Avastasin, et oma kirjeldustes olen Atost tòenàoliselt vorminud mulje kui auto- ja trakotrihullust, pulgaga vehkivast, kergelt hùperaktiivsest poisslapsest, kusjuures Poiss vòiks vabalt ka suure tàhega kirjutada. Sest nii poiss on ta. Tegelikult muidugi asjad nii ùhekùlgsed ei ole. Atol on tàiesti olemas oma pehmem pool ja ei saaks òelda, et see avalduks vàhem kui marakratlus.

Atol on oma beebi. Muidugi ta tahaks pigem Triinu beebit, sest see rààgib ja nutab ka, aga ta lepib ka enda vaikse beebiga. Beebit tassitakse hellalt kaenlas vòi kàrutatakse kàruga ringi. Vahel beebit ka hùpitatakse ja vòetakse kukile, sest see beebidele ju nii meeldib. Mònikord on see beebi kanseldamine ka pàris vàsitav, siis Ato ohkab ja sàtib aga beebit paremini sùlle. Beebit pannakse ka magama, kenasti tekk peal ja mànguautod kaisus. Muidugi mànguautod, mis siis veel? Ega ometi karumòmmid?! Autod on kusjuures kòik kenasti selja peal, sest niimoodi ju autod magavad.

Yheks viimase aja lemmikuks on Atol aga hoopis Triinu barbie. Triinu sai vanaemalt kingiks oma esimese barbie, lòikas tal kohe juuksed àra, riietas teda paar korda kinni-lahti ja sinna see barbie jài. Kuigi Triinu ise sellega suurt ei màngi, ei tàhenda see seda, et keegi teine seda puutuda tohiks. Barbie peab lihtsalt kuskil omaette vedelema ja tolmu koguma. Ato teab seda vàga hàsti, et Triinu barbiet puutudes vòib jamaks minna. Seega otsib ta momendi kui keegi teda ei nàe, kahmab barbie ja kihutab kòige tagumisse tuppa. Ukse paneb ka kinni, et siis seal ùksi ja salaja barbiega màngida. Mònikord saab pàris kaua màngida, enne kui Triinu asjale jaole saab. Barbie màngu vòetakse tavaliselt kaasa ka nukumaja beebi ja vanaisa, need on tema kaks lemmiktegelast. No ja muidugi on màngus alati ka mòni auto, kuigi alati yldsegi mitte auto rollis. Viimati nàiteks kasutasid barbie ja nukud autot wc potina…

Ka uue pàris beebi suhtes on Ato hetkel vàga hooliv. Kòik need kallid ja musid ning vahel liiga hoogsad patsutamised, mis see kòhubeebi pàevas kòik saab. Ma muidugi pole alati kindel, kas see suur hellus on ikka beebile suunatud vòi lihtsalt sellepàrast, et beebi on minu sees. Sest emme on talle ikka kòige tàhtsam maailmas. Kui issi tegi proovi ja pakkus Atole vàlja kas ta tahaks emmet vòi suurt, vilkuvate tuledega politseiautot, siis Ato kùll sekundi mòtles, aga valis ikka emme. 🙂 Ning Ato puhul on see tòesti suur ohver loobuda politseiautost. Aga kui beebi vàlja tuleb, siis Ato igal juhu vòtab ta sùlle, seda korrutab ta mulle kùll jàrjepidevalt.

Pehmete mànguasjadega Ato eriti ei màngi kui vàlja arvata perekond Karu. Perekonda kuuluvad emme, issi ja kaks karulast. Perekond Karu sàtitakse diivanile vòi tugitooli istuma ning siis ei tohi neid keegi puutuda ja sealt àra tòsta, rààkimata nende kòrvale istumisest, sest siis perekond Karu ei mahu àra. Et meie perekond kùkitab kòògitoolidel, niikaua kuni perekond Karu diivanil laiutada otsutab.

Màngib ta aga palju vàikeste kòvade mànguloomadega. Seal on kùll mànguks enamasti see kuidas tiiger vàiksemaid loomi àra sòòb, aga sellest praegu ei kirjuta, sest see nagu ei làhe vàga hetke teemaga kokku.

