Triinu on suur loomasòber.
No muidugi vòib òelda, et eks enam-vàhem kòik lapsed vaimustuvad loomadest, kuid mingit erinevust ma siiski nàen. Nàiteks puudub Triinul tàielikult komme loomadele haiget teha. Ta ei ole mitte kunagi kedagi karvust, kòrvust,sabast kiskunud vòi seljas ratsutanud. Mis on ju tavaliselt selles vanuses laste meelistegevusteks. Mulle meeldiks vàga mòleda, et tegu on minu ja Paolo ylieduka kasvatustòòga, kuid kahjuks ei saa vist seda au endale vòtta. Sest ma lihtsalt ei olegi midagi teinud. No muidugi oleme me ise positiivseks eeskujuks, et ei kisu koeri sabast ega kasse karvust, kuid ma tean pàris kindlalt, et on kyll ja kyll sama eeskujulikke lapsevanemaid kel kah kodus loomad, kuid lapsed ikkagi kiusavad loomi. Tòenàoliselt on see lihtsalt Triinu positiivne iseloomuomadus, sest ta pole ka kunagi lilli katkunud vòi meid hammustanud, kyynistanud vòi nàpistanud.
Triinu làheneb loomadele hoopis teistmoodi. Ta làheb looma juurde ja kykitab talle vòimalikult làhedale, ise samal ajal paar tooni tavalisest heledama hààlega vadistades. Suu on muidugi kòrvuni. Siis ta tykk aega muudkui kykitab ja vadistab, samal ajal ikka loomale làhemale nihkudes. Lòpuks siis teeb tasakesi pai, mònikord aga ei katsugi. Erilised lemmikud on hetkel kassid ja pisikesed koerad. Kassidele selline làhenemine yldjuhul meeldib, vàiksemad hakkavad màngima ja suuremad ennast vastu Triinut nyhkima. Mòlemad rahul. Koerad seevastu on hàmmelduses, sest koer on harjunud, et tehakse pai, kratsitakse kòrva tagant ja siis minnakse minema. Mitte aga, et keegi muudkui kykitab ja yritab silma sisse vaadata. Silma sisse vaatamine koerale yldjuhul ei meeldi. See on koerale agressiivsuse màrk ja seda vòib teha ainult vàga usaldusvààrne isik. Seetòttu esimest korda oma pika koeri tàis elu jooksul tunnen, et ma natuke pelgan neid vàikeseid krantse, keda Triinu jàlle nii hirmsasti jumaldab. Nàha oma lapse nàgu paari sentimeetri kaugusel hàmmeldunud pontu koonust on mulle paras nàrvide màng ja yldjuhul olen mina see paha, kes nende suhtluse lòpetab.
Vanaemal on aias kolm kilpkonna. Iga kord kylla minnes on kilpkonnad yle vaja vaadata. Kuna konnadel hakkab talveuni peale tulema, siis no ytleme, et ega nad kuigi aktiivsed just ei ole. Mitte, et nad suvel suured suhtlejad oleksid olnud, kuid pea vàhemasti lykkasid kilbist vàlja ja paari tunni jooksul muutsid ka paar meetrit asukohta. Nyyd jahedaga nad lihtsalt on seal ja kòik. Sellisele apaatsusele vaatamata vòib Triinu lòpmatuseni konnade vahet joosta, neile juurde kykitada ja vadistada. Minu rekord on 20 min, siis sai kannatus otsa ja tassisin protesteeriva lapse vàevòimuga tuppa.
No ja loomulikult ei saa mainimata jàtta meie oma kallist Linnut ja Trillit. Hommikul esimese pai saab Linnu. Vòi ka Trilli, kui ta parajasti meie juures on. Siis annab Triinu Linnule hommikusòòki ja kui Trilli meie juures ei ole, siis helistab talle. Helistamiseks sobib nii minu telefon kui ka màngukaru, see mis parajasti kàeulatuses. Pàeva jooksul on meil mitu vestust teemal "Kus on Trilli?" Triinu nòuab: "Tilli? Tilli!" Kuigi ka Linnu on pàeval issiga kontoris, siis Linnut ta ei nòua. Kuid vist ainult seetòttu, et ta ei oska Linnu nime veel òelda.