Triinu leidis maast linnusule. Ytlesin, et nàed see on linnusulg. Triinu vòttis sule ja làks pakkus seda Linnule. Emme ju ytles, et sulg on Linnu oma. Linnu ei osanud asjast midagi arvata.

Triinule on màngukaaslast oodata. Nyyd on see siis ka ametliku kinnituse saanud ja ka oma silmaga ultraheli ekraanilt pòksuva tàpikesega uba àra nàhtud. Valmis peaks see uba saama esimestel uue aasta pàevadel, tàhtajaks on 1.jaanuar 2008. Muidugi kui ta Triinu moodi 10 pàeva varem otsustab tulla, siis tuleb meil tore jòulukingitus.

Tegelikult on mul omal asi loomulikult juba mitu nàdalat selge. Esmased kahtlused tekkisid kui meie korterisse imbuvad allkorruse tàdi hommikused sòògivaaritamiseaurud mul olemise làilaks ajasid. Sama asja kogesin ka Triinuga, kuigi seekord on iiveldamist vàhem. Vanarahva jutu jàrgi peaks siis tulema poiss. Ise ma tunnen, et ei vist ikka on jàlle tydruk. No on selline tunne kohe.

Kui iiveldamist on seekord vàhem, siis vàsimust oleks nagu rohkem. Siin muidugi màngib oma rolli ka Triinu, sest nyyd mul ei ole ju vòimalik magada just siis kui tahan, àrgata keset lòunat ja kasvòi terve pàev raamatuga diivanil lòsutada.

Aga yleyldiselt on seekord olemine rahulikum. Mitte et Triinut oodates ma hirmus nàrviline oleks olnud, kuid rohkem erutatud olin kindlasti. Siis oli ju kòik uus ja oli vaja muudkui lugeda ja uurida mis jàrgmine kuu toob. Nyyd on selline "vana kala" tunne ja ma ei kài pàevad làbi ringi ega mòtle oma kòhuelanikule. Olemise teeb rahulikuks ka see, et tean ju mis tuleb. Veel paar nàdalat ja iiveldus ning vàsimus annavad tagasi, siis on mòned kuud vàga hea olla ja lòpus làheb siis natuke àhkimiseks ja puhkimiseks.

Paljud on meie uudisele reageerinud suurte silmadega ja hyyatusega "Juba!" Ja mòni on lausa julgenud vàlja òelda, et nojah, juhtus eks. Pean aga siinkohal pettumuse valmistama, kuna seekord oli meil kòik ette plaanitud ja vaat et matemaatiliselt vàlja arvutatud.

Esmalt, laps peab syndima sygisel vòi varatalvel, et ei oleks seda pisikese beebi ja palvuse piina, mida ma Triinuga yle pidin elama. Teiseks, on siis titt suveks nii pooleaastane, et saan mòlemaga suhtkoht rahulikult Eestisse sòita. Kolmandaks, pidid minu esimesed vàsitavad kolm kuud jààma kevadesse, et ei peaks palavaga iiveldama ning et ka Eesti reis oleks mònus, mitte aga mòòduma vàsimuse ja iivelduse uduloori all. Ja viimane, kuid yldsegi mitte vàhetàhtis pòhjus on laste vanusevahe. Me tahame, et neist ikka saaksid màngukaaslased. Mitte nii, et kasvavad kyll koos yles, aga vòib-olla alles tàiskasvanu eas hakkavad rohkem suhtlema. Kahjuks just nii suure vanusevahe puhul tihti juhtubki. Mul on vennaga 1,4 aastat vahet ja ikka màngisime koos kuigi kaklesime ka, kuid see on hoopis teine teema. Paolol on vennaga 4 aastat vahet ja nad pole kunagi koos mànginud, kaklesid aga kyll. Et seda viimast vanus, tundub, et ei mòjuta.

Kaks vàikest last on alguses kindlasti raskem, kuid pikas perspektiivis làheb aina kergemaks. Ja mulle tundub, et mòistlikum on korraga see suur vaev kaelast àra saada ja siis vabadust nautida. Kahe ja poole aasta pàrast on mul kòik need raseduse, imetamise, potitamise jms esimeste aastate vaevad unustatud. Paolo muidugi leiab, et ikka veel oleks juurde vaja. No ikka 3-4. Oi jah…Ma siis ytlesin, et ok, aga jàrgmised kannad ja synnitad sina.

