Esimene ujumaskàik Triinule ei meeldinud. Kuni riietusruumini polnud vigagi. Asi hakkas kiiva kiskuma aga siis, kui me basseinide juurde jòudsime. Laste riietamine toimus basseini kòrval, sest seal oli soojem kui riietusruumis. Kuidagi làbi hàda sain Triinul riided seljast ja ujumispyksid jalga. Màhkimislauale pikali heitmine ei tulnud kòne allagi. Edasi oli kohustuslik kàia dushi all. Seal tegin natuke sohki, lasin iseennast màrjaks, aga Triinut mitte, sest ta oli juba niigi ehmunud. Siis oli yks helgem moment kui klaasi taga oli issit nàha. Kòige kohutavam moment oli basseini minek. Pidin Triinu andma basseinis olevale instruktorile, et ise sisse ronida. See oli tòenàoliselt vàga suur viga. Triinu oli esmalt shokis, et keegi kummimytsiga vòhivòòras ta sylle vòtab ja siis lisaks kastab vette! Nii kui ma vette sain, klammerdus Triinu nagu magnet mu kylge ja alguses ainult nuttis. Instruktor pyydis aidata, kuid tegi ainult asja hullemaks, sest ainult tema nàgemine ajas Triinu nutma. Me siis làksime natuke kaugemale, vaatasime mis teised tited teevad ja uurisime vees ulpivaid mànguasju. Tasapisi Triinu ka rahunes ja hakkas isegi ringi uudistama. Kui ma aga vàhegi pyydsin ennast tema haardest vabastada, klammerdus ta veelgi kòvemini. Mingil hetkel isegi ònnestus ta teistpidi keerata ja talle paistis lausa meeldivat. Lòpupoole tegime isegi paar màngu teistega kaasa.

Jàrgmine kord vòtame ka issi basseini ààrde kaasa, siis ei ole vaja vòòraste sylle minna ja ikka kindlam tunne kui veel yks tuttav nàgu làhedal.

Triinul on alati vòtnud uute asjadega harjumine aega, aga siis kui asi tuttav, meeldib kyll. Ehk làheb nii ka ujumisega. Ja kui ikka yldse ei meeldi, eks siis proovime poole aasta pàrast uuesti.