Triinu: Emme, kas meie juuksed on surnud?

Mina: Ehh?! Ei….ma arvan, et ei ole surnud.

Triinu: Kui meie juuksed àra surevad, siis me peame panema neile juuksekreemi.

Beebi on meil igapàevane teema. Tàhendab, minul on ta niikuinii ju kogu aeg siin, kuigi see ei tàhenda, et ma pidevalt tema peale mòtleks. Eriti ta endast màrku ka veel ei anna, kuigi, kuigi, esimesi liigutusi tundsin Eestis olles, ehk siis juba 14ndal nàdalal. Ausalt òeldes oli neid obadusi isegi raske liigutusteks nimetada, sest jah, teada andis ta endast tòsise vasaksirgega siis, kui olin end mingisse imelikku poosi sàttinud vòi lòsutas mul keegi kòhul (mida juhtub ju pidevalt) ning beebit ilmselgelt see vàline ahistamine segas. Nùùdseks olen hakanud ka neid tavalisi liigutusi tundma, nagu keegi teeks kòhul sòrmedega tipa-tapa, ainult et seespoolt.

Ato suurt beebist ei rààgi, kui just keegi teine teemat yles ei vòta.  See teine olen kas mina, kui yritan Atole selgeks teha, miks ei ole hea mòte diivani kàetoelt minu kòhu suunas gorillalikke hùppeid harrastada vòi miks ma ei tee talle lae all lennukit. Selliste tegevuste jaoks on ju ometigi issi meil olemas ja eks Ato on sellest nùùdseks ka ise aru saanud. Veel leiab Ato, et endiselt on ka temal beebi kòhus ning kui tal kòht juhtub valutama, siis tàhendab see seda, et beebi màngib  kòhus palli. Selle teooria mòtles ta  ise oma vàikese peaga vàlja.

Aga kòige suurem beebist rààkija on meil Triinu. Triinu kohe vàga -vàga juba ootab. Kòigepealt rààgime vàhemalt korra pàevas sellest, et millal siis tàpselt see talv tuleb ja beebi sùnnib. Et enne tuleb sùgis ja siis tuleb jòuluvana ja kui làheb nii kùlmaks, et peab mùtsi panema ja vòib-olla sajab ka lund, vot siis on talv. Teine teema on nùùd nimi. Meil ju selgus, et tulemas on poiss. Kuigi alguses eelistas Triinu tùdrukut, imekaunis nimigi oli tal ju vàlja mòeldud, siis Eestist tagasi tulles hakkas eelistama poissi ja juba enne seda kui selgus, et ongi poiss. Miskipàrast jàttis Monsa vàike Noel Triinule kustumatu mulje. Kui uurisin, et kas Kadri beebi Leena talle ka meeldis, siis selgus, et Noel oli olnud toredam, sest Leena ei teinud muud kui sòi tissist piima. Nojah, mis sa kuuajaselt siis ikka saada tahad ja no ega siis kahekuune Noel kah midagi suuremat teinud. Aga juu siis need paar naeratust ja siputamist mis me sealt lamamistoolist saime, tegid oma tòò. Nùùd siis aga ongi asjalood nii, et Triinu nòuab ka meie beebi nimeks Noeli. Seletused, et me ei saa ju sama nime panna, said kiirelt pòrmu tallatud, sest Olivia multifilmis on ka teine Olivia! Et vòib kùll kaks tùkki sama nimega olla ja àrgu ma yldse siin seletagu!

Siis kàivad Triinul ùleùldised arutlused korraldusliku poole pealt, et kuidas tema vòtab ka beebit sùlle ja haiget talle ùldse ei tee, laenab oma mànguasju (seda punkti ma tuletan talle aasta pàrast kyll meelde), annab màhkut ja lutti. Ise on ta sellest kòigest rààkides vàga elevil ja òhinas.