Kommentaarid:

30/05/2007 Annumannu Post
Veelkord palju palju ònne!!!Ma imetlen sinu julgust ja lausa kadestan sind selles suhtes;).Lapse eeldatav sùnnikuupàev on ka vàga ilus.

30/05/2007 Lilian Pipar
Palju-palju ÕNNE! Tubli oled, Külli!
…ka mina kadestan Sind. – Kuigi minul olid neli esimest kuud väga paha olla, oli rasedus nii ilus aeg. Ja siis see sametine, piimalõhnane vastsündinu…
Aga küllap meilegi perelisa tuleb, kui õige aeg käes. Kui mängukaaslast ei tule, siis sõber ehk ikka!

Kusjuures Laur Matthias teatas ühel hommikul: “Emme, mängukaaslast tahan!” :D
JÕUDU SULLE!!!

30/05/2007 Külli Voit
Synnikuupàev on jah lahe. See meil siiski vàlja arvutatud ei olnud….:o)

30/05/2007 Liisi Helena Kasesalu
Kallid kõigile ilusa uudise eest!

31/05/2007 Jette A
See küll kena uudis ju, õnne ja jaksu!! Katsume sulle järgi jõuda, esialgu harjutame selle ühe peal, esimene kuu on täitsa mõnus olnud 😉 ja ootame teid Eestisse..iseenesest mõistetavalt..

Triinu on yks paras eputis. Oma peegelpilt on talle tegelikult ammu juba meeltmòòda. Nyyd ta aga kohe veedab mònusalt aega peegli ees edvistamiseks. Làheb itsitades ja kòkutades peegli ette, vàànutab oma pead yhele ja teiselepoole, ajab keelt suust vàlja ja teeb kòikvòimalikke lolle hààli. Muidugi ka musitab ja lakub oma suurt peeglisòpra, nii et peegel on pideva jàrjekindlusega umbes meetri kòrguselt làbipaistmatu. Kui tool vòi kàru peaks peeglile làhedalesaamist takistama, siis tòstab kohe kòva kisa.

Ega Triinu mànguasjadega eriti ei màngi. Vòi siis ainult juhul kui keegi koos temaga mànguasjade nurgas istub. Màngimise asemel Triinu toimetab. Pòhiline toimetamiseaeg on hommikul peale sòòmist. Vàrskelt àrganud, kòht tàis, igati hea moment asju sàttima hakata. Triinu toimetamine nàeb vàlja nii, et ta vòtab mingi asja ja viib selle kuhugi teise kohta. Ja mitte niisama ei tassi seebi elutuppa ja ei jàta seda sinna pòrandale vedelema, vaid korralikult paneb kuhugi kindlasse kohta àra. Nàiteks oma kingad issi sokisahtlisse, sahtli paneb korralikult kinni ka; minu sussid koeraasjade korvi, koerarihm mànguasjakasti, telefon kùpsisepurki, vòtmed màhkmekarpi, màhkmed riidekappi, riided diivani padja alla, seebipudel pesukorvi, must pesu prygikasti jne jne.

Kogu toimetamine kàib nii muuseas ja vaikselt. Triinu lihtsalt kònnib mòòda tuba, samal ajal midagi oma titekeeles seletades. Ega ma enne aru saagi kui midagi otsima hakkan vòi kui pesukorvist hambaharja avastan. Isegi veab kui asjad kogemata ùles leian. Eks vahel juhtub ju omalgi, et kaotad vòtmed kodus lootusetult àra, kuid siis on need vòimalikud àrakaotamise kohad ikkagi suht loogilised. No kui ei ole riiulis, siis on jopetaskus vòi kàekotis vòi lauasahtlis. Peale Triinu toimetamist kutsu vòi selgeltnàgija kui midagi ùles tahad leida.

Kommentaarid:

08/05/2007 Vanaema Eestist
Ehee…. See väike käbi on ju lausa kännu küljes kinni! Kes oli meie peres kodus kõige suurem askeldaja ja toimetaja? Ikka Külli!

12/05/2007 Annumannu Post
Loomulikult Triinu tahab ema ju kodutòòdes aidata;)Meie majas ongi mòned asjad teadmata kadunuks jàànud.Kòige
parema peidukoha sai minu telefon……pòrandapesu vee sisse:)Ka olen ma muuhulgas korra Ajaxi pudelit pesumasinas pesnud:)

Mis see munakivi siis kaasa vòtta ei ole!

