Nüüd on küll beebiaeg lòplikult làbi. See esimese aasta täissaamine tundub kuidagi väga tähtis verstapost olevat. Justkui aasta kukkudes saaks beebist laps. Kuigi ega päevapealt midagi oluliselt ju ei muutu, on selles vahemikus, 11-13 kuud, küll uskumatult palju uut.

Esmalt muidugi käimahakkamine, mis avas kohe uued ja seni kättesaamatud horisondid. Minu jaoks muutus elu füüsilises mõttes kergemaks, sest vähem on tassimist, kuid teiselt poolt jälle raskemaks, sest nüüd nõutakse igast võimalikes ja võimatutes kohtades isekõndimist.

Suured muutused toimuvad ka söögilauas. Rinnapiim on juba nii kuu unustusehõlmas ja lehmapiim oma koha võtnud. Võõrutamine toimus üllatavalt kergelt. Asendasin iga nädal ühe söögikorra lehmapiimaga ja nii see läks. Eks aitas ka see, et Triinu pole kunagi tissisõltlane olnud. Pole teda kunagi magama söötnud ja kui meel oli kurb ei läinud kerget tissiteed, vaid üritasin muudmoodi lohutada.

Ka ülejäänud menüü on hoopis teised värvid võtnud. Beebibüreed peale 10ndat kuud enam ei huvitanud. Suureks abiks oli meie Mauritiusereis, kus Triinu sõi, nagu suurele lapsele kohane, meiega koos restoranis. Menüüs olid enamasti igasugused aurutatud juurviljad ja kas riisi või pastatooted. Nüüd kodus on menüü täpselt sama mis meil. Ainult vahest teen mööndusi kui toit kipub liiga maitsekas või ebatervislik olema. Näiteks Chilli con carne’t teen kaks portsu, ühe tsilliga ja teise ilma. Samuti ei söö Triinu hommikusöögiks küpsiseid, nagu seda teeb ühele itaallasele kohaselt Paolo. Itaalia köök on fantastiline – mitmekülgne ja tervislik, kuid hommikusöögiga on nad küll puusse pannud.

Söögilauas sööb Triinu ise. Kui kõht väga tühi, lahmib kätega, kui suurem nälg möödas, proovitakse ka kahvlit või lusikat. Joob ka tassist ise, kuigi siiani pole tassi laualetagasipanemine selgeks saanud. Või õigemini, on palju huvitavam tassi jäänud sisu lauale laiali kallata, lisada ka mõned palad toidukausist ning siis seal supi sees patsutada.

 

Kuid kõige suurem ja minu arvates ka kõige tähtsam muutus on see kui palju Triinu asjadest aru on hakanud saama. Eks ta sai ka enne aru, aga jättis selle rohkem enda teada. Nüüd aga saan ka mina aru kui palju ta tegelikult asja jagab. Kui ütlen, et lähme õue, marsib esikusse ja hakkab omale minu kingi jalga sättima. Või siis võtab oma jalgrattakiivri kaenlasse ja nõuab välisukse avamist, ise paljas nagu porgand. Kui küsin kas süüa tahad, matsutab suuga ja küünitab oma söögitooli poole. Kui siis kohe sekundipealt roog valmis ei ole, on kisa majas. Et mis sa siis kutsud, kui pole ise veel pottigi tulele pannud! Kui ütlen, et lähme pissile, paneb teises suunas jooksu.

Samuti on nüüd võimalik kompromisse leida. Näiteks annab ta koeraküpsised hea meelega koertele, mitte ei söö ise. Läbirääkimisi tuleb küll pidada koguste suhtes, sest Triinu arvates peaks ikka terve karbi korraga andma. Koerad, iseenesestmõistetavalt on Triinu poolel.

 

Kui ma mõtlen selle aasta peale tagasi, siis järgmisel korral teeks vist kõik samamoodi kui sel korral, välja arvatud need esimesed kolm kuud. Need olid küll uskumatult rasked ja ma usun, või vähemasti loodan, et mingi osa sellest oli ka minu ignorantsuses. Teisteks põhjustajateks olid palavus ja meie praegused korteritingimused. Laps võiks sündida sügisel/talvel ja uues kodus, kus on oma aed, vaikus ja rahu, mitte aga akna alt möödakihutavad kiirabid, ving ja tolm.

 

 

Lõpuks õnnestus meil ka arsti juurde minna ja mõned mõõdud kirja saada.

Pikkus on 76cm, kaalu 9400g ja hambaid suus 6 tùkki.