Beebide pyhakolmainsus: magamine – sòòmine – kakamine. Ega ausalt òeldes neil esimestel kuudel eriti muuga ei tegelda ja nagu òeldakse – tegijal juhtub nii mòndagi.
Magamine on omaette teema ja sellest kirjutan hiljem. Sòòmisest polegi esialgu midagi kirjutada, see làheb meil algusest peale ludinal. Kakateemal on aga yks vahejuhtum kirja panna kyll.
Tegime siin ykspàev linnas tiiru ja meil kombeks saanud, et kui sòòmisaeg kàtte jòuab làhme Paolo kontorisse. Mitte, et ma keset linna sòòta ei tahaks, aga no ikka mugavam omade keskel kui uudistavate turistide pilgu all. Jòudsime kontorisse, Triinu sòi kòhu tàis ja siis ju vaja ka màhkmeid vahetada. Nyyd ma olen juba targem ja tean, et peale sòòki vòi sòògi ajal ALATI kakatakse ja enne kui asi tehtud pole mòtet lapse pykstesse ronida. Siis ma veel seda kahjuks ei teadnud. Sain vaevalt màhkme lahti ja mòttes ròòmustada, et vaata aga, polegi kakat, kui minu vàike armas beebi mind rohekas-kollase joaga yle lasi. Poleks iilagi uskunud, et paarikuuse kaka sellise hooga tuleb. Paolo paberid ja dokustaadid seekord pààsesid, mina aga mitte. Kuidagi juhtus nii, et olin tàpselt poolest saadik kakane (mònesmòttes ju positiivne, ikkagi mitte yleni…), aga see pool jooksis ylevalt-alla, ehk siis nii sàrk(valge), pyksid kui ka kingad said tàistabamuse. Ega midagi hullu olnudki, sàrk ja pyksid seljast, kraani alt làbi ja siis làksin lirts-lòrts làbi turistetàis Verona kodu poole. Meie, koerainimesed oleme igasuguste asjadega harjunud. Vàike okse vòi kaka ei vii veel ròòpast vàlja. Paolo tòòkaaslane Simone on see-eest hoopis teisest puust. Pyks on tal alati viigitud ja king làigib. Koerakarvapusale nurgas reageeris ta gay-mehele omase kòrgenoodilise che schifo!-ga, mis siis eesti keeles kòlaks issand kui vastik! vòi midagi sarnast. Triinu kaka-atakk oli vist aga liig mis liig, sest muidu jutukas mees oli vait nagu sukk, ainult suur irve oli nàkku venitatud.
Esimene Synnipàev
PALJU òNNE MINU KALLIS TIBU!
Ühekuune Triinu
Tegelikult oli synnipàev juba 10 pàeva tagasi ja alles nyyd sain mahti kirjutada.
Oled juba tervelt ühekuune.
Synnipàevaks sòime me maasikatorti, mille tulemusel oli sinul jàrgmine pàev nàgu tàpiline. Et siis maasikatest vòin see aasta suu puhtaks pyhkida.
Yhe kuuga oled sa kasvanud kòvasti, kaalud 4, 5 kilo ehk siis poolteist kilo rohkem kui haiglast koju tulles. Pikkust tàpselt ei tea, aga volask oled kyll, sest suur hunnik riideid on juba ammu liiga vàikesed.
Esimese kuu lòpus saatsid meile ka esimesed naeratused. Esimese naeratuse sain mina ( samas, see vòis ka niisama punnitamine olla…), teise sai palmipuu, siis tuli issi ja Lynn sai kah yhe.
Palmipuuga on yldse yks huvitav suhe. Juba esimesest nàdalast saadik on sul eriline huvi tema vastu ja see ei ole ajaga vàhenenud. Nii kui olemine làheb natuke nutusemaks làhme palmipuud vaatama ja tuju kohe parem.
Magamisest
Sünnitushaigla lastearst luges mulle sõnad peale, et laps tuleb kohe oma voodisse magama panna ja mida varem seda parem ka oma tuppa. No see viimane punkt lahenes iseenesest, kuna meil lihtsalt ei ole teist tuba. Perekooli ämmaemand samas jagas lehekesi, kus oli punktide kaupa kirjas miks on hea kui beebid magavad emme-issi kaisus.
Meie siis alguses plaanisime, et igaüks magab omas voodis. Esiteks on issil suur hirm nii väikese beebiga koos magada, teiseks on meil ju siin veel kaks tegelast kes ennast meie voodisse pressivad ja kuna me Paologa pole ka just kõige pisemad inimesed ja voodi pole kummist, siis tundub parem ja turvalisem kui Triinu magab omas voodis. Teooriaks hea küll….
