Sest vanniskàimine hakkas eluohtlikuks muutuma. Titevann on lihtsalt lootuselult vàike ja suurt vanni meil pole. Pesemise asemel oli vaja vannis pysti seista, midagi vàljastpoolt vanni upitada vòi ùldse vàlja ronida. Kuna vann oli meil maapinnast kòrgemal, et meie vanasid selgasid sààsta, siis see vàljaronimise trikk hakkas kaelamurdvaks muutuma.

Nyyd kàib Triinu dushi all.

Seda, et meie majas selline sòna nagu privaatsus ei oma tàhendust, on juba teada. Ehk siis iga hommik kui dushi alla làhen on teisepool klaasi publik garanteeritud. Isegi kui ùritan olla kaval ja màrkamatult vannituppa lipsata on mòne hetke pàrast minu puudumist màrgatud ja nòutakse ust kraapides sisselaskmist. Yldiselt on Triinule niisama kuivalt dushi vòtmine alati meeldinud. Ikka paar korda pàevas làheb kabiini, et seal pudelitega askeldada. Kuid màrja dushiga on ju hoopis teised lood, vàhemasti basseiniaegadest màletan, et polnud just teab mis popolaarne tegevus. Seetòttu ei vòtnud ma tùkk aega Triinu dushikabiini sisselaskmisenòuet tòsiselt. Kuni ùkspàev tùdinesin sest vingumisest ja lasin ta sisse, lootuses et kùllap nùùd edaspidi on suur dushihuvi kadunud ja saan rahulikult omaette pesuriitusi làbi viia. Triinu tuli dushi alla, kleepus mul sùlle nagu postmark, ise surmtòsine ja ei ùhtki piiksu. Tundus, et nagu ei meeldi. Kui vàlja hakkasime minema, tòusis aga kisa. Nùùd me siis kàimegi koos dushitamas, lihtsalt seisame vaikselt ja surmtòsiselt yksteise vastu liibunult, sooja veejoa all.

 Nagu pildilt nàha on vannitoas ka muid meelt lahutavaid tegevusi…