Hàrrasmees on ta ka. Jalutama minnes saan ma ikka mòne murdunud ja kolletanud rohukòrre omanikuks. Vàike hàrrasmees toob mulle lille. Hommikul sòòb oma pudru àra ja teatab, et tema on nùùd suur ja vòtab emme sùlle. Tuleb mu juurde, kangutab natuke ja tòdeb siis pettumusega, et ikka veel ei jaksa. Ma siis lohutan, et pole midagi ,veel 15 aastat putru sùùa, siis saad oma vana ema sùles tassima hakata.

Kuigi emme on kòige tàhtsam, saavad ka teised pereliikmed oma tàhelepanu. Seda, et tema iss on just TEMA OMA ning tema ode Tiinu on just TEMA OMA, ròhutab ta hoolega. Ka Linnu saab oma natuke liiga jòulised kallid ja musid iga pàev kàtte.

Triinu on meil alati suur laulumees (naine) olnud. Kui ta veel korralikult rààkida ei osanud, siis ta ainult lauliski. Ega nùùd muidugi kah, kui parajasti ei rààgi, siis laulab. Laulud on kogu aeg uued, mina juba ammu ei suuda jàrge pidada. Kui suvel olid rohkem eestikeelsed, siis lasteaia algusega on need jàlle itaaliakeelseteks làinud. Vahel ta teeb ise ka laule. Eriti oli seda màrgata suvel kui laule oli tòenàoliselt vàhem kuulda. Kodus meil ju teisi suuri laulumehi ei ole. No issi tegelikult oskab  laulda kyll ja teab igast laule kah, aga palju siis teda kodus on ning mina oma viisist mòòda Pòdramaja ja Mòmmi unelauluga ei valmista juba ammu (julgeks òelda aastaid) Triinule mingit pinget.  Kuigi, kuigi – pea iga òhtu olen ma enne magamaminekut siiski sunnitud oma repertuaari ette kandma. Ma ei teagi tàpselt kas see on lihtsalt vòimalus mind kauem toas kinni hoida vòi teeb neile minu pòdramaja laulu saatel taidlemine nalja. Tòenàoliselt mòlemat.

Suvel kujunes Triinu lemmikuks ùks tòsine Eesti rahvalaul. Selline natuke melanhoolne leelotamine. Selle viisiga meisterdas ta siis ka oma enda laule. Ato laulab meil ka, kuigi enamasti Triinust tiivustunult. Omal algatusel on tal siiski yks laul olemas – Pipi laul. Ato esituses kòlab see ùmbes nii: PIIPI, PIIPI, PIPPI, PIPI, PIPI PIPIPIII…..JJAHHH!

Nùùd aga on Triinul hoopis teistlaadi lemmik – Itaalia rahvushùmn!

Fratelli d\’Italia

Pean kahetsusega tunnistama, et meie kodutòò see siiski ei ole. Asi pàrineb lasteaiast. Mis on iseenesest ju vàga tore. Samas muidugi on Triinu màngude hulka siginenud ka ùks uus ja huvitav màng – màng sellest, kuidas lapsed ja isad làhevad sòtta  ja seal siis surevad. Ma kùll ei ole aru saanud miks ka lapsed sòtta làhevad, aga nii see tema màngus on. Kui olime sòpradel kùlas, siis kuulsin kuidas teisel korrusel màngiv Triinu oma aasta nooremaid sòpru juhendas, et kuidas nad kòik surnud peavad olema.  Kòik olid kah, ristseliti pòrandal maas, kàed ja jalad korralikult laiali. Mitte, et selles hùmnis kellegi suremisest niivàga lauldaks, kuid mu sisetunne ùtleb, et need kaks asja on omavahel kuidagi seotud. Kuidagi täpselt ühel ajal tekkisid nad meie ellu. Peab kasvatajatelt uurima mis sòja- ja surmajuttu nad seal ajavad.

Ja kodus peaks siis “Mu isamaa mu õnn ja rõõm” ette võtma.

Meie issil on sòògiga head suhted. Isegi nii head, et vahest tuleb neid suhteid piirata, sest muidu làheb olukord kàest. Tegelt enamasti ongi olukord kàest, aga no kui ei piiraks, mis siis veel saaks. Samas ei ole see aga ùldse lihtne, sest kui muidu ei leia issi enamasti midagi kodus ùles, siis toitu tema eest juba ei peida. Seega ainus lahendus oleks ùldse koju mitte osta. Aga vahel ju ise tahaks, nàiteks shokolaadi. Toiduainete kappi seda jàtta ei saa, isegi kui jahukottide alla peita, ikka on hommikuks otsas. Ega issi jah kàib siis sòòmas kui kodune naabrivalve juba und nàeb. Mitte, et issi oma sòòmisi varjata tahaks, ùldsegi mitte, aga lihtsalt kui naabrivalve àrkvel, siis ju ei lasta. Olin siis enda arvates nutikas ja peitsin shokolaadi laudlinade hunniku vahele. Ikka leiti ùles.

