Tegelikult ootab jàrge hoopiski Eestis olemise jutt, aga kuna peale on tulnud palju pàevakohasemad teemad, siis see peab veel ootama.

Kui ma vaid teaks kuidas seda inglisekeelset sòna tantrum eesti keelde panna. Vihahoog tundub kuidagi kohmakas. Igal juhul on tegu nende kuulsate frustratsiooni- ja vihahoogudega, mis vàikelastel vahel peale tulevad. Vot just selline kus 2,5 aastane end keset poodi pikali viskab ning ròògib nagu kurjast vaimust vaevatud, sest ei saanud mingit mòtetut vàrvilist junni riiulilt.  

Lootus, et minu jààraplika sest halvast kombest puutumata jààb, osutus naiivseks. Ta on kyll veel vàike ja sellist supermarketi varianti pole ette tulnud, kuid ega needki vist kaugel ole.

Esimene hoog saabus kuskil nàdal tagasi. Olime just lòunat sòònud ja sàttisime end òue. Triinu oli ka vàrskelt àrganud, seega igati puhanud ja kòht ka tàis. Jòudsime kodu làhedale parki ja nagu ikka, tahtis Triinu kàrust vàlja. Màngisime siis seal kividega ja korjasime kastaneid kuni hakkas igavaks kiskuma. Ytlesin siis, et làhme vaatame jòe ààrde. Preilile sobis, algul vòttis kenasti kàest kinni ja hakkasime jalutades minema. Jòeni on nii 20 meetrit ehk, et siis ei midagi yletamatut. Peale paart sammu leidis aga Triinu, et tema ikka kàia ei taha, hoopis sylle vòiks saada. Mina siis, et ei, sylle ei saa, istu kàrusse kui kàia ei taha. Mul kàru lykata, kott seljas, ilm palav ja ikkagi 5ndat kuud titeootel, ei jaksa mina teda enam tassida. Tundus, et mu vastus ei sobinud, sest volyym hakkas vàga kòrgele kiskuma. Làksin siis kàruga edasi, Triinu paigalt ei liigu, seisab keset teed ja ròògib. Vòtsin ròòkiva lapse ja pistsin kàrusse. Kàrutasin ikka korra jòe ààrde ja yritasin eriti optimistlikult tàhelepanu mujale juhtida, kuid tàiesti lootusetu. Ei mingit reaktsiooni minu jutule, ainult suur ròòkimine. Suundusin koju tagasi. Triinu ròòkis terve tee, koridoris, liftis ning alles kodus vòttis oma jànese kaissu, istus kòòginurka ja rahunes seal ise vaikselt maha. Kui ta jàlle mu juttu kuulda vòttis, kutsusin ta raamatut vaatama ja oligi kogu torm mòòdas ja unustatud.

Algul ei teadnud kohe kuidas olla vòi reageerida. Vòtsin kodus paksu ja targa lapsekasvatusraamatu lahti ( tegelikult muidugi surfasin netis) ja selgus, et olin vaistlikult òigesti tegutsenud. Ei andnud lapse tahtmisele jàrgi, ei làinud ise nàrvi (mis minu puhul juhtub vàgagi kergelt), lasin tal ise vaikselt maha rahuneda ning pàrast enam teemat yles ei vòtnud.

Tànane episood oli natuke erinev, sest eelnevalt oli tormi tulekust juba hoiatatud. Esmalt oli ta vàsinud, sest lòunauinak jài lyhikeseks ja teiseks oli ta just eelnevalt diivanilt alla sadanud ja sellest oli nututilk veel silmis. Triinu tahtis midagi arvutist ja ma ytlesin ei, sest tegelikult oli juba vanniminemise ja magamasàttimise aeg kàes. Tavaliselt ta ikka natuke aega kaupleb, kuid kui teemaks tuleb vann, siis see yletab kòik muud tahtmised. Tàna nii ei làinud. Tuli hoopis suur ja lohutamatu nutt, mis ei vaibunud ei syles, ei vannis ja isegi mitte piima juues. Panin ta lòpuks lihtsalt voodisse ja ta jài sekundi pealt magama.

Tundub, et see jutt, et mida suuremaks laps saab, seda raskemaks làheb, vastab vist siiski tòele.

Kommentaarid:

20/08/2007 Vanaema Eestist
Vaatasin Silveti sõnaraamatust – see annab sellise tõlke – tantrum – turtsakus, pahur tuju. Hakkasin teie lapsepõlvest meelde tuletama selliseid olukordi ja tegelikult 2 korda ongi meeles. Üks oli Edaga kui ta oli nii alla 3 aasta vana. Igatahes käis käe kõrval ja käru oli ammu käigust väljas . Oli suvi ja tulime linnast, kusjuures ma ei mäleta millest, ilmselt mingist tühjast asjast , aga kisa hakkas enne Balti jaama peale. Elasime siis Salme tänaval ja sinna kiirkäigul nii 10 minutit minna, karjuva lapsega siis umbes pool tundi. Ja terve selle aja ta röökis. Ja lausa lohises käe otsas järele. Lõpuks pissis ennast täis nii et tilgarada oli kogu aeg taga.Siis ei teatud laste omadustest ega eripäradest midagi, karjuv laps tänaval oli kõigi meelest lihtsalt kasvatamata laps. Ja mina verinoor mamma. No küll mul oli häbi! Teine kord oli Külliga – olid siis nii veidi üle aasta, Antit igatahes veel ei olnud. Pesin jälle oma hommikusi mähkmeid ja muid asju köögis ja sina olid toas ja taburet köögi ukse vahel nagu alati, et sa sinna ei saaks. Tavaliselt tatsasid seal pingi taga ja virisesid vahete-vahel ja siis mängisid jälle oma asjadega ja üks kord jälle ei mäleta, mis põhjus oli – vist mingi tühine asi, nagu sellistel puhkudel ikka – hakkasid karjuma ja karjusid nagu ratta peal ja miski jutt ega minu püüded sind kuidagi mingile tegevusele suunata ei mõjunud. Lõpuks viskas mul ikka tõeliselt üle ja käratasin: kas saa jääd juba vait! Vot see reaktsioon on mul elu aeg meeles – vakatasid hetkeks, vaatasid mulle otsa – ei mitte hirmuga, rohkem üllatunult ja siis läksid silmad kohe püha viha täis, kukkusid karjuma ja rusikatega taburetti peksma , siis keerasid ringi, peksid kätega õhku edasi, marssisid hoopis teise tuppa ja jäid seal vait.Antiga ei tule ühtegi sellist juhust meelde, Aga küllap neid oli ja eks oli teiegagi veel, aga kuna üles ei tähendanud, on kõik mälust kustunud.

20/08/2007 Külli Voit
Ei no siis ma ei olegi ju 30 aastaga kuigipalju muutunud….

07/09/2007 Ingrid Nielsen
Kasvab vàlja, ei ole hullu, aga vanematele kòva nàrvi, Ei olgu ikka Ei ja eelnevad kokkulepped (nt mida poest ostetakse) on suureks abiks. Minu sònniplika proovis ka. Aga me avastasime, et kui selgitada talle lihtsate sònadega suuri asju, siis ta tunneb end olulisemana ja seega ei saa lubada selliseid jonnituure, mis vòivad hùsteeriaks ùle minna.