini oli lihtsalt isu korraks kuskile minna, kuigi ma siin alles vàitsin, et reisimiseisu on tykiks ajaks otsas. Kuid asi on ju selles, et kui nyyd ei oleks làinud, siis mine tea millal jàlle saab. Jàrgmine kuu on kolimiseteema, edasi olen mina juba liiga paisunud, siis synnib titt ja siis ei tea yldse mis edasi saab.
Aga et siis Horvaatia… Màgedesse me ei viitsinud minna, kuidagi mere isu oli. Itaalias on aga nende randadega see jama, et Aadria mere ààr on kuni Itaalia keskpaigani allapoole igast arvestust. Vahemere ààr on kobedam, kuid jààb meist natuke kaugele. Lisaks ei lubata siin ju koeri randa, vàhemasti mitte veel septembris kui ka mòned inimesed siiski veel peesitavad. Tegelikult muidugi ei lubata koeri randa aastaringi, aga nagu ikka Itaalias nende reeglitega on, et tàita tuleb neid hàdapàrast ehk siis nii vàhe kui vòimalik. Seega talvel ei aja sind keegi rannast koeraga minema. Mitte nii nagu juhtus minuga yhel eriti tuisusel ja kylmal veebruaripàeval Tallinnas, Stroomi rannas, kus yks ontlik pereisa tuli minuga tòrelema, et kuidas ma kyll julgen oma koera, kyll lumevallidega kaetud, kuid siiski avalikus rannas, lasta joosta.
Aga et siis ikkagi Horvaatia…Seal siis nimelt lastakse koeri randa ( nagu ka nàiteks Prantsusmaal) ja meil oli kindel soov et ka Lynn, kui tàieòiguslik pereliige, saaks merepuhkusest osa. Lisaks selgus, et Horvaatia rannad on meile palju làhemal kui ykskòik milline vàhegi kriitikat kannatav Itaalia rand. Kòigest kolm tundi autosòitu ja olimegi Pirani lahe ààres.
Reis làks enam-vàhem tàpselt nii nagu olimegi arvanud. Lynn sòna otses mòttes hullus kui vett nàgi ja oleks vòinud kasvòi 24h palli veest àra tuua, kui oleks vaid kedagi kes seda loopida oleks jaksanud. Triinu esimesed 10 minutit takseeris mul kahe jala vahel olukorda, siis làks vette ja enam vàlja ei tulnud. Kui huuled olid juba sinised ja laps silmnàhtavalt vàrises, siis jòuga tassisime ta veest vàlja ja pidime ka kohe rannast lahkuma, sest niisama kaldal passimine oli Triinu jaoks lihtsalt rannasolemise raiskamine. Ja meie Paologa sòime vàga palju, vàga odavalt, ja vàga-vàga-vàga hàid mereelukatoite. Seda need horvaadid juba oskavad. Ainsaks miinuseks vòib lugeda seda, et Horvaatia rannad ei ole liivarannad ja seetòttu oli Triinul rannas suht keeruline liigelda. Ja mis sa seal kivide otsas ikka teed, liivaga saaks ikka màngida. Kuid tòenàoliselt tànu sellele, et tegemist pole liivarandadega, on Aadria meri Horvaatia poolepeal imeilus – puhas ja selge. Lausa raske uskuda, et tegu sama veekoguga, mis teise kyljega katsub Itaaliat.
Autosòidu pidas Triinu yllatavalt hàsti vastu, ei nutnud ega virisenud kummalgi otsal ja seda isegi vaatamata sellele, et tagasitulles ta jàlle oksendas. Tòenàoliselt oli hommikusòòk ja àrasòit liiga làhestikku ning edaspidi peab enne autosòitu kòik piimatooted menyyst kòrvaldama.
Tagasitulles peatusime korraks ka Itaalia poole peal, Lignanos. Sel ajal kui Paolo ja Triinu kàisid merd katsumas, kykitasin mina Lynniga rannapiiril ja andsin endast parima, et koerale selgeks teha miks teda diskrimineeritakse ja ta vette tormata ei tohi.
Kommentaarid:
14/09/2007 Külli Voit
Flickr’is on mòned pildid veel, aga nàgemiseks peab vist Flickr’i kasutaja olema.