Nagu juba traditsiooniks saanud, tuli ka see aasta Nikita Itaaliasse puhkama. Triinu ei jòudnud tema tulekut àra oodata. Uskumatu kuidas nad Triinuga sobivad ja mòlemad ùksteist taga igatsevad. Nàevad nad ju ùksteist ainult korra aastas ja ùhte keelt nad ju ka ei rààgi, sellele vaatamata nimetaksin Nikitat Triinu parimaks sòbraks. 
Mitte kellegi teisega ei klapi ta nii hàsti ega màngi nii innustunult ja sòbralikult. Kui aus olla, siis pole ma neid veel kordagi kaklemas nàinud ja seda vaatamata, eelmise aasta kolmekuulisele ja selle aasta kuuajalisele, igapàevasele ninapidi koosolemisele. Lindaga nàiteks làhevad nad iga kord tùlli ja ega Triinu Lindat oma sòbraks tihti nimetagi.
Kui Nikita saabus, hakkas Triinu pàevapealt “rootsi keelt” rààkima. Varsti aga selgus, et Nikita on vahepeal kòvasti itaalia keele tunde vòtnud ja saab juba ùht-teist aru. Kuigi kui Triinu ikka oma jutuvada jooksma pani, jài Nikita tema arusaamisega siiski jànni, kuid see ei seganud neid absoluutselt.
Tavaline pàev nàgi vàlja nii, et hommikul, pool hommikusòòki alles pòses, jooksis Triinu Nikita poole ja ega ma teda enne òhtut nàinud. No vahepeal sòòma ikka tuli. Mòni hommik kàisime koos basseinis ja òhtupoole olid nad jàlle kuskil koos kadunud.
Eelmine aasta unistasime Jannicaga, et see aasta ju Ato ja Linus on kah kindlasti juba suured màngukaaslased, kuid nii see pàris ei làinud. Ato ikka tahtis tùdrukute màngudes osaleda ja oh seda kisa ning traagikat kui teda jàrjekordselt Linusega màngima aeti. Alguses oli Ato Linuse peale hoopis kade, ega lasknud teda meie hoovigi. Linust aga huvitas kòige rohkme hoopiski meie Linnu. Alles viimastel pàevadel, enne nende àraminekut, leidsid nad mingil mààral ùksteist, màngisid koos palli ja kallistasid hoolega. Ato isegi seletas, et Triinu ja Nikita on sòbrad ning tema ja Linus on sòbrad. Seda muidugi omaenda, ainult minule arusaadavas keeles.
Lahkuminek on see aasta vàga traagiline. Kòik nutsid. Kòige rohkem muidugi Triinu ja Nikita, viimane oli peaaegu hùsteerias ja ikka vàga ònnetu. Ato tegi kah korra nutunào, aga see oli rohkem selline ” kuna kòik nutavad, siis nutan mina ka” nutt ja làks natuke liiga kiirelt ùle, et olla tòeline kurbus. Triinu korrutas terve pàeva veekalkvel silmadega kuidas tal on niiii kurb olla ja kuidas tema ei taha Nikitale head aega òelda, sest see on nii kurb.
Ega nùùd ei olegi muud kui jààme jàrgmist suve ootama. Tulevad nad kindlasti jàlle siia, sest Nikita keeldub lihtsalt kuskile mujale puhkama minemast. Aga ònneks on ju vahepeal olemas ka Skype.