Triinu kirjutas raamatu: “La fata Elisabetta” (Haldjas Elisabetta)

 

 

 

 

 

 

 

 

ning keeldus seda siis meile näitamast. Tegelikult näitas küll, aga ainult kaugelt.

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuna raamatul oli taga kenasti ka hind, siis ma ütlesin, et ok, ma siis ostan raamatu ära. Triinul lõi silm särama ja oli kohe diiliga nõus. Õnneks oli raamatul päris mõistlik hind, jaksasin ikka osta.

 

 

 

 

 

 

 

 

Triinu ei hakanud aega raiskama ning kribas kiirelt issile ka ühe raamatu. “Il gatto e la coccinella.” (Kass ja lepatriinu)

 

 

 

 

 

 

 

 

Ka see ei olnud loomulikult tasuta. Kuna issi raamat oli väiksem, siis seetõttu oli ka odavam. Triinu pani valmis raamatu issi töölauale, et ta ärgates selle sealt kohe kenasti leiaks. Aga kuna äri on äri, siis raamatuga kaasa tuli ka meeldetuletus:

 

 

 

 

 

 

 

 

Tõlge: “Sul on see veel maksmata!” Triinu