Kui need eelmised teemad on kòik sellised “tavalised”, mida vòikski oodata nelja-aastaselt, siis ùhe teemaarendusega suutis ta mind jàllegi ùllatada. Joon mina hommikulauas kohvi ja Triinu hakkab mulle rààkima: “Emme, sinul on kaks veresoont. Yhest làheb toit ja piim ja mahl ja see làheb titale ka, aga kohvi làheb teisest veresoonest, sest tita kohvi juua ei tohi. ” Alguses ma ei saanud aru, et mis veresoon ja miks kaks, aga sain asjale pihta , et tegelikult rààkis ta nabanòòrist. Mitte, et keegi oleks talle seda nabanòòri asja kunagi seletanud, no mina igal juhul mitte. Kui keegi on sel teemal teda harinud, siis andku teada. Ise ma arvan, et ta on Triinule kohaselt ise pildi kokku pannud. Korra màrkasin teda mingist titeajakirjast kòhubeebi pilti uurimas. Oli selline joonistatud beebi, pikk nabanòòr kuskile teadmatusse sirutumas, rasedate vitamiinireklaam vòi midagi sarnast. Midagi ta minult ei kùsinud, ise uuris ja puuris. Neid ajakirju ta lappab ja uurib pidevalt. No ja siis ta muidugi teab, et kohvi lapsed ei joo ja seda, et toit làheb sinna kus beebigi  ehk siis kòhtu, on ju siililegi selge. Eks siis sealt ka loogiline lahendus, kohvi peab ju kuskile mujale minema! Pani mind eriti keerulisse olukorda. Kuidas ma nyyd seletan, et tegelikult on ikka ainult yks nabanòòr ja jah, beebid tòesti kohvi juua ei tohi, aga ma ikkagi joon. Ma siis ytlesin, et ma joon vàga vàhe kohvi, ainult natukene on seal tassipòhjas, ylejàànud on kòik piim, aga ega see vàga teda veennud. Sùùmekad nyyd sellised, et jàta vòi kohvijoomine maha.

Piknikuga làheb meil miskipàrast alati nii, et kuigi plaan on uusi ja huvitavaid kohti avastada, maandume lòpuks ikka ja jàlle vana hea Ponte di Veja nòlvadel. Ato oli veendunud, et silla ùmbruses olevates koobastes elavad karud ehk Ato keeli mommid ning marssis julge sammuga kottpimedasse koopasse mommit otsima. Pettumus oli muidugi suur kui mommit sealt ei leidnudki. Triinu selle mommi jutu peale ei julgenud isegi koopa suule làheneda, rààkimata sisseminemisest.

Hiidvanad kastanid, millest osad olid nùùd siis lòpuks oma otsa leidnud.

Keel, kus sa koera viid?!

Nàgudemaailm

Glamuuri ka

Kui ùlejàànud piknikulised tegelesid enamasti sòòmise ja pikutamisega, siis issi ja Ato vòtsid ette ka vàikesed sportlikud jòuharjutused. Vòi noh, Ato vòttis ette ja issil oli valida kas ùritada lebotada samal ajal kui yks putukas seljas elab vòi ùritada putukast energiat natuke vàlja raputada.

Lòppes asi muidugi nii nagu ikka – issi leemendas, higistas ja oli infarkti ààrel kui Ato samas làks veelgi rohkem pòòrdesse, et lòpuks ei lasknud ta enam kellelgi rahulikult pilvi vaadata ning olime kòik sunnitud vàikese jalutuskòigu ette vòtma. Mis iseenesest ei olnud ju yldsegi halb mòte.

Hapukapsasupp, bors, sùlt, saslòkk, vinegrett, keefir, ema tehtud kotletid, kurgi-tomati hapukooresalat, koolijààtis, kartulisalat, pasteet….ohh.

