Triinu on meil alati suur laulumees (naine) olnud. Kui ta veel korralikult rààkida ei osanud, siis ta ainult lauliski. Ega nùùd muidugi kah, kui parajasti ei rààgi, siis laulab. Laulud on kogu aeg uued, mina juba ammu ei suuda jàrge pidada. Kui suvel olid rohkem eestikeelsed, siis lasteaia algusega on need jàlle itaaliakeelseteks làinud. Vahel ta teeb ise ka laule. Eriti oli seda màrgata suvel kui laule oli tòenàoliselt vàhem kuulda. Kodus meil ju teisi suuri laulumehi ei ole. No issi tegelikult oskab laulda kyll ja teab igast laule kah, aga palju siis teda kodus on ning mina oma viisist mòòda Pòdramaja ja Mòmmi unelauluga ei valmista juba ammu (julgeks òelda aastaid) Triinule mingit pinget. Kuigi, kuigi – pea iga òhtu olen ma enne magamaminekut siiski sunnitud oma repertuaari ette kandma. Ma ei teagi tàpselt kas see on lihtsalt vòimalus mind kauem toas kinni hoida vòi teeb neile minu pòdramaja laulu saatel taidlemine nalja. Tòenàoliselt mòlemat.
Suvel kujunes Triinu lemmikuks ùks tòsine Eesti rahvalaul. Selline natuke melanhoolne leelotamine. Selle viisiga meisterdas ta siis ka oma enda laule. Ato laulab meil ka, kuigi enamasti Triinust tiivustunult. Omal algatusel on tal siiski yks laul olemas – Pipi laul. Ato esituses kòlab see ùmbes nii: PIIPI, PIIPI, PIPPI, PIPI, PIPI PIPIPIII…..JJAHHH!
Nùùd aga on Triinul hoopis teistlaadi lemmik – Itaalia rahvushùmn!
Pean kahetsusega tunnistama, et meie kodutòò see siiski ei ole. Asi pàrineb lasteaiast. Mis on iseenesest ju vàga tore. Samas muidugi on Triinu màngude hulka siginenud ka ùks uus ja huvitav màng – màng sellest, kuidas lapsed ja isad làhevad sòtta ja seal siis surevad. Ma kùll ei ole aru saanud miks ka lapsed sòtta làhevad, aga nii see tema màngus on. Kui olime sòpradel kùlas, siis kuulsin kuidas teisel korrusel màngiv Triinu oma aasta nooremaid sòpru juhendas, et kuidas nad kòik surnud peavad olema. Kòik olid kah, ristseliti pòrandal maas, kàed ja jalad korralikult laiali. Mitte, et selles hùmnis kellegi suremisest niivàga lauldaks, kuid mu sisetunne ùtleb, et need kaks asja on omavahel kuidagi seotud. Kuidagi täpselt ühel ajal tekkisid nad meie ellu. Peab kasvatajatelt uurima mis sòja- ja surmajuttu nad seal ajavad.
Ja kodus peaks siis “Mu isamaa mu õnn ja rõõm” ette võtma.
Ma soovitan veel Leelo Tungla ja Priit Pajusaare yhisloomingut koju mretseda CD n2ol – v2ga kihvtid laste lemmikud!
Kuule, siis on viimane aeg bella ciao selgeks õpetada 🙂
Eks sul tuleb Oudekki ikka see laste laulukoori vàrk kàima lùkata! Ja olgu Pàrt olla, eks. Nagu me rààkisime 😉
Anni ka lòòritab oma waldorf kooli viisijuppe pidevalt.
Ma ei teagi mis see bella ciao on…kohe piinlik. Aga ega minust laulukaugemat inimest on muidugi ka raske leida. Laulukoor oleks kùll lahe. Ma pidevalt siin mòtlen, et peaks ikka Triinu millalgi kuhugi laulma viima, sest talle meeldib ja viisi peab ka. No vàhemalt algkooli ajaks vòiks ju mingid huvialad olla vàlja mòeldud, hetkel piisab ehk ka lasteaia laulmistest.