Kui ma jàrgmine pàev palusin issil kapist laudlina vòtta, siis sain vastu tàiesti siira kùsimuse: “Kus need laudlinad veel on?”  Laudlinad alles soojad tema nàpujàlgedest ja tal polnud tòepoolest aimugi.

Üldiselt toimub meil siin ikka igasuguseid asju. Igasuguseid selliseid mida mõtled, et võiks ju blogisse kirja ka panna. Aga enamasti kohe ju ei saa ja pärast on juba meelest läinud. Et siis oma mälu pikendada, panen vahest mõned märksõnad kiirelt kirja, et küll siis hiljem kirjutan. Märksõnad kirjas ja sinna ma nad unustan. Nii ma siis leidsingi nüüd ühe kevadise faili, pealkirjaga Triinu toimetused.

Triinu on meil suur toimetaja alati olnud. Temal on alati midagi sättida, “ilusamaks”  ja “paremaks” teha.  Viimasel ajal ta enam nii suur toimetaja siiski ei ole, või noh, on pigem hakanud aru saama, et minu ja tema arusaam ilusast ning paremast ei pruugi alati ühtida. Kuigi ikkagi….alles eile joonistas oma sokid ilusamaks (noh, pole hullu, pesumasin ju peseb), kuid ka musta-valge triibulise vaiba valged triibud said roheliseks ning valge diivan värvilised triibud.

Need alljärgnevad toimetused siin aga toimusid kuskil pool aastat tagasi, kõik ühel päeval, nii mõne tunni jooksul.

Linaseemned suhkrutoosi. Pruun suhkur, pruunid seemned, esmapilgul ei paistnud midagi. Kuidas aru sain? Noh, eks ikka tegin teed ja segasin sinna suhkrut sisse…

Et olukorda parandada, võttis suhkrutoosi ja ronis laua alla seda sorteerima. No ja parim viis midagi sellist sorteerida? Kallame kõik põrandale ja siis vaatame…

Edasi suundus Triinu vannituppa – oma lemmiktuppa. Peale ihutoimetusi harutas terve, tõesti tuttuue vetsupaberirulli vetsupotti ning seejärel joonistas minu ainukese huulepulgaga kogu vannitoa ilusaks. Joonistas nii kaua kuni huulepulk oli otsas. See oli uus huulepulk, vannituba sai päris triibuliseks.

Siis hakkas usin perenaine lilli kastma. Väetist pani ka vette – seepi.

Noh, ja viimasena mitte enam naljakas – ronis tooliga arstirohtude kapini ja võttis sealt rohtu, sest tema olevat haige. Kõigi emade hirm (ka isade muidugi). Õnneks meie rohukapist pole suurt midagi võtta, pipraplaastrist midagi kangemat on raske leida. Kuid issi ibuprofen oli seal siiski ka. Õnneks praktiliselt otsas ja kui Triinu väitis, et ta sõi tõesti ainult ühe, siis ma uskusin. Rohukapp kolis muidugi veelgi kõrgemale.

Raamatutest meil puudust ei tule. Eriti nendest eestikeelsetest. Kui arvestada, et juba ùle nelja aasta saabub meile iga kuu vanaemalt pakk ja igas pakis on vàhemalt ùks raamat, saab juba ettekujutuse raamatute arvust. Lisaks veel need mis ma ise Eestis olles kokku olen ahminud. Itaaliakeelseid 0n ehk kùmnendik eestikeelsetest ning juba ongi pàkapikkudele, jòuluvanadele ja siis ka siis sellele kohalikule Santa Luciale tellimus sisse antud, et ròhugu see aasta rohkem kohalikele raamatutele.