Muidu mul mul seda eesti kraami isutamist peal ei kài. Kui keegi kùlla tuleb ja uurib mida tuua, ei oska nagu suurt midagi òelda. Ei tule meeldegi enam, et mis see oli mille järgi isu peaks olema. Mitte, et keegi mulle kunagi hapukapsasuppi siia toonud oleks, aga vinegretti ja pasteeti kyll. No pòhimòtteliselt vòiks ju kòike seda ka siin valmistada – kuidagimoodi- kui poolele maakonnale tiiru peale tehes enam-vàhem òiged komponendid kokku saada. Aga ikkagi pole hapukapsas see pàris òige ja hapukoor on imelik ja peedi jaoks sòida kuskile teise linna otsa ning pealegi ei taha ma neid asju TEHA vaid SÜÜA! Õnneks juba väga varsti saabki.

Ja siis me sòòme veel kilode viisi igasuguseid marju – mustikad, vaarikad, sòstrad, tikrid ja ka kòiki ùlejàànuid, mis mul praegu meelde ei tule. Siin saab neid sùùa kùll, kuid raha  maitse jààb pàrast suhu. Lastele veel, aga ise kùll ei raatsi.

Hotelli fuajees lasterongi ootamas

Tegelikult me kàisime vahepeal nàdalakese mere ààres ka.  Kuna see aasta on nende reisidega kuidagi kehvasti (Eestis ainult kaks nàdalat ja kes teab mis sest issiga koos mere ààrde minekust saab), siis praktiliselt pressisin vanavanematelt vàlja, et nad meid nàdalaks mere ààrde viiksid. No ja ega nad ju ei saanud ei òelda kui ikka otsest survet avaldatakse.

Nii me siis làksimegi nàdalaks Gabicce randa. Minu jaoks oli see nàdal tàpselt selline, millest yks iiveldav rase unistada vòiks. Arkad, sòòd, randa, jàlle sòòd, magad, loed, natuke basseini, jàlle sòòma, magama. Vahepeal kàib keegi tube koristamas ja lastega tegelevad kah teised, sest peale nonnide olid meil ju ka onupojad kaasas ja Itaalia noormeestel on selline tore eripàra, et nad viitsivad vàikeste lastega jànnata. Isegi siis kui nad on 17 ja 12 ning idee jàrgi peaks neid kòik muu rohkem huvitama kui tittedega màssamine.

Atol tuli kùll teisel pàeval kòhuhàda kallale, millega ma aga olin juba arvestanud, sest nàdal enne vaevas see Triinut. Kuid nagu lastel need asjad kàivad, siis ega yks vàike palavik ja kòhuvalu veel puhkust àra rikkuda saa. Natuke vàsinum ja memmekam ta oli need mòned pàevad, aga ei midagi hullu.

Triinu elas pòhimòtteliselt nàdal aega vees. Vàlja arvatud siis kui magas ja sòi. No magamise ajal vòib-olla kah ujus, unes. Oma ujumistega làks ta nàdala lòpuks eriti julgeks ning kippus pidevalt yksinda merre ning seda ilma kàtisteta. Kuid Aadria meri ei ole ju Làànemeri, kus pead kolm kilomeetrit kòmpima enne kui vesi nabani ulatub. Kuna keegi ei jaksanud seal temaga koos tundide viisi liguneda ja veel rohkem temaga vaielda, siis natuke ma lubasin. Ainult madalasse vette! Mis aga tàhendas seda, et natukese aja pàrast paistis kuskil kauguses ainult peanupp, sest ega Triinuga on ju nii, et rààgi mis sa rààgid, tema teeb lòpuks ikka nii nagu tahab tema. Ei, ta ei jonni ega kisa ega nòua ja kui oled temaga rààkinud, siis ta kyll ei vàljenda sinuga nòusolekut, kuid samas ei vaidle ka vastu. Seega arvad, et sònum jòudis kohale. Mis on aga vàga ekslik. Siis hakkab Triinul tòòle selline kàitumisvorm, mida mina nimetan nihkumiseks. Ehk siis ta hakkab vaikselt ja tasahilju oma eesmàrgi poole triivima, kuni lòpuks teebki seda mida tema tahab. Kuna see kòik toimub nii sujuvalt ja vaikselt, siis keegi ei pane tàhele keelata kah, enne kui aktsioon juba tàies hoos on.  Teine nàide mere ààrest oli dushi all kàimine. Rannas olid mageda vee dushid, kus peale meres kàimist end soolaveest puhtaks loputada sai. Need olid meist suht kaugel ja meie toolide juurest halvasti nàhtavad. Triinu aga jumaldas dushi all kàimist ja mulle tundub, et talle oli lausa tàhtis ùksinda seda teha, sest tema peab ju tegema kòike ise. Muidugi oli tal keelatud ùksinda dushi alla minemine, sest ma kartisn, et àkki ei leia ta meie toole enam ùles ja kòmbib ei tea kus suunas minema. Itaalia randades on ju kilomeetrite viisi identseid pàikesevarje ja toole.  Muidugi suutis ta rohkem kui korra vaikselt ùksi dushi alla nihkuda ja minul ehmatusest sùdamelòòke vahele jàtta. Sest minu laste àrakadumise paranoia pole ajaga kuhugi kadunud, pigem làheb tugevamaks.

