Ja ongi esimene nädal läbi.

Lendamine läks meil enam-vähem. Kui lend oleks kasvõi tunnike pikem olnud, oleks vist kiskunud jamaks. Triinul oli tegelt uneaeg ja minu plaanides ta magaski kenasti terve lennu. Triinu muidugi nii ei arvanud. Pole enam nii väike, et lihtsalt  õla peal tukkuma jääks ning ka mitte piisavalt suur, et  end ise tooli peale kerra tõmbaks.  Nii ta trampis  nii mul kui meie pinginaabrist vene onul jalgupidi seljas, kortsutas ajakirju ja loopis pingialuse mänguasju täis. Onu lõpuks vist väsis ja veetis suurema osa lennust vahekäigus püsti. Meile jäi seega terve pingivahe. Oma kõva pool tundi sai sisustatud sellega, et Triinu söötis ükshaaval oma rosinad mulle sisse. Ma pole mingi suur rosinasõber ja seal lennukis ajas see magus mämm lausa iiveldama, kuid no mis sa teed kui on valida  kas rabelev laps või rosinad. Üle pingivahe oli üks Triinust paar kuud vanem laps, kes lennuki startides uinus ema kätel ning avas silmad siis kui rattad Tallinna lennujaamas maad puudutasid. No pidi ta siis just seal minu nina all istuma! Küll mul oli ikka kade olla…



Meil on ses mõttes teistpidi, et Triinu vanaema, ehk siis minu ema elab linnas ning suurem osa mu sõpru ja tuttavaid elavad kas lausa maal või vähemasti linnast väljas. Esimese nädala oleme siis veetnud Tallinnas, et vanaema ja lapselaps saaksid aega koos veeta ning mina oma asjatoimetused linnas ära ajada. Triinu ja vanaema klapivad ülihästi. Kohe esimesel päeval jäid nad kahekesi ning said nii söödud, magatud kui õues käidud. Hommikul ärgates on Triinul esimene siht vanaema tuppa. Neil on seal juba omad jutud ja tegemised millest mina ei tea midagi, sest mina keedan sel ajal köögis putru. Söögiisu on Triinul siin üllatavalt hea. Borsisuppi, keefiri ja marineeritud kala süüakse nii enesestmõistetavalt nagu oleks need sünnist saati menüüs olnud. Samuti on uni nii minul kui Triinul sügav ja paks. Põhjuseks on kindlasti tunduvalt jahedam ja värskem õhk.  

Kui nii pikalt (1,5 aastat) kodus ei käi, siis ikka koguneb igast asjatoimetusi mida ajada tuleb.  Tundsin esimest korda, et  Itaalia elustiil on mind mõjutama hakanud.  Kuna mul oli nii 6-7 erinevat asja ajada, siis  oma mõtetes  plaanisin igale päevale ühe tegevuse ja olin  veel rõõmus selle uskumatu kiiruse üle, et nädalaga saab kõik aetud. Tegelikult läks niimoodi, et kui ma reede hommikul kell 9 kodust startisin, siis kell 10.30 olid mul pooled neist asjadest juba aetud. Kusjuures kõik nad olid erinevates linnaotsades ja kasutasin ühistransporti. Heaks võrdluseks on näiteks see, et meil mõlemal Paologa sai reedel uus juhiluba valmis ja me mõlemad andsime taotluse sisse esmaspäeval. Vahe on ainult selles, et mina tegin avalduse samal nädalal kuid Paolo kolm kuud tagasi.

 Jätkub nädala pärast…..