Lendamine
Mis seal salata, muretsesin selle lennureisi pärast korralikult. Suutsin suure pabistamisega omale isegi palaviku enne reisi tekitada. Veronast lahkusime kella 2 paiku päeval, Triinu tegi autos väikese uinaku. See oli igati tervitatav, seega suutis ta lennuni reibas olla. Milanost lahkusime kl. 8 paiku õhtul, ehk siis täpselt Triinu magamaminemise ajal. Kui siiani oli Triinu igati reibas, siis arvasin, et nüüd kindlasti kisub virilaks. Aga ei midagi. Triinu leidis kõrvalreast soome mehe, kellega oli tore edvistada. Muudkui piilus teda tooli nurga tagant, omal suu kõrvuni. Soome mees oli kannatlik ja tegi Triinuga mängu kaasa. Ikka oma pool tunnikest tegid seal vastakuti nägusid. Magamajäämisest ei olnud juttugi. Mingi hetk toodi meile pesukauss ja riputati meie ette seinale. See pidavat lapse häll olema. Tundsin kuidas mu vererõhk tõusis, kuna mul puudus igasune ettekujutus kuidas Triinu sinna kaussi magama saada. Kella 23 paiku väsimus võttis võimust, Triinu tegi paar korda viuks-viuks ja jäi sülle magama. Proovisin teda siis kõhuli sinna kaussi panna. See oli viga. Kui kauss on mõeldud kuni 10 kilostele (Triinu kuskil 9 kandis), siis pikkuse kohta pole kuskil midagi öeldud. Triinul olid jalad üle ääre, seega kõhuli magamine oli välistatud. Sain ta uuesti süles magama ja proovisin seekord selja peale panna. Õnnestus. Triinu oli küll nagu kilu karbis, käsi liigutada ei saanud, keerata ei saanud ja jalad olid üle ääre. Kuid magas. Öösel ärkas korra 3-4 vahel, kuid sain ta suht kiirelt uuesti magama ning magas hommikul 6ni. Mauritiuse aja järgi oli siis juba 9 ja meie maandumine 9.30. Ehk siis ideaalsemalt poleks saanud minnagi. Usun, et ka kaasreisijad olid õnnelikud. Mingit õhkutõusmise ja maandumise kõrvavalu ka ei olnud, arvan, et see on vast pisemate beebide puhul probleemiks. Ise ma olin muidugi paras sombi, sest ei suutnud mina seal poolistukil asendis magada ja muidugi oli mul iga natukese aja tagant vaja Triinut kontrollida.
Kohal
Vihma sadas nagu oavarrest. Õhk oli soe, paks ja lämbe. Vastu oli meile saadetud väike bussilogu. Lapse tooli muidugi ei olnud, seega loksus Triinu 1.15 tundi meil süles. Teed olid parajalt sinka-vonka ja see vist ajas Triinul südame pahaks ning hommikusöök maandus Paolo kõhule. Ettenägeliku pereemana olin olukorda ette näinud, ning kiirelt said nii Paolo kui Triinu puhtad särgid selga ning sõit läks edasi. Bussijuht soovis meile vist head ning rääkis terve tee arusaamatus inglise keeles Mauritiuse suhkrutööstusest. Kuna meie taga istuvad itaallased ei kuulnud ka seda vähest mis meieni jõudis, siis pidime kogu suhkrutööstuse teema ka itaalia keeles üle rääkima. Noh, vähemasti on see teema meil nüüd selge.
Mauritius pidavat suht-koht arenenud ja kindlasti mitte vaene riik olevat. Need külakesed, kust me läbi sõitisme, küll sellist muljet ei jätnud. Teeääred olid kokkuklopsitud lobudikke täis. Samas eks areng ja vaesus on suhtelised mõisted. Neil seal peaaegu puudub tööpuudus ja kuritegevus, kaks vaesuse põhimärki. Palgad on neil küll väikesed, kuid tundub, et nad on sellised vähenõudlikud, elavad vaikselt ja rõõmsalt oma lihtsat elu.
Neljapäev
Öö oli väsitav, palavus ja niiskus tahtis tappa. Triinu aga magas hästi. Hoiame Triinut Itaalia reziimil, siis saab hommikul kohaliku aja järgi kauem magada ja õhtul kauem üleval olla. Samuti ei taha ma, et koju tagasi minnes ta hommikul kl.4 ärkama hakkab. Kohaliku aja järgi on meil äratus siis kl.10 (Itaalias kl.7). Hommikusöögist jäime küll peaaegu ilma, sest see saab 10.30 läbi, aga see-eest saab õhtusöögile koos Triinuga minna.