Ato oli aga paras memmekas. Esimesel pàeval ta isegi tuli vette. No siis tuli paar pàeva kòhuhàda ja palavikku, et siis vette niikuinii ei saanud. Kuid viimased pàevad oleks vòinud jàllegi ujuda, kuid Atot enam vette me ei saanud. Pani varbad sisse ja kisas nagu ratta peal kuni keegi sùlle vòttis. Ma ise arvan, et sùùdi oli suur temperatuuri vahe. Vesi oli kyll suht soe, kuid kui keha ikka Itaalia juulipàikese kàes yles soojeneb, tundub ka see soe vesi parajalt jàine. Vòrreldes eelmise aasta Atoga, kes hullunult vees rabeles ja ei teinud ka pea vee alla minekust suurt numbrit, oli ta see aasta justkui teine laps. Kodu làhedal basseinis on ta natuke vapram, kuid seda Atot, kes eelmine aasta basseini ààrelt ise vette hùppas, see aasta enam ei ole. Ehk tuleb jàrgmine aasta tagasi, elame -nàeme.

Kuna mul on viimasel ajal ebameeldiv komme fotokat kaasa mitte tassida, siis pilte nagu polegi. Need mòned telefoniga tehtud on allapoole igasugust arvestust. Ehk leian nonnide fotokast mòne avaldamisvààrse.

Nagu juba traditsiooniks saanud, tuli ka see aasta Nikita Itaaliasse puhkama. Triinu ei jòudnud tema tulekut àra oodata. Uskumatu kuidas nad Triinuga sobivad ja mòlemad ùksteist taga igatsevad. Nàevad nad ju ùksteist ainult korra aastas ja ùhte keelt nad ju ka ei rààgi, sellele vaatamata nimetaksin Nikitat Triinu parimaks sòbraks. Mitte kellegi teisega ei klapi ta nii hàsti ega màngi nii innustunult ja sòbralikult. Kui aus olla, siis pole ma neid veel kordagi kaklemas nàinud ja seda vaatamata, eelmise aasta kolmekuulisele ja selle aasta kuuajalisele, igapàevasele ninapidi koosolemisele. Lindaga nàiteks làhevad nad iga kord tùlli ja ega Triinu Lindat oma sòbraks tihti nimetagi.

Kui Nikita saabus, hakkas Triinu pàevapealt “rootsi keelt” rààkima. Varsti aga selgus, et Nikita on vahepeal kòvasti itaalia keele tunde vòtnud ja saab juba ùht-teist aru. Kuigi kui Triinu ikka oma jutuvada jooksma pani, jài Nikita tema arusaamisega siiski jànni, kuid see ei seganud neid absoluutselt.

Tavaline pàev nàgi vàlja nii, et hommikul, pool hommikusòòki alles pòses, jooksis Triinu Nikita poole ja ega ma teda enne òhtut nàinud. No vahepeal sòòma ikka tuli. Mòni hommik kàisime koos basseinis ja òhtupoole olid nad jàlle kuskil koos kadunud.