Proovisime esmalt kohe võrevoodit. No sinna Triinu lihtsalt kaob ära. Voodi tundub nii suur ja Triinu nii pisike seal sees ja ega seal üle 20 min ei magatud kah. Kuna esimestel nädalatel magas Triinu palju, siis juhtus enamasti nii, et me jäime peale söömist koos suures voodis magama. Alguses proovis ka issi meiega koos magada, aga tal oli ikka nii suur hirm oma saja kiloga Triinule peale keerata, et lebas terve öö pool-ärkvel olekus ja end kramplikult voodi serva hoides. Issi kolis diivanile. Linnu ja Trilli vist solidaarsusest kah tema juurde. Meie siis laiutame suures voodis ja nemad kössitavad üksteise otsas diivanil. :o)
Meie siis alguses plaanisime, et igaüks magab omas voodis. Esiteks on issil suur hirm nii väikese beebiga koos magada, teiseks on meil ju siin veel kaks tegelast kes ennast meie voodisse pressivad ja kuna me Paologa pole ka just kõige pisemad inimesed ja voodi pole kummist, siis tundub parem ja turvalisem kui Triinu magab omas voodis. Teooriaks hea küll….
Proovisime esmalt kohe võrevoodit. No sinna Triinu lihtsalt kaob ära. Voodi tundub nii suur ja Triinu nii pisike seal sees ja ega seal üle 20 min ei magatud kah. Kuna esimestel nädalatel magas Triinu palju, siis juhtus enamasti nii, et me jäime peale söömist koos suures voodis magama. Alguses proovis ka issi meiega koos magada, aga tal oli ikka nii suur hirm oma saja kiloga Triinule peale keerata, et lebas terve öö pool-ärkvel olekus ja end kramplikult voodi serva hoides. Issi kolis diivanile. Linnu ja Trilli vist solidaarsusest kah tema juurde. Meie siis laiutame suures voodis ja nemad kössitavad üksteise otsas diivanil. :o)
Rutiin
Rutiiniga on nii, et seda meil siiani eriti olnud ei ole ja see on ka pòhjus miks mul pole ònnestunud juba paar nàdalat midagi kirjutada. Alguses oli kòik tore, paarinàdalase beebi rutiinivaba elu pole probleem. Beebi magab kus iganes ja 90% ajast, ylejàànud aja sòòb. Nii me siis pakkisime aga Triinu sisse ja kimasime ringi. Triinu magas kus juhtus, enamasti mul syles vòi linas, ka autotoolis. Mingist hetkest aga hakkas selline ulaelu meile karmilt kàtte maksma. Kui òise magamisega on veel nii enam-vàhem, siis pàevasega on asjad kurvad. Mòni pàev làheb meil yldse magamata mòòda.
Linatamine, tàiendatud trykk
Me oleme nyyd juba kolm pàeva linatajad. Tegelikult oli mul ròngaslina olemas juba enne sinu syndi, aga see sulle ei meeldi. Seal peab olema sees pikali asendis, aga sina tahad ainult konna asendis kòhul olla.
Vot umbes nii nagu siin pildil. Selliselt vòid sa magada lòpmatuseni. Yldjuhul vàsib see kes sinu alla on sattunud.
Nyyd on meil aga pikk lina ja selles saad sa just selliselt olla nagu sulle meeldib.
Ja meie uhke kàru kogub tolmu…
Tahtsin veel .jpg)
lisada, et Veronas linatamine tòmbab tàhelepanu. Itaallased, ekstroverdid nagu nad on (eestlastega vòrreldes isegi need siin Veronas on lausa temperamentsed) ei saa vòi taha oma positiivseid (ka negatiivseid muidugi) emotsioone enda teada hoida. Vanasti piisas tàhelepanu saamiseks Lynnist, kuid seda oli siiski piiratud koguses, kuna pàris kòikides linnakodanikes koerad yldse ja eriti bokser, emotsioone ei tekita. Koeraarmastajatele liitusid mu raseduse viimastel kuudel mutikesed, vanuses keskiga kuni sent surmani vòlgu. Peale lapse syndi lisandusid kòik need, keda koerad ja rasedad kylmaks jàtavad. Ja kui linaga vàlja làhen, siis reageerib ka see vàike protsent ykskòikseid keda ei eruta ei koerad, rasedad ega ka lapsed. Praktiliselt igal meetril kuuldub kuskilt Che bella! Che carina! Che piccola! vòi lihtsalt quarda! quarda! kellegile kolmandale. Mònes mòttes on ju tore selline positiivne tàhelepanu, eriti nàiteks poesabas, mind pole kunagi sellise kiiruse ja sòbralikkusega 
teenindatud kui praegu. Kuid tyytu on see, et kòik nad ju eeldavad, et ma nende positiivsetele hòigetele kuidagi reageeriksin, kas ytleksin midagi vastu vòi viis vàhemalt naerataksin. Algul ma ikka yritasin kah, aga see on tòesti vàsitav pidevalt suu kòrvuni ringi kàia ja vòhivòòrastega 25x pàevas yhte ja sedasama juttu aretada.