Vihm on järgi jäänud ja päike särab. Möksin Triinu nr.40 kreemiga sisse ja omale paneme 20st. Kuna ma enne reisi kuulsin õudusjutte Mauritiuse päikese kohta, siis jooksen Triinuga ühe varju alt teise alla. Õhtul selgus, et mu päikesepaanika oli asja eest. Paolo oli vaatamata kreemile ja kõigest tunniajalisele päikese käes vedelemisele, õhtuks roosa nagu notsu.
Triinule liiv ei meeldi. Ka rohu peal ei taha eriti jalgu maha panna, kuid liiv on lausa jube. Kui astun maha pandud rätikust kaks sammu eemale, siis hakkab hädaldama, sest kole liiv on ju meie vahel. Linnalaps, mis teha. Vesi aga meeldib. Käisime nii meres kui basseinis. Hotellis on ka teisi samapisikesi, kuid neid millegipärast vette ei lasta. Istuvad vaesekesed päevad läbi kärus, riided seljas ja kingad jalas.
Hiljem tulid meile külla Margit ja Taavi, kes elavad kõrvalhotellis. Ega see kui Eestisse mindud ei saa, ei tähenda, et sõbrad peavad nägemata jääma. Tõid meile külakostiks leiba, suitsuvorsti ja sprotte. No mida sa hing veel soovida oskad!
Reede
Pilves ja väga tuuline. Täna on siis minu kord päikest võtta ja Paolo on Triinuvalves. Mida ei ole, on aga päike. Korraks tuli pilve tagant välja, möksisin ruttu end kreemiga kokku, võtsin päevituspoosi sisse ja…päike läks jälle pilve taha. Enam välja ei tulnudki. Vedelesin siis oma kreemiga seal pilvede all ja õhtul olin sama valge kui ennegi.
Õhtul läksime Margitile ja Taavile külla. Taksojuht hoiatas, et me kauaks ei jääks, kuna on tormihoiatus ja tormi ajal taksod ei sõida. Külas oleku ajal tuuakse hotellituppa paber tormihoiatusega – ujuda ei tohi, mööbel rõdududelt ära koristada ja hotellist lahkuda ei saa, sest autod enam ei sõida. Tormasime alla ja saime viimase taksoga oma hotelli. Tuul oli juba päris korralik.Tsüklon liikus üle saare põhjatipu, seega meile suureks ohuks ei ole. Tormi tipp pidi saabuma hommikul.
Laupäev
Hommikul oli väljas totaalne kaos. Tsüklon otsustas suunda muuta ning liigub mööda saare külge allapoole. See aga tähendab, et torm mitte ei vaibu vaid läheb veelgi hullemaks. Teise klassi tsüklonist oli saanud kolmas klass. Väljas on meeletu burgaa – palmid on lookas ja kookospähklid muudkui potsatavad. Tuule kiiruseks möödetakse saarel 35m/s. Meri on sünge ja mürisev. Kuskil taamal on ka meeletud lained, väidetavalt 4-5 meetrised, kuid tänu korallseinale randa nad ei jõua. Hotell kopsiti ringiratast laudadega kinni ja näeb nüüd välja nagu vana barakk. Öö osutus kõige hullemaks, pidevalt oli tunne, et kohe me tõuseme koos oma putkaga lendu.
Hommikuks oli tsüklon saavutanud neljanda klassi.
Tsüklonil on ka ilus nimi – Gamede. See ülemine vàike saarekribu on Mauritius.
Margit ja Taavi kaaluvad võimalust panna see nimi oma varstisündivale pojale*. Natuke naiselik küll on, aga võib-olla ongi moodsam.
*Seda ei tasu muidugi väga tõsiselt võtta….
Pühapäev
Oleks nagu rahulikum, ilmateade lubab ka selginemist. Kuid tsüklon on otsustanud kiirust vähendada ja nüüd venib meist küll eemale, kuid ainult 5km/h. Saarel elektrit pole, hotellidel on õnneks omad generaatorid. Autod jälle liiguvad, elu tuleb vaikselt saarele tagasi.