Eelmine aasta unistasime Jannicaga, et see aasta ju Ato ja Linus on kah kindlasti juba suured màngukaaslased, kuid nii see pàris ei làinud. Ato ikka tahtis tùdrukute màngudes osaleda ja oh seda kisa ning traagikat kui teda jàrjekordselt Linusega màngima aeti. Alguses oli Ato Linuse peale hoopis kade, ega lasknud teda meie hoovigi. Linust aga huvitas kòige rohkme hoopiski meie Linnu. Alles viimastel pàevadel, enne nende àraminekut, leidsid nad mingil mààral ùksteist, màngisid koos palli ja kallistasid hoolega. Ato isegi seletas, et Triinu ja Nikita on sòbrad ning tema ja Linus on sòbrad. Seda muidugi omaenda, ainult minule arusaadavas keeles.

Lahkuminek on see aasta vàga traagiline. Kòik nutsid. Kòige rohkem muidugi Triinu ja Nikita, viimane oli peaaegu hùsteerias ja ikka vàga ònnetu. Ato tegi kah korra nutunào, aga see oli rohkem selline ” kuna kòik nutavad, siis nutan mina ka” nutt ja làks natuke liiga kiirelt ùle, et olla tòeline kurbus. Triinu korrutas terve pàeva veekalkvel silmadega kuidas tal on niiii kurb olla ja kuidas tema ei taha Nikitale head aega òelda, sest see on nii kurb.

Ega nùùd ei olegi muud kui jààme jàrgmist suve ootama. Tulevad nad kindlasti jàlle siia, sest Nikita keeldub lihtsalt kuskile mujale puhkama minemast. Aga ònneks on ju vahepeal olemas ka Skype.

Nii, nùùd on siis lood sellised, et meile on oodata pere jàrelkasvu. Kolm kuud on jàrjekorras àra seistud, jaanuari lòpuks peaks kàtte saama. Oh on ikka delikatessvàrk kùll, et nii kaua sabatama peab.

Pilt hakkas selgeks saama siis kui ùkspàev tundsin vastupandamatut soovi friteeritud mereandide jàrele. Roog, mida ma tavaolukorras pigem ei eelista. Rahuldasin  oma soovi kohe kiirelt làhimas kalapoes àra ja selle ùhe korraga tegelikult isutamine piirduski. Pòòrdus siis hoopis vastupidiselt ùhkeks neist roogadest, mille lòhnagi taluda ei suuda.

Jàrgmisena tulid haisud. Kòik haises. Nòudepesunuustikud ràndasid kòik prùgikasti, koerapesa làks pesusse ja ka auto làks ùle pika aja puhastusse, sest ùle pàeva hakkas ta àkki haisema. Peab ùtlema, et vaatamata suuremat sorti kùùrimistele, haisud ei kadunud kuhugi.

Siis  tulid kolmetunnised lòunauinakud ning kui ùks hommik àrkasin ja olemine iiveldas ning àra see iiveldus ei làinudki, oli kòik selge.

Need esimesed kolm kuud on mul ikka alati vàga rasked ja ei jòua mulle kuidagi kohale kui keegi vàidab, et rase on tore olla. Minu jaoks on tore rasedus selline kui ùldse arugi ei saa, et rase oled. Nùùd ònneks on see kòige hullem làbi ja mòned kuud vòib tàitsa rase olla. Kui ma siin iiveldasin ja olin vàsinud, siis hàdaldasin issile, et miks kùll see halb tunne vajalik on, sest looduses on ju ometi kòigel oma eesmàrk. Sellepeale teatas issi, et pole sel tòenàoliselt mingit eesmàrki. Loodus vaatab esmalt, et sa ellu jààks ja paljunetud saaks. See kui vahepeal on natuke kehva olla, ei ole veel eluohtlik ja loodus pole sellega lihtsalt tegeleda viitsinud. Et nàiteks dinosaurustel olevat olnud vàga kehv seedesùsteem ja toidu seedimine olevat neile vàga piinarikas olnud. Ma kùll ei tea mis need dinosaurused siia minu lapseootusesse puutuvad, aga noh, juu siis puutuvad. Et siis selline bioloogiline vahelepòige ka.