Külli seda sa praegu ei ütelnud? Mida teie kandis 25. aprillil lauldakse?
Laulu kohta: http://it.wikipedia.org/wiki/Bella_ciao
Mitte just tavapärane versioon, aga mulle meeldib: http://www.youtube.com/watch?v=55yCQOioTyY
Mitmes keeles versioonid http://www.antiwarsongs.org/canzone.php?id=722&lang=it#agg4516 lisaks juttu ka (see on rohkem allpool ja versioonide vahel)
25. aprill? Pole òrna aimugi, pole tàhele pannud, et yldse midagi lauldaks. Jàrgmine aasta ùritan tàhelepanelikum olla. Endiselt on piinlik, aga vòtan end kokku ja tunnistan, et ka peale youtube videot ei tekita see laul minus mingeid àratundmisròòme. No tàiesti uus kogemus. Aga tòesti, vàhe sellest, et ma laulda ei oska, ei jàà mulle ka laulud meelde ning ma ei tunne neid àra. No nagu mingi patoloogia juba. Pealegi on mul muusikaga seoses lapsepòlvetrauma. Kui meie kooli esimestes klassides tehti katseid laulukoori, siis vastu ei vòetud kolme òpilast neljakùmnest. Vòite arvata kes ùks neist kolmest oli. Enne seda ma ikka laulsin, enamasti ùksi ja kòvasti. Kindlasti ka valesti. Lemmiklaul oli Viimne Ratsu. Teate kùll see Loojangule vastu kappab ùksik hobune…. laulsin ja nutsin, nii kurb laul oli.
Noh, ära muretse, ma tean inimest, kes kunagi sügaval nõukogude ajal kuuldes nõukogude hümni, ütles – oot, ma seda meloodiat kusagil kuulnud… Seda mängiti siis kogu aeg ja igal pool! 🙂
Aga samas, laulude meeldejätmiseks ei pea alati laulda oskama, kui neid siduda millegagi, mis endale oluline on, siis nad jäävad ka paremini… ja kui mitte endale stressi ja traumasid tekitada. Kusjuures, ma arvan, et see Eesti “laulurahva” kultuur on tekitanud kõigile, kes pole muusikaliselt liiga andekad, mingi suurema või väiksema trauma. Kahjuks, sest muusika ilu saab tajuda ka siis, kui ise teha ei oska – lihtsalt karta ei ole vaja… Ja ka siis kui koori ei sobi laulma, siis omaette harjutada ja parandada saab ikka, enda jaoks, kui muidugi tahtmist on.
Ma lingin sulle ühe aeglasema versiooni ka, äkki seda oled kuulnud. See Modena City Ramblersi variant on suhteliselt eripärane töötlus, ka mitmed itaallased on ütelnud, et see on väga põnev, et nad pole tulnud selle peale, et nii võiks…
http://www.youtube.com/watch?v=IjOM846BWOA
Hehehh!! See esimene repliik vòiks olla vabalt minu suust! 🙂
No meloodiad tulevad mulle tuttavad ette kùll, umbes samamoodi nagu seesamane nòukogude hùmni nàide, aga mul ei ole òrna aimugi mis lugu vòi kes esitab. Ja ma pean silmas ikka selliseid lugusid, mida alati kòik peast teavad. Kujutan ette, et ilma sònadeta ei tunneks ma Eesti hùmnigi àra. Madonna ja Michael Jacksoni ikka tunnen àra, aga kui keegi teine esitaks, siis pole kindel kas ma ikka saaks aru kelle lugu esitatakse. Yhtegi lugu ma jàrgi ùmiseda ka ei suuda. Aga ega ma sellepàrast tegelikult niivàga pòe, eks ma oskan siis midagi muud, nàiteks ujuda, heegeldada ja kooke kùpsetada. Ja nyyd on mul ju vòimalus oma puudujààk laste kaudu àra rahuldada. Triinul on laulukoor, pilliòpingud ja vòib-olla ka rahvatants tulevikus kohustuslikud! See oli nyyd muidugi nali.