Triinu on avastanud teised lapsed. Tahab neid hästi lähedalt vaadata ja võimalusel ka katsuda. Enamus lapsi on Triinust suuremad ja selline lausa füüsiline suhtlemine paneb neid natuke kohmetuma. Ka täiskasvanutega pole Triinul suhtlemisprobleemi. Naeratab alati kõigile ja kõikjal, lehvitab agaralt mõlema käega ja pole ka probleemi kui keegi võõras sülle võtab. Personal on eriti agar Triinuga suhtlemisel. Eriti hea on vaadata kuidas suured mehed peenikese häälega ninnu-nännutavad. Veronas seda juba ei kohta, Eestis ammugi mitte.
Tunda on, et oleme troopikas. Kui jätta saiatükk lauale vedelema, siis 30 sec pärast see juba liigub. 100 sipelgat on ametis saia minematransportimisega. Riidekappi tuli meile elama Maurizio, suur ja karvane ämblik. Toimetasin ta suure vaevaga õue, kuid paari päeva pärast oli ta tagasi. Juu siis siin on tema kodu. Linnud teevad täpselt sellist häält nagu loomaia troopikamajas. Loopisime neile küpsiseid, nüüd on nad iga päev peale lõunat kohal ja nõuavad kõva häälega oma osa.
Margit ja Taavi jalutasid mööda mereranda meile külla. Kui tagasimineku aeg käes oli, kiskus ilm jälle tormiks. Kuiva nahaga nad küll koju ei saanud.
Esmaspäev
Ikka pilves, kuid vähemasti pole enam seda meeletut tuult. Triinu sai siis täna oma liivahirmust üle ning tegi esimesed sammud mererannas. Kätega aga ikka liiva katsuda ei taha. Muru peal on nõus ka neljakäpakil liikuma, kuid natuke kohandatud viisil. Kuna põlvesid on ebamugav maha panna, siis laseb eelajalooliseinimese moodi, põlved õhus ja tagumik upakil.
Pool meie puhkusest on juba möödas. Püüan olla optimistlik ja mõtlen, et igal halval asjal on ka omad head küljed. Esmalt nägime ära troopilise tsükloni, ega seda just iga päev kohta. Ma muidugi loodan, et see jääb ka viimaseks korraks, midagi nii hirmus toredat selles pole. Ja teiseks, tänu pilves ilmadele ei ole me pidanud Triinut ja ennast pidevalt kreemiga möglama ja ainult varju all istuma.
Teisipäev
Ikka pilves…
Personal hotellis on väga meeldiv. Kahjuks ei oska öelda kas see on neil ametijuhendis kohustuseks pandud või ongi nad sellised lahked ja abivalmid. Jootraha ei maksta, seega see ei saa motiiviks olla. Eriti tähelepanuväärne on nende kannatus Triinuga restoranis käies. Triinu sööb ise, kuid selle tema isesöömisega on see häda, et vast veerand portsust saab kõhtu, väike osa on lauale laiali hõõrutud ja enamus paarimeetrise raadiusega mööda restorani laiali loobitud. Ja niimoodi kolm korda päevas.
Õhtul jalutasin Margiti ja Taavi juurde. Tagasiteel oli jälle tuul tõusnud, rand oli nagu sahaara kõrb, liiv lendas ja üksik mina poolpaljalt, vastutuult, hotelli poole rühkimas.
Kolmapäev
Lõpuks ometi on ilus ilm. Päris lauspäikest ei ole, aga ongi parem. Saan ka mina natuke päikest naha vahele.
