Raamatutest meil puudust ei tule. Eriti nendest eestikeelsetest. Kui arvestada, et juba ùle nelja aasta saabub meile iga kuu vanaemalt pakk ja igas pakis on vàhemalt ùks raamat, saab juba ettekujutuse raamatute arvust. Lisaks veel need mis ma ise Eestis olles kokku olen ahminud. Itaaliakeelseid 0n ehk kùmnendik eestikeelsetest ning juba ongi pàkapikkudele, jòuluvanadele ja siis ka siis sellele kohalikule Santa Luciale tellimus sisse antud, et ròhugu see aasta rohkem kohalikele raamatutele.

Raamatud ei ole meil lihtsalt riiuli-ilu, me ikka loeme neid ka. Vòib lausa òelda, et see ongi ùks neist vàhestest tegevustest, mis ma lastega koos veel teen. Ok, laua ààres voolida vòin ka ja mànguvàljakule làhen ka kaasa, aga see on ka kòik. Igasugused pòrandal aelemise,  màkke ronimise ja hullunult ringijooksmise màngud oodaku paremaid aegu. Kuigi pean ùtlema, et alles paar pàeva tagasi lennutasin hoogsalt tuulelohet ja sellega seoses sai joostud kùll. Aga siis raamatud jah.

Ma ei ole kunagi lugenud luuletusi, veel vàhem neid ise kirjutanud. Olen kùll proovinud, (lugeda siis, kirjutada pole isegi pàhe tulnud proovida) aga mulle ei istu. Ei saa ma sellest midagi. Äkki on natuke süüdi ka kõik need kooliaegsed luuletused, mis sunniviisiliselt pähe pidi taguma. Eriti need venekeelsed. Siiamaani tuleb kananahk peale kui meenutan kuidas neid poole ööni pähe üritasin saada, aga pähe nad ei jäänud. Siis ei olnud muud kui hommikul kell 6 üles ja jälle luuletust õppima…..brrrr…  Nùùd aga esimest korda elus olen avastanud luuletused. Need laste omad. Ato neist suurt veel ei hooli, aga Triinu lausa jumaldab. Hetkel on meil lemmikuks sari “Lapse oma raamatukogu“. Need ei ole küll kõik luuleraamatud, aga ka need teised lood on väga mõnusad. Absoluutne lemmik on Ott Arderi “Ott otsib karuoblikat”. Sealt leiab traditsioonilise sisuga lasteluuletusi nagu näiteks:

PÄIKE JA PALL

…..

Eile läks õhupall katki,

lihtsalt lõhkes kui seebimull.

Eks juhtu ju hullematki,

Aga ka pall pole null.

…..

….aga leiab ka midagi natuke sellist….üllatavat.

LIIKLUSÕNNETUS

Jäi auto alla pisikene Külli.

Ta lamab palatis,

me viime talle lilli.

See onu, kes ta alla ajas,

on omakorda vangimajas.

Hästi sobib meile ka vana hea Eno Raud ja tema “Eriline herilane” näiteks.

Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis Triinu luuletustearmastus sai alguse itaaliakeelsetest luuletustest. Üks esimesi raamatuid, mida issi õhtuti ette lugema hakkas, oligi luuletuste raamat. Seda sai ikka nii palju loetud, et kahe ja pooleselt olid Triinul kõik luuletused sealt peas. Issi alustas lauset ja Triinu vuristas ülejäänud luuletuse ette. Eestikeelseid peas siiski ei ole, sest nii regulaarset lugemist ei toimu ja raamatuid on ka rohkem. Aga selle-eest teeb Triinu ise luuletusi. Kirja on neid küll keeruline panna, sest see on rohkem selline püstijalal improviseerimine. Võiks öelda, ta mitte ei tee luuletusi, vaid räägib riimis. Ning need luuletused on väga-väga pikad, ma ütleks et lausa sonaadid. Ikka 10 min või rohkemgi veel.

Ato ei arva luuletustest veel midagi. Talle meeldib endiselt rohkem piltide vaatamine ja jutustamine. Kuigi väiksemaid jutte saab ka juba lugeda kui on piisavalt pilte ja lehekülge kiirelt keerata. Paradoksaalselt aga meeldivad talle just raamatud väheste piltide ja pika tekstiga, nagu Pipi ja Lotte näiteks. Muidugi meeldivad talle alati ka tema autoraamatud, aga neist olen ma ise nii tüdinenud, et üritan neist mööda nihverdada.

Triinu aga vastupidi ei taha mingit jutustamist, vaid nõuab just lugemist. Talle saab juba korralikke jutte ette lugeda ja pean ütlema, et mulle sobib selline variant palju rohkem. Ma eriti jutustada ei oska, fantaasiavaegus.  Jutustamine on meil issi ja vanema Maria pärusmaa.

Üks tore raamat on Andrus Kivirähki “Kaelkirjak“. Sellised natuke kiiksuga lood, et omal kah ikka huvitav. Üldse ei meeldi ette lugeda traditsioonilisi muinasjutte, nagu Punamütsike, Kolm põrsakest jms. Juba see hunditeema ise mind häirib ja ma ikka ja jälle teen lobitööd ning seletan, et hunt on tegelikult ju metsas elav koer ja väga hea loom. Ning ei söö ei põrsaid, vanaemasid ega lapsi.  Tuhkatriinusid ja Lumivalgekesi meil ei olegi.

Kohutavad raamatud on aga need imeilusate värviliste piltidega, tavaliselt hiigelsuures formaadis, tõlgitud raamatud.  Mitte klassikalised muinasjutud, vaid mingid suvalised lookesed. Neid lugedes jääb mulje, et kõigepealt on valmis joonistatud raamat ja siis jutt juurde punnitatud. Oma osa lisab ka kohmakas tõlge. See kehtib nii eesti- kui itaaliakeelsete raamatute kohta. Itaalias leidub neid isegi rohkem. Väga palju meil neid kodus ei ole, aga vahest mõni ikka satub. Atole ja Triinule need raamatud muidugi meeldivad, sest pildid on ju ilusad, aga peale esimest lugemist rändavad nad kapi otsa ja jäävad oma saatust ootama. Üks viimaseid pettumusi on “Mänguasjade lood“.

Neist vähestest itaaliakeelsetest on lemmikud Barbapapà, Pingu, Il coniglietto piccolo piccolo ja Pettirosso Pippo. Sellised lùhikesed unejutud kòik ja issi pàrusmaa. Keeleliselt on meil kòva sisekontroll ning köige suurem inspektor on muidugi Triinu. Eestikeelseid issi lugeda ei tohi ja mina itaaliakeelseid ka mitte. Heal juhul vòib piltide jàrgi  jutustada. Nàiteks on “Pahupidi pàev” ùks tore jutustamisraamat, seal tekst tàhtsust ei omagi.

Omaette teema on aga meie lapsepòlve raamatud. Need on kùll kòik hetkel kòrgele àra pandud, et ùkski vàike kàsi neid kàtte ei saaks. Klaabu, Sipsik, Sòòbik ja Pisik ning teised vana aja tegelased tulevad ainult minu valvsa pilgu all riiulilt alla. Kui nad on siiamaani vastu pidanud, siis vòiksid ju ka jàrgmised 30 aastat vastu pidada.