Raamatud ei ole meil lihtsalt riiuli-ilu, me ikka loeme neid ka. Vòib lausa òelda, et see ongi ùks neist vàhestest tegevustest, mis ma lastega koos veel teen. Ok, laua ààres voolida vòin ka ja mànguvàljakule làhen ka kaasa, aga see on ka kòik. Igasugused pòrandal aelemise,  màkke ronimise ja hullunult ringijooksmise màngud oodaku paremaid aegu. Kuigi pean ùtlema, et alles paar pàeva tagasi lennutasin hoogsalt tuulelohet ja sellega seoses sai joostud kùll. Aga siis raamatud jah.

Ma ei ole kunagi lugenud luuletusi, veel vàhem neid ise kirjutanud. Olen kùll proovinud, (lugeda siis, kirjutada pole isegi pàhe tulnud proovida) aga mulle ei istu. Ei saa ma sellest midagi. Äkki on natuke süüdi ka kõik need kooliaegsed luuletused, mis sunniviisiliselt pähe pidi taguma. Eriti need venekeelsed. Siiamaani tuleb kananahk peale kui meenutan kuidas neid poole ööni pähe üritasin saada, aga pähe nad ei jäänud. Siis ei olnud muud kui hommikul kell 6 üles ja jälle luuletust õppima…..brrrr…  Nùùd aga esimest korda elus olen avastanud luuletused. Need laste omad. Ato neist suurt veel ei hooli, aga Triinu lausa jumaldab. Hetkel on meil lemmikuks sari “Lapse oma raamatukogu“. Need ei ole küll kõik luuleraamatud, aga ka need teised lood on väga mõnusad. Absoluutne lemmik on Ott Arderi “Ott otsib karuoblikat”. Sealt leiab traditsioonilise sisuga lasteluuletusi nagu näiteks:

PÄIKE JA PALL

…..

Eile läks õhupall katki,

lihtsalt lõhkes kui seebimull.

Eks juhtu ju hullematki,

Aga ka pall pole null.

…..

….aga leiab ka midagi natuke sellist….üllatavat.

LIIKLUSÕNNETUS

Jäi auto alla pisikene Külli.

Ta lamab palatis,

me viime talle lilli.

See onu, kes ta alla ajas,

on omakorda vangimajas.

Hästi sobib meile ka vana hea Eno Raud ja tema “Eriline herilane” näiteks.

Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis Triinu luuletustearmastus sai alguse itaaliakeelsetest luuletustest. Üks esimesi raamatuid, mida issi õhtuti ette lugema hakkas, oligi luuletuste raamat. Seda sai ikka nii palju loetud, et kahe ja pooleselt olid Triinul kõik luuletused sealt peas. Issi alustas lauset ja Triinu vuristas ülejäänud luuletuse ette. Eestikeelseid peas siiski ei ole, sest nii regulaarset lugemist ei toimu ja raamatuid on ka rohkem. Aga selle-eest teeb Triinu ise luuletusi. Kirja on neid küll keeruline panna, sest see on rohkem selline püstijalal improviseerimine. Võiks öelda, ta mitte ei tee luuletusi, vaid räägib riimis. Ning need luuletused on väga-väga pikad, ma ütleks et lausa sonaadid. Ikka 10 min või rohkemgi veel.

Ato ei arva luuletustest veel midagi. Talle meeldib endiselt rohkem piltide vaatamine ja jutustamine. Kuigi väiksemaid jutte saab ka juba lugeda kui on piisavalt pilte ja lehekülge kiirelt keerata. Paradoksaalselt aga meeldivad talle just raamatud väheste piltide ja pika tekstiga, nagu Pipi ja Lotte näiteks. Muidugi meeldivad talle alati ka tema autoraamatud, aga neist olen ma ise nii tüdinenud, et üritan neist mööda nihverdada.

Triinu aga vastupidi ei taha mingit jutustamist, vaid nõuab just lugemist. Talle saab juba korralikke jutte ette lugeda ja pean ütlema, et mulle sobib selline variant palju rohkem. Ma eriti jutustada ei oska, fantaasiavaegus.  Jutustamine on meil issi ja vanema Maria pärusmaa.

Üks tore raamat on Andrus Kivirähki “Kaelkirjak“. Sellised natuke kiiksuga lood, et omal kah ikka huvitav. Üldse ei meeldi ette lugeda traditsioonilisi muinasjutte, nagu Punamütsike, Kolm põrsakest jms. Juba see hunditeema ise mind häirib ja ma ikka ja jälle teen lobitööd ning seletan, et hunt on tegelikult ju metsas elav koer ja väga hea loom. Ning ei söö ei põrsaid, vanaemasid ega lapsi.  Tuhkatriinusid ja Lumivalgekesi meil ei olegi.