Meie plaan Triinut Itaalia graafikus hoida, kipub luhta minema. Ei tea mis värk on, aga iga hommik oleme Itaalia aja järgi 4-5 vahel juba üleval. No mis siis ikka. Imelikult kombel polegi see kõige hullem. Me ise kah juba 9 paiku ronime voodisse, seega sobib see varajane ärkamine küll. Muidugi ma loodan, et sama mall ei jätku koju tagasi minnes. Uni on kuidagi eriti hea siin. Isegi palavus enam ei häiri. Olgu selle päikesega kuidas on, aga see kui sul toad ära koristatakse, riided ära pestakse ja söök valmis tehakse, on kah juba omaette väärtus. Olen isegi ühe raamatu suutnud läbi lugeda ja Paolo on oma lennujaamast ostetud ajakirjad vist peaaegu juba pähe õppinud. Iseasi muidugi kas selleks just Mauritiusele peab sõitma…
Õhtul käisime natuke pidulikumal õhtusöögil. See igapäevane buffet hakkas üle viskama. Kuigi nad pingutasid väga ja igaks õhtuks oli eri maa menüü. Sellele vaatamata oli toiduvalik ikka kuidagi üks ja seesama, polnud vahet oli see siis aasia-,india-, itaalia-või kreooliköök. Meie pidulik sööming koosnes eranditult lobster’ist, Eesti keeli on see vist homaar. Magustoit muidugi välja arvata. Restoran oli pisike, mererannas, toitu tehti kohe sealsamas nina all. Kuuest käigust saime rahulikult ja romantiliselt kaks käiku ära nautida, siis sai Triinul kannatus otsa. Talle homaarihõrgutised peale ei läinud. Viimased neli käiku üks sõi ja teine vaatas Triinuga mere ääres paate või lampe või tegi tipa-tapa. Järgmine kord jõuame ehk juba kolmanda käiguni.
Neljapäev
Üks täitsa tavaline puhkusepäev. Käime rannas, ujume, teeme Triinuga tipa-tapa, sööme, magame, ujume, käime rannas, teeme tipa-tapa, sööme, magame…jne. Põhimõtteliselt oleks terve puhkus selline pidanud olema. Aga siis poleks ju millestki kirjutada olnud.
Viimane külastus Taavi ja Margiti juurde, neil õhtul kojusõit. Nad on vaatamata tormile, vihmale ja lauspilvitusele suutnud end täitsa pruuniks saada. Äkki käisid hotellis solaariumis?
Reede
Esimene tõeline postkaardiilm. Tuult ei ole, päike särab, meri on sile ja läbipaistev. Peesitan rannas, palmi all, suured päikseprillid ninal ja vihmavarjuga kokteil käeulatuses… No seda viimast tegelikult siiski ei olnud. Aga võimalus oli, ma lihtsalt ei soovinud hetkel…
Laupäev
Viimane päev ja jälle sajab. Otsustan natuke ka shoppamisega tegeleda. Kuna meie hotell on nagu Disneyland keset kõrbe, siis niisama lihtne see minek ei ole. Hotelliterritooriumil on ainult ebanormaalselt kallis turistinänni pood. Sõidan hotelli poolt organiseeritud transpordiga, koos pensionärist saksa turistidega, mingisugusesse ostukeskuse moodi asja. Keset põlde ja metsa kerkis äkki justkui maa alt moodne metallist ja klaasist ostukeskus, mis piirnes traataiaga ja väravas oli politsei. Sees oli ridamisi igavlevate müüjatega uhkeid poode ja mitte ühtegi klienti. Eks see üks turistilõks jälle oli.
Alguses oli meil ikka plaan ka mõni tiir saarel teha, aga tsükloni tõttu paar päeva ju üldse hotellist välja ei saanud ja hiljem olid kõik põnevamad looduspargid tormi hävitusöö tõttu suletud.
Pühapäev
Kojusõit. Lahkume hotellist 10 paiku hommikul. Tellisin seekord takso koos lapsetooliga, et Triinu saaks kuni lennujaamani autos magada. Lapsetool tuli koos iseteenindusega, ehk siis takso oli, tool oli, aga tooli takso külge monteerimine jäi Paolo mureks. Taksojuht kihutas ja gaasitas nii, et mul lennujaama jõudes süda läikis. Lisaks teadis ta rääkida, et veebruar pole üldiselt hea aeg Mauritiusele tulemiseks, sest siis on tihti tormine. Ka kaks aastat tagasi olevat päris korralik tsüklon saarest üle käinud. Noh, hea et tagantjärgi targaks saime. Ja see meie reisikorraldaja Best Tours kah kindlasti pööritab silmi kui selle jutuga nende juurde lähme.