Triinu ja Ato on ka juba asjast teadlikud. Muud varianti lihtsalt polnud, sest muudmoodi ei saa kohe kuidagi selgeks tehtud, miks ei ole hea emme kòhul trampida ja miks emme ei saa isekòndivaid lapsi sùles tassida. Sest vàited, et laps on raske vòi emmel on valus kui kòhul ronida, ei ole ju veenvad.  See info kàib siis pigem Ato kohta, Triinu saab sellistest asjadest siiski juba aru.

Ato teab, et emmel on kòhus beebi ja temal on ka kòhus beebi. Kuid sellele vaatamata on tema siiski ka beebi ja sùnnib lihtsalt teine beebi kelle nimi on ka Ato. Ei mingit suure venna rolli veel. Loodetavasti toimub poole aastaga mòningane areng, sest vastasel korral saab meil raske olema.

Triinu teab juba natuke detailsemalt. Et emmel on kòhus beebi, aga beebi on veel vàga vàike ja peab kasvama ning tuleb vàlja alles siis, kui emme kòht on vàga suur. Temal kòhus mingit beebit muidugi ei ole, sest tema on ju laps. Mis loll mòte see ùldse on. Ning seda teab ka, et beebi tuleb vàlja august. Mis auk ja kus auk ei ole veel tàpsustamist nòudnud, eks me làhme selle teema juurde tagasi kui see jàlle aktuaalseks muutub.

Alguses Triinule see beebijutt ei meeldinud, sest tal ju juba on ùks beebivenna kodus. Kui me siis pakkusime vàlja, et àkki tuleb hoopis tùdruk, muutus ta kohe optimistlikumaks. Nyyd enam vàikseks jàànud riideid Annile saata ei tohi, vaid tuleb uuele beebile hoida. Nime ta mòtles juba ka vàlja – Rosalie Margerita.

Triinul on uus soeng. Tàitsa ise lòikas, ainult mòne ùksku pikema salgu pidin àra tasandama. Yldiselt làks hàsti, tukk sai tàpselt paraja pikkusega ja kòrvalt kah nii, et tuligi kena sassoon ehk siis pott. Mul tuleb tuleb kohe nostalgiliselt lapsepòlv meelde, kuigi Triinu peas tundub see pott ikka pigem soeng, kui aga minu peas oli see ikka lihtsalt pott mis pott.

Ega sest juuste iselòikamisest pààse vist ùkski tùdruk. Poisid kah ei pààse kui neil suurem òde juhtub olema. Ainult poiste seltskonnas vòib-olla isegi jààb see etapp vahele.

Yldiselt ma juba ammu kahtlustasin, et varsti on seda juuksurimàngu oodata, sest Triinu juba pikemat aega rààkis, et tema tahab juuksed àra lòigata. Mitte, et ta igapàevase kammimise ja patsitegemise vastu vàga streikinud oleks, kuigi mingi lemmiktegevus see tema jaoks just ka ei olnud.  Tema lihtsalt tahtis lùhikesi juukseid nagu on emmel ja vanaemal, igasugused printsessid ja haldjad ning muud pikapatsilised iludused pole tema jaoks mingid iidolid. Mul on muidugi hea meel tòdeda, et ema ja vanaema on autoriteetsemad kui Winxid.

Ega mina oleksin juba ammu Triinu soovile vastu tulnud ja juuksed àra lòiganud. Juuksed ju selleks kasvavadki, et neid lòigata. Pikad juuksed on ausalt òeldes ùksluised ja pole mind kunagi vaimustanud. Yks lahe poisipea on alati etem.  Aga meestel on nende pikkade juustega mingi oma teema. No vàhemalt enamusel ning meie issi kuulub selles osas enamuse hulka. Tema oli see kes Triinu juukselòikamise vastu sòdis ja selle sòja kaotas. Mis oli tegelikult, Triinu jààrapàisust arvestades, juba ette teada, et see nii làheb.