Triinule on màngukaaslast oodata. Nyyd on see siis ka ametliku kinnituse saanud ja ka oma silmaga ultraheli ekraanilt pòksuva tàpikesega uba àra nàhtud. Valmis peaks see uba saama esimestel uue aasta pàevadel, tàhtajaks on 1.jaanuar 2008. Muidugi kui ta Triinu moodi 10 pàeva varem otsustab tulla, siis tuleb meil tore jòulukingitus.

Tegelikult on mul omal asi loomulikult juba mitu nàdalat selge. Esmased kahtlused tekkisid kui meie korterisse imbuvad allkorruse tàdi hommikused sòògivaaritamiseaurud mul olemise làilaks ajasid. Sama asja kogesin ka Triinuga, kuigi seekord on iiveldamist vàhem. Vanarahva jutu jàrgi peaks siis tulema poiss. Ise ma tunnen, et ei vist ikka on jàlle tydruk. No on selline tunne kohe.

Kui iiveldamist on seekord vàhem, siis vàsimust oleks nagu rohkem. Siin muidugi màngib oma rolli ka Triinu, sest nyyd mul ei ole ju vòimalik magada just siis kui tahan, àrgata keset lòunat ja kasvòi terve pàev raamatuga diivanil lòsutada.

Aga yleyldiselt on seekord olemine rahulikum. Mitte et Triinut oodates ma hirmus nàrviline oleks olnud, kuid rohkem erutatud olin kindlasti. Siis oli ju kòik uus ja oli vaja muudkui lugeda ja uurida mis jàrgmine kuu toob. Nyyd on selline "vana kala" tunne ja ma ei kài pàevad làbi ringi ega mòtle oma kòhuelanikule. Olemise teeb rahulikuks ka see, et tean ju mis tuleb. Veel paar nàdalat ja iiveldus ning vàsimus annavad tagasi, siis on mòned kuud vàga hea olla ja lòpus làheb siis natuke àhkimiseks ja puhkimiseks.

Paljud on meie uudisele reageerinud suurte silmadega ja hyyatusega "Juba!" Ja mòni on lausa julgenud vàlja òelda, et nojah, juhtus eks. Pean aga siinkohal pettumuse valmistama, kuna seekord oli meil kòik ette plaanitud ja vaat et matemaatiliselt vàlja arvutatud.

Esmalt, laps peab syndima sygisel vòi varatalvel, et ei oleks seda pisikese beebi ja palvuse piina, mida ma Triinuga yle pidin elama. Teiseks, on siis titt suveks nii pooleaastane, et saan mòlemaga suhtkoht rahulikult Eestisse sòita. Kolmandaks, pidid minu esimesed vàsitavad kolm kuud jààma kevadesse, et ei peaks palavaga iiveldama ning et ka Eesti reis oleks mònus, mitte aga mòòduma vàsimuse ja iivelduse uduloori all. Ja viimane, kuid yldsegi mitte vàhetàhtis pòhjus on laste vanusevahe. Me tahame, et neist ikka saaksid màngukaaslased. Mitte nii, et kasvavad kyll koos yles, aga vòib-olla alles tàiskasvanu eas hakkavad rohkem suhtlema. Kahjuks just nii suure vanusevahe puhul tihti juhtubki. Mul on vennaga 1,4 aastat vahet ja ikka màngisime koos kuigi kaklesime ka, kuid see on hoopis teine teema. Paolol on vennaga 4 aastat vahet ja nad pole kunagi koos mànginud, kaklesid aga kyll. Et seda viimast vanus, tundub, et ei mòjuta.

Kaks vàikest last on alguses kindlasti raskem, kuid pikas perspektiivis làheb aina kergemaks. Ja mulle tundub, et mòistlikum on korraga see suur vaev kaelast àra saada ja siis vabadust nautida. Kahe ja poole aasta pàrast on mul kòik need raseduse, imetamise, potitamise jms esimeste aastate vaevad unustatud. Paolo muidugi leiab, et ikka veel oleks juurde vaja. No ikka 3-4. Oi jah…Ma siis ytlesin, et ok, aga jàrgmised kannad ja synnitad sina.

Kommentaarid:

30/05/2007 Annumannu Post
Veelkord palju palju ònne!!!Ma imetlen sinu julgust ja lausa kadestan sind selles suhtes;).Lapse eeldatav sùnnikuupàev on ka vàga ilus.

30/05/2007 Lilian Pipar
Palju-palju ÕNNE! Tubli oled, Külli!
…ka mina kadestan Sind. – Kuigi minul olid neli esimest kuud väga paha olla, oli rasedus nii ilus aeg. Ja siis see sametine, piimalõhnane vastsündinu…
Aga küllap meilegi perelisa tuleb, kui õige aeg käes. Kui mängukaaslast ei tule, siis sõber ehk ikka!

Kusjuures Laur Matthias teatas ühel hommikul: “Emme, mängukaaslast tahan!” :D
JÕUDU SULLE!!!

30/05/2007 Külli Voit
Synnikuupàev on jah lahe. See meil siiski vàlja arvutatud ei olnud….:o)

30/05/2007 Liisi Helena Kasesalu
Kallid kõigile ilusa uudise eest!

31/05/2007 Jette A
See küll kena uudis ju, õnne ja jaksu!! Katsume sulle järgi jõuda, esialgu harjutame selle ühe peal, esimene kuu on täitsa mõnus olnud 😉 ja ootame teid Eestisse..iseenesest mõistetavalt..