Lennuk väljus kella 2 paiku pärastlõunal. Oli pooltühi ja üks eriti abivalmis stjuuradess organiseeris puhtalt omal algatusel meile kaks 4-kohalist rida. Seal sai käetoed üles tõsta ja tegin Triinule mõnusa pesa. Triinu taksos küll magas, kuid nüüd oli juba üle kolme tunni ärkvel olnud. Sain ta süles magama, kuid siis tulid äkki mingid õhuaugud ja kästi turvavööd peale panna. Selle sahmerdamisega Triinu muidugi ärkas ja enam magama ei jäänudki.Mängisime, tegime teiste reisijatega nägusid, vahekäigus tipa-tapa, kiskusime toolidelt patju ja tekke maha, sõime, jõime ja jälle sama programm otsast peale. Muudkui ootasin, et millal ta nüüd väsimusest kukub, aga ei midagi. Ma olin juba ise täiesti laipväsinud. Lõpuks siis õhtul 9 paiku sai jaks otsa ja magas kenasti kuni maandumiseni. Et siis ka see lend läks üllatavalt kergelt.
Vastu tuli meile Milanosse jällegi vanaisa. Arvasin, et raskem osa on möödas, kuid ma eksisin. Vanaisa oli Triinu tooli maha unustanud. Ehk siis 2 tundi Triinu süles, kanget istumist oli garanteeritud. Kuna keegi tark oli teetöödeks kiirteel 4st reast kolm kinni pannud, siis olime veel ka tunnikese ummikus. Veronasse jõudes ei tundnud ma oma tagumikku ega vasakut jalga. Triinu aga magas nagu kott.
Lõppkokkuvõtteks oli aga ikkagi ok puhkus.
Linnu oli vanaema-vanaisa juures totaalselt àra hellitatud. Oma kròbuskeid enam ei sòò, kui siis ainult raguuga segatult….
Kuna Liisi Helena on just yletanud 6-nda kuu kynnise ning tutvust teinud lisasòògi maailmaga, siis tuli Monsalt tellimus kuulda meie sòògikultuurist, lootuses meilt snitti vòtta vòi vàhemasti vàltida samu àmbreid kuhu meie astunud oleme. .jpg)
Linnu on meil kodus tàiesti asendamatu. Mu elu oleks poole keerulisem kui Linnut ei oleks. No mònes mòttes vòib-olla ka poole kergem, ei peaks òues kakajunne korjama, enne inimeste sekka minemist riiderulliga pealaest jalatallani end yle kàima, tòenàoliselt peaks ka vàhem koristama. Kuna ma aga olen juba peaaegu et 20 aastat koeraga elanud, siis tegelikult ei tundugi need koera tekitatud lisakohustused kohustustena, vaid lihtalt minu elu osana. Nagu hammaste pesemine, kàib ka see kaka korjamine nagu mòòdaminnes ja tàhele panemata. 
Esimene ujumaskàik Triinule ei meeldinud. Kuni riietusruumini polnud vigagi. Asi hakkas kiiva kiskuma aga siis, kui me basseinide juurde jòudsime. Laste riietamine toimus basseini kòrval, sest seal oli soojem kui riietusruumis. Kuidagi làbi hàda sain Triinul riided seljast ja ujumispyksid jalga. Màhkimislauale pikali heitmine ei tulnud kòne allagi. Edasi oli kohustuslik kàia dushi all. Seal tegin natuke sohki, lasin iseennast màrjaks, aga Triinut mitte, sest ta oli juba niigi ehmunud. Siis oli yks helgem moment kui klaasi taga oli issit nàha. Kòige kohutavam moment oli basseini minek. Pidin Triinu andma basseinis olevale instruktorile, et ise sisse ronida. See oli tòenàoliselt vàga suur viga. Triinu oli esmalt shokis, et keegi kummimytsiga vòhivòòras ta sylle vòtab ja siis lisaks kastab vette! Nii kui ma vette sain, klammerdus Triinu nagu magnet mu kylge ja alguses ainult nuttis. Instruktor pyydis aidata, kuid tegi ainult asja hullemaks, sest ainult tema nàgemine ajas Triinu nutma. Me siis làksime natuke kaugemale, vaatasime mis teised tited teevad ja uurisime vees ulpivaid mànguasju. Tasapisi Triinu ka rahunes ja hakkas isegi ringi uudistama. Kui ma aga vàhegi pyydsin ennast tema haardest vabastada, klammerdus ta veelgi kòvemini. Mingil hetkel isegi ònnestus ta teistpidi keerata ja talle paistis lausa meeldivat. Lòpupoole tegime isegi paar màngu teistega kaasa. 
Mitteametlikud mòòdud on: 71cm (arvutilaua kòrgus) ja 8600g.