Kohutavad raamatud on aga need imeilusate värviliste piltidega, tavaliselt hiigelsuures formaadis, tõlgitud raamatud.  Mitte klassikalised muinasjutud, vaid mingid suvalised lookesed. Neid lugedes jääb mulje, et kõigepealt on valmis joonistatud raamat ja siis jutt juurde punnitatud. Oma osa lisab ka kohmakas tõlge. See kehtib nii eesti- kui itaaliakeelsete raamatute kohta. Itaalias leidub neid isegi rohkem. Väga palju meil neid kodus ei ole, aga vahest mõni ikka satub. Atole ja Triinule need raamatud muidugi meeldivad, sest pildid on ju ilusad, aga peale esimest lugemist rändavad nad kapi otsa ja jäävad oma saatust ootama. Üks viimaseid pettumusi on “Mänguasjade lood“.

Neist vähestest itaaliakeelsetest on lemmikud Barbapapà, Pingu, Il coniglietto piccolo piccolo ja Pettirosso Pippo. Sellised lùhikesed unejutud kòik ja issi pàrusmaa. Keeleliselt on meil kòva sisekontroll ning köige suurem inspektor on muidugi Triinu. Eestikeelseid issi lugeda ei tohi ja mina itaaliakeelseid ka mitte. Heal juhul vòib piltide jàrgi  jutustada. Nàiteks on “Pahupidi pàev” ùks tore jutustamisraamat, seal tekst tàhtsust ei omagi.

Omaette teema on aga meie lapsepòlve raamatud. Need on kùll kòik hetkel kòrgele àra pandud, et ùkski vàike kàsi neid kàtte ei saaks. Klaabu, Sipsik, Sòòbik ja Pisik ning teised vana aja tegelased tulevad ainult minu valvsa pilgu all riiulilt alla. Kui nad on siiamaani vastu pidanud, siis vòiksid ju ka jàrgmised 30 aastat vastu pidada.

Juba pikemat aega, ja pikema all pean silmas ikka mitmeid kuid kui mitte lausa poolt aastat, joonistab Triinu selliseid abstraktseid vàrvidemànge. Kogu leht on korralikult vàrvidega kaetud.

Mòningad versioonid…

….ja tòesti ainult mòningad, sest Triinu on vàga produktiivne. See vàljanàitus on nàiteks ainult OSA ùhe òhtu tòòdest. Õhtu all pean siis silmas umbes ùhte tundi. Pòhimòtteliselt juhtub enamasti nii, et kui làheb vesivàrvidega vàrvimiseks, siis sel òhtul kòògis istuda ja astuda ei saa – kòik vàhegi horisontaalsed pinnad on kuivavaid pilte tàis. Vàhemalt kuivavad nad kiiresti. Ka lasteaiast tuleb Triinu alati sentimeetrise joonistustepakiga koju ning alati on ikka tegu sama tùùpi vàrvitud piltidega. Seega oli mu ùllatus meeldivalt suur kui ùkspàev ulatas Triinu mulle hoopiski….

….joonistuse kolmest, eriti vurrulisest kassist!

Ning edaspidi hakkas lisanduma hulgaliselt tòid lastest ja meist. Esialgu on piltidel ainult tùdrukud ning meie Triinuga, Ato on lasteaias ja issi tòòl. Tegelikult on aga asi hoopis selles, et Triinul pùksid veel eriti hàsti vàlja ei tule ja issit ja Atot ju seelikuga teha ei saa. Need mullid on koriandolid (need helbed, mida karnevali ajal tànaval loobitakse) ning ùlemisel pildil on tùdrukute hulka sattunud ka ùks dinosaurus, kes koriandoleid sòòb. Palun ka ekstra tàhelepanu pòòrata keskmise pildi paremalt teisele figuurile, nimelt olen see mina, beebi kòhus.

Lòpetuseks siis ka ùks autoportree. Perfektsionistist Triinut vàga hàirisid lopergused pead, nii leidis ta kiirelt lahenduse klaasi näol ja  nùùd on pead kenasti ùmmargused.