lisada, et Veronas linatamine tòmbab tàhelepanu. Itaallased, ekstroverdid nagu nad on (eestlastega vòrreldes isegi need siin Veronas on lausa temperamentsed) ei saa vòi taha oma positiivseid (ka negatiivseid muidugi) emotsioone enda teada hoida. Vanasti piisas tàhelepanu saamiseks Lynnist, kuid seda oli siiski piiratud koguses, kuna pàris kòikides linnakodanikes koerad yldse ja eriti bokser, emotsioone ei tekita. Koeraarmastajatele liitusid mu raseduse viimastel kuudel mutikesed, vanuses keskiga kuni sent surmani vòlgu. Peale lapse syndi lisandusid kòik need, keda koerad ja rasedad kylmaks jàtavad. Ja kui linaga vàlja làhen, siis reageerib ka see vàike protsent ykskòikseid keda ei eruta ei koerad, rasedad ega ka lapsed. Praktiliselt igal meetril kuuldub kuskilt Che bella! Che carina! Che piccola! vòi lihtsalt quarda! quarda! kellegile kolmandale. Mònes mòttes on ju tore selline positiivne tàhelepanu, eriti nàiteks poesabas, mind pole kunagi sellise kiiruse ja sòbralikkusega teenindatud kui praegu. Kuid tyytu on see, et kòik nad ju eeldavad, et ma nende positiivsetele hòigetele kuidagi reageeriksin, kas ytleksin midagi vastu vòi viis vàhemalt naerataksin. Algul ma ikka yritasin kah, aga see on tòesti vàsitav pidevalt suu kòrvuni ringi kàia ja vòhivòòrastega 25x pàevas yhte ja sedasama juttu aretada.
Nyyd ma lihtsalt teesklen, et ei màrka kui keegi kuskil hòikleb.
A seda peab kyll ytlema, et yhtki negatiivset reaktsiooni pole lina esialgu veel tekitanud. Ainult yks umbes 103 aastane mutike ytles mulle korra, et vii oma laps tuppa, òues on liiga kylm. Triinu oli siis 20 pàevane ja vàljas 18 kraadi sooja, lihtsalt natuke tuuline oli.
Teine “Esimene”…
…ehk esimene vanniskàik siis…
Ja usu vòi àra usu, aga see làks meil kah nàssu. Kuskil 10ndal pàeval kukkus sul nabakònt àra ja peale seda, teise nàdala lòpus me siis yritasime vanniprotseduuri làbi viia. Issi oli vàga òhinas, valmistas kòik kenasti ette, pani ka videokaamera jalgade otsa, et hiljem ju tore vaadata. Vann on sul selline natuke uhkem titevann, kus kàib sees ka yks spetsiaalne kolakas kuhu saab lapse toetada. Ja vot see kolakas meile saatuslikuks saigi. Algus oli kòik ilus. Sa olid kyll natuke yllatunud olemisega, aga tundus, et sulle pàris meeldis. Hoidsin sind enda kàtel ja issi kastis sind veega. Hakkasin just issile ytlema, et ta selle kolaka vannist vàlja vòtaks kuna sa olid mul kàte peal ja see kolakas ainult segas. Ja just samal momendil tegid sa peaga mingi ootamatu liigutuse ja lòid ennast suure kolksuga vastu seda kolakat àra. No ja peale seda ei olnud mingist vannisolemisest enam juttugi. Nutt oli suur ja ehmatus veel suurem. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, aga kole ikkagi. Eriti kole on seda videot tagantjàrgi vaadata….
Hoidsime vannitamisega nàdal aega vahet lootuses, et ajaga làheb see kole vannikogemus meelest. Eile tegime siis duubel nr.2 ja tòesti vastab vist tòele, et vastsyndinu màlu pole just kòige pikem. Vannitraumast polnud jàlgegi. Sulistasid ja olid yleni rahulolev nagu yhele beebile kohane.