Sest vanniskàimine hakkas eluohtlikuks muutuma. Titevann on lihtsalt lootuselult vàike ja suurt vanni meil pole. Pesemise asemel oli vaja vannis pysti seista, midagi vàljastpoolt vanni upitada vòi ùldse vàlja ronida. Kuna vann oli meil maapinnast kòrgemal, et meie vanasid selgasid sààsta, siis see vàljaronimise trikk hakkas kaelamurdvaks muutuma.

Nyyd kàib Triinu dushi all.

Seda, et meie majas selline sòna nagu privaatsus ei oma tàhendust, on juba teada. Ehk siis iga hommik kui dushi alla làhen on teisepool klaasi publik garanteeritud. Isegi kui ùritan olla kaval ja màrkamatult vannituppa lipsata on mòne hetke pàrast minu puudumist màrgatud ja nòutakse ust kraapides sisselaskmist. Yldiselt on Triinule niisama kuivalt dushi vòtmine alati meeldinud. Ikka paar korda pàevas làheb kabiini, et seal pudelitega askeldada. Kuid màrja dushiga on ju hoopis teised lood, vàhemasti basseiniaegadest màletan, et polnud just teab mis popolaarne tegevus. Seetòttu ei vòtnud ma tùkk aega Triinu dushikabiini sisselaskmisenòuet tòsiselt. Kuni ùkspàev tùdinesin sest vingumisest ja lasin ta sisse, lootuses et kùllap nùùd edaspidi on suur dushihuvi kadunud ja saan rahulikult omaette pesuriitusi làbi viia. Triinu tuli dushi alla, kleepus mul sùlle nagu postmark, ise surmtòsine ja ei ùhtki piiksu. Tundus, et nagu ei meeldi. Kui vàlja hakkasime minema, tòusis aga kisa. Nùùd me siis kàimegi koos dushitamas, lihtsalt seisame vaikselt ja surmtòsiselt yksteise vastu liibunult, sooja veejoa all.

 Nagu pildilt nàha on vannitoas ka muid meelt lahutavaid tegevusi…

Nüüd on küll beebiaeg lòplikult làbi. See esimese aasta täissaamine tundub kuidagi väga tähtis verstapost olevat. Justkui aasta kukkudes saaks beebist laps. Kuigi ega päevapealt midagi oluliselt ju ei muutu, on selles vahemikus, 11-13 kuud, küll uskumatult palju uut.

Söögilauas sööb Triinu ise. Kui kõht väga tühi, lahmib kätega, kui suurem nälg möödas, proovitakse ka kahvlit või lusikat. Joob ka tassist ise, kuigi siiani pole tassi laualetagasipanemine selgeks saanud. Või õigemini, on palju huvitavam tassi jäänud sisu lauale laiali kallata, lisada ka mõned palad toidukausist ning siis seal supi sees patsutada.

Kui ma mõtlen selle aasta peale tagasi, siis järgmisel korral teeks vist kõik samamoodi kui sel korral, välja arvatud need esimesed kolm kuud. Need olid küll uskumatult rasked ja ma usun, või vähemasti loodan, et mingi osa sellest oli ka minu ignorantsuses. Teisteks põhjustajateks olid palavus ja meie praegused korteritingimused. Laps võiks sündida sügisel/talvel ja uues kodus, kus on oma aed, vaikus ja rahu, mitte aga akna alt möödakihutavad kiirabid, ving ja tolm.

Kommentaarid:

20/04/2007 Jarmo Sarnet
Mida põnevamat veel võiks laps soovida kui: akna alt möödakihutavad kiirabid :)
Meie laste põnevam atraktsioon.

20/04/2007 Külli Voit
Tere Jarmo! Muidugi sinu lastele meeldivad kiirabid, sul on ju poisid! Triinul on kiirabidest suht kama, aga mind hàirivad nad kohe vàga. Meil on tànava lòpus haigla, seega neid siin ikka jagub.

Kommentaarid:

10/04/2007 TädiMari .
Ossaa! Pildil tundub lausa jooksmise moodi asi 🙂

10/04/2007 Liisi Helena Kasesalu
Oi kui äge!!! Triinu on nii suur tüdruk juba – kohe näha et üheaastane :)))

11/04/2007 Külli Voit
Pean ùtlema, et see kàimine tuli palju kiiremini kui arvasin. Nàdal peale esimesi iseseisvaid samme oli juba rohkem pùsti kui kàpuli. Ma arvasin, et nii kuuke làheb vàhemalt, et kenasti kàima saaks.