Nii, nùùd on siis lood sellised, et meile on oodata pere jàrelkasvu. Kolm kuud on jàrjekorras àra seistud, jaanuari lòpuks peaks kàtte saama. Oh on ikka delikatessvàrk kùll, et nii kaua sabatama peab.

Pilt hakkas selgeks saama siis kui ùkspàev tundsin vastupandamatut soovi friteeritud mereandide jàrele. Roog, mida ma tavaolukorras pigem ei eelista. Rahuldasin  oma soovi kohe kiirelt làhimas kalapoes àra ja selle ùhe korraga tegelikult isutamine piirduski. Pòòrdus siis hoopis vastupidiselt ùhkeks neist roogadest, mille lòhnagi taluda ei suuda.

Jàrgmisena tulid haisud. Kòik haises. Nòudepesunuustikud ràndasid kòik prùgikasti, koerapesa làks pesusse ja ka auto làks ùle pika aja puhastusse, sest ùle pàeva hakkas ta àkki haisema. Peab ùtlema, et vaatamata suuremat sorti kùùrimistele, haisud ei kadunud kuhugi.

Siis  tulid kolmetunnised lòunauinakud ning kui ùks hommik àrkasin ja olemine iiveldas ning àra see iiveldus ei làinudki, oli kòik selge.

Need esimesed kolm kuud on mul ikka alati vàga rasked ja ei jòua mulle kuidagi kohale kui keegi vàidab, et rase on tore olla. Minu jaoks on tore rasedus selline kui ùldse arugi ei saa, et rase oled. Nùùd ònneks on see kòige hullem làbi ja mòned kuud vòib tàitsa rase olla. Kui ma siin iiveldasin ja olin vàsinud, siis hàdaldasin issile, et miks kùll see halb tunne vajalik on, sest looduses on ju ometi kòigel oma eesmàrk. Sellepeale teatas issi, et pole sel tòenàoliselt mingit eesmàrki. Loodus vaatab esmalt, et sa ellu jààks ja paljunetud saaks. See kui vahepeal on natuke kehva olla, ei ole veel eluohtlik ja loodus pole sellega lihtsalt tegeleda viitsinud. Et nàiteks dinosaurustel olevat olnud vàga kehv seedesùsteem ja toidu seedimine olevat neile vàga piinarikas olnud. Ma kùll ei tea mis need dinosaurused siia minu lapseootusesse puutuvad, aga noh, juu siis puutuvad. Et siis selline bioloogiline vahelepòige ka.

Triinu ja Ato on ka juba asjast teadlikud. Muud varianti lihtsalt polnud, sest muudmoodi ei saa kohe kuidagi selgeks tehtud, miks ei ole hea emme kòhul trampida ja miks emme ei saa isekòndivaid lapsi sùles tassida. Sest vàited, et laps on raske vòi emmel on valus kui kòhul ronida, ei ole ju veenvad.  See info kàib siis pigem Ato kohta, Triinu saab sellistest asjadest siiski juba aru.

Ato teab, et emmel on kòhus beebi ja temal on ka kòhus beebi. Kuid sellele vaatamata on tema siiski ka beebi ja sùnnib lihtsalt teine beebi kelle nimi on ka Ato. Ei mingit suure venna rolli veel. Loodetavasti toimub poole aastaga mòningane areng, sest vastasel korral saab meil raske olema.

Triinu teab juba natuke detailsemalt. Et emmel on kòhus beebi, aga beebi on veel vàga vàike ja peab kasvama ning tuleb vàlja alles siis, kui emme kòht on vàga suur. Temal kòhus mingit beebit muidugi ei ole, sest tema on ju laps. Mis loll mòte see ùldse on. Ning seda teab ka, et beebi tuleb vàlja august. Mis auk ja kus auk ei ole veel tàpsustamist nòudnud, eks me làhme selle teema juurde tagasi kui see jàlle aktuaalseks muutub.

Alguses Triinule see beebijutt ei meeldinud, sest tal ju juba on ùks beebivenna kodus. Kui me siis pakkusime vàlja, et àkki tuleb hoopis tùdruk, muutus ta kohe optimistlikumaks. Nyyd enam vàikseks jàànud riideid Annile saata ei tohi, vaid tuleb uuele beebile hoida. Nime ta mòtles juba ka vàlja – Rosalie Margerita.