Üldiselt toimub meil siin ikka igasuguseid asju. Igasuguseid selliseid mida mõtled, et võiks ju blogisse kirja ka panna. Aga enamasti kohe ju ei saa ja pärast on juba meelest läinud. Et siis oma mälu pikendada, panen vahest mõned märksõnad kiirelt kirja, et küll siis hiljem kirjutan. Märksõnad kirjas ja sinna ma nad unustan. Nii ma siis leidsingi nüüd ühe kevadise faili, pealkirjaga Triinu toimetused.
Triinu on meil suur toimetaja alati olnud. Temal on alati midagi sättida, “ilusamaks” ja “paremaks” teha. Viimasel ajal ta enam nii suur toimetaja siiski ei ole, või noh, on pigem hakanud aru saama, et minu ja tema arusaam ilusast ning paremast ei pruugi alati ühtida. Kuigi ikkagi….alles eile joonistas oma sokid ilusamaks (noh, pole hullu, pesumasin ju peseb), kuid ka musta-valge triibulise vaiba valged triibud said roheliseks ning valge diivan värvilised triibud.
Need alljärgnevad toimetused siin aga toimusid kuskil pool aastat tagasi, kõik ühel päeval, nii mõne tunni jooksul.
Linaseemned suhkrutoosi. Pruun suhkur, pruunid seemned, esmapilgul ei paistnud midagi. Kuidas aru sain? Noh, eks ikka tegin teed ja segasin sinna suhkrut sisse…
Et olukorda parandada, võttis suhkrutoosi ja ronis laua alla seda sorteerima. No ja parim viis midagi sellist sorteerida? Kallame kõik põrandale ja siis vaatame…
Edasi suundus Triinu vannituppa – oma lemmiktuppa. Peale ihutoimetusi harutas terve, tõesti tuttuue vetsupaberirulli vetsupotti ning seejärel joonistas minu ainukese huulepulgaga kogu vannitoa ilusaks. Joonistas nii kaua kuni huulepulk oli otsas. See oli uus huulepulk, vannituba sai päris triibuliseks.
Siis hakkas usin perenaine lilli kastma. Väetist pani ka vette – seepi.
Noh, ja viimasena mitte enam naljakas – ronis tooliga arstirohtude kapini ja võttis sealt rohtu, sest tema olevat haige. Kõigi emade hirm (ka isade muidugi). Õnneks meie rohukapist pole suurt midagi võtta, pipraplaastrist midagi kangemat on raske leida. Kuid issi ibuprofen oli seal siiski ka. Õnneks praktiliselt otsas ja kui Triinu väitis, et ta sõi tõesti ainult ühe, siis ma uskusin. Rohukapp kolis muidugi veelgi kõrgemale.
Meie peres on sarnane toimetaja Nele. Tema pärast olen tõsiselt mõelnud kogu elamise viimist lae alla, sest ta ronib igale poole keelatud asjadele järgi. Aga need kõige ohtlikumad asjad olen ikka sõna otseses mõttes lae alla juba ära pannud, aga ruumi pole piisavalt kõigele. Nii et ta ikka avastab pidevalt midagi uut… kogu aeg hoia ikka silma lapsel peal 🙂
Huvitav jah kuidas mòned kohe on sellised toimetajad teised mitte. Ato pole kunagi niimoodi ringi toimetanud, isegi ta ùksikud seinamaalingud on ikka Triinu juhendamise saatel valmis saanud. Ma siis mòtlesin, et eks see toimetamine on rohkem tùdrukute teema, juu poisse ei huvita, aga sul ju Liisi ka ei toimeta.
Triinuga làhen ma alati veel sellega alt, et tema on ju, no vàhemalt Ato sùnnist saadik, suur ja tubli. Et ega tema ju saab aru ja ei tee enam lollusi. Ma ikka pean omale vahel meelde tuletama, et pole ta nii suur veel midagi.
Anni ka ei toimeta. Kui on ùksi siis màngib valju hààlega oma mànguasjadega. Tal ei tule pàhegi midagi ise minna ja kapp lahti teha ja vòtta.
Noh, hea nàide jàlle tànasest. Làksime nonna Maria juurde ja Triinu kadus. No Ato ka kadus ja ega keegi sellest vàlja teinud, kùllap màngivad. Ato màngiski tagatoas, oma autodega. Triinu aga ilmus varsti vannitoast, kùùned ja osaliselt ka sòrmed paksult vanaema ekspunase varbakùùnelakiga àra mòksitud. Mitte et meil siin eraldi varbakùùnelakki mùùdaks, aga see oli lihtsalt nii ere ja ròve lakk, et vòib-olla varbakùùntele vahest vòiks. Kui neid keegi ei nàe. Isegi vanaema olevat seda ainult korra kasutanud. Ja sòrmed olid Triinul koos mitte sellepàrast, et ta kenasti lakkida ei oskaks, vaid sellepàrast, et ta hakkas lakkimise ajal kluksuma ja siis làks sòrmedele ka. Selline oli siis tema seletus.