Meie issil on sòògiga head suhted. Isegi nii head, et vahest tuleb neid suhteid piirata, sest muidu làheb olukord kàest. Tegelt enamasti ongi olukord kàest, aga no kui ei piiraks, mis siis veel saaks. Samas ei ole see aga ùldse lihtne, sest kui muidu ei leia issi enamasti midagi kodus ùles, siis toitu tema eest juba ei peida. Seega ainus lahendus oleks ùldse koju mitte osta. Aga vahel ju ise tahaks, nàiteks shokolaadi. Toiduainete kappi seda jàtta ei saa, isegi kui jahukottide alla peita, ikka on hommikuks otsas. Ega issi jah kàib siis sòòmas kui kodune naabrivalve juba und nàeb. Mitte, et issi oma sòòmisi varjata tahaks, ùldsegi mitte, aga lihtsalt kui naabrivalve àrkvel, siis ju ei lasta. Olin siis enda arvates nutikas ja peitsin shokolaadi laudlinade hunniku vahele. Ikka leiti ùles.
Kui ma jàrgmine pàev palusin issil kapist laudlina vòtta, siis sain vastu tàiesti siira kùsimuse: “Kus need laudlinad veel on?” Laudlinad alles soojad tema nàpujàlgedest ja tal polnud tòepoolest aimugi.
No ytle nyyd, nagu minu kaasast r22giks. Eks ole. Ma j2tan k66ki teateid a la: j2ta tykk saia hommikuks, ma pean Leenule midagi syya kooli kaasa panema. V6i, et mortadella on j2rgmise p2eva 6htus66giks. V6i, et kylmikusse j2etud spagetid on frittata jaoks. Anke Leen halab iga p2ev, et Nutella on alati l6pukorral. Kui v2ga ma ka ei prooviks, yle ei j22 6htus66gist mitte midagi! Shokolaadi ma lihtsalt ei ostagi! Isegi ta paisub mul nagu p2rmisai.
Meie mehe vastand! Tema võiks ainult lihast, makaronidest koos tomatikastmega, piimast ning tarallucci küpsistest toituda. Ja ainult nendest!
Aasta eestis elades oligi tema menüüks ju pasta-liha-sai ja kohv.
Aga seda, et kus-mis köögis asub, pole tal sellegipoolest õrna aimugi, missest et kui ma reisil olin sättis ta terve köögi “oma käe järgi” paika….
Kuna eile öösel läks temperatuur nulli pääle ning polnud kaneelirulle juba kuu aega teinud, siis õhtusöögiks olid kõigile kaneelirullid! 🙂
Kui siin juba isside narrimiseks làks, siis meie issi kohta vòib veel seda rààkida, et kui enamasti lapsevanemad ikka sunnivad oma lapsi toitu àra sòòma, siis meil pigem nàevad lapsed vaeva issiga, et ta nende toitu àra ei sòòks. Issi vohmib oma portsu poole minutiga sisse ja hakkab siis laste taldrikute kòrval vesistama. “Noh, Triinu, sòòd sa veel?” Triinu vaeseke, pole veel alustadagi saanud kui juba taldrik eest àra virutatakse. Mina siis nagu kuri nòid, valvan kòrval, et lapsed ikka ka sòònud saaks. Aga ega ma tegelikult kurta saa. Tànu issi heale isule vòin ma ùkskòik mida kokku keeta, kòik sùùakse àra. Kui on jàlle mingi mitte eriti itaaliapàrane roog, siis issi lihtsalt konstakteerib fakti, et ahah, tàna on eesti toit. Olgu see roog siis mis iganes. Nàiteks on ta viimane nàdal olnud sunnitud toituma enamasti borsisupist. Kuigi eile jah, ta nii pool-sosinal mulle siiski ùtles, et ehk peaks selles supiga nyyd natuke vahet. Nii mòni kuu.
No ikka veel nagu meie taadust r22giks. tema ka ei j6ua 2ra oodata, millal laste portsuj22gid endale v66 vahele saaks vinnata. Ainult, et s66b aeglaselt, poole oma korra pealt aga sikutab juba teiste taldrikuid enda poole. P2rast ei pea n6usid vaat et pesemagi, nii puhtaks kaabitud.
Appi kui naljakas mul nùùd on!!!!
Kui ma Tonile seda nùd rààkisin siis ta ei suutnud uskuda, et ka Eesti toit sobib 🙂
Mina ei tea mis mees siis mulle sattunud – meil kodus kõik vastupidi. Tema peab aga dieeti ja mina vintsutan head-paremat, loomulikult söön ka laste portsud veel lõpuks ära. Vahel panen laste eest shokolaadi peitu, aga elu on näidanud, et peidan hoopis iseenda eest – lihtsalt et teised ei näeks kui palju ma magusat tegelikult söön. Loodan, et kui see imetamise periood mööda saab, ehk isu väheneb… vähemalt mingi lootus 🙂
No Monsa, sinu mees on ùldse ekstreemseks làinud, niipalju kui FB teada annab. Ma ei tea kust tal midagi veel àra vòtta on, natuke veel ja haihtub òhku!