Kuigi alles viis kuud ja nàdal tàis, otsustasime lisatoiduga proovima hakata. Tavaliselt kyll soovitatakse kuni kuuenda kuu synnipàevani ainult rinnapiima, aga mulle tundub, et sellest jààb juba vàheks. Ei viitsi ju kah pàev otsa ainult lamada ja rinda anda, see ei ole ei huvitav Triinule ja veel vàhem mulle. Ja kui laps sul laua ààres syles istudes lihtsalt krabab kahvli kàest vòi ajab pea kuklasse peaaegu sylest maha kukkudes, et nàha mida sa selle veeklaasiga teed, siis minu arvates on need kyll konkreetsed vihjed, et lisatoiduga vòib alustada. Nyyd me siis katsetame igasuguseid erinevaid plògasid. Peaplògaks on enamasti riisihelbed, sinna sisse segan vahest mònd juurikat. Esialgu oleme proovinud kòrvitast ja lillkapsast, mòlemad sòòdi àra. Sòòmistehnika ei ole muidugi veel perfektne. Triinu ajab suu kyll vàga hoolega pàrani, aga miskipàrast lòòb selle kinni enne kui lusikas korralikult suhu on jòudnud. Seega suurem osa lusikal olevast kraamist jòuab mujale kui suhu. Peale sòòki peab peale kausi ja lusika àra pesema ka lapse vàhemalt vòòst ylespoole, selle asja mis oli lapsel seljas, pudipòlle (selle mòtekuses ma ausalt òeldes kahtlen, sest siiamaani ei ole see kyll suutnud veel midagi kaitsta, tavaliselt on riided ka pudipòlle all putru tàis…), sòògitooli, pòranda sòògitooli all ja yldjuhul ka minul seljas olevad riided. Kusjuures mis mind eriti imestama paneb on see, et tavaliselt teen ma yhe supilusikatàie putru ja pool spl tàit juurvilja. Kuidas on vòimalik, et poolteist supilusikat sòòki suudab nii palju asju àra mààrida…Ja mingi osa sellest peaks ju ka kòhtu jòudma!
Niimoodi siis kolm korda pàevas. No tegevust igal juhul jàtkub. Eile yks vaba ja vallaline lasteta neiu kysis mult, et mida ma pàevad làbi lapsega kodus teen. Et kindlasti on hirmus igav ja palju vaba aega. Peaks ta omale koju reality show’le kutsuma.
Elu làheb aina ilusamaks. Esimeste kuude vaev, viletsus ja magamata òòd hakkavad juba lausa ununema. Mòistan tàiesti miks 5-6 kuud peetakse kòige vòluvamaks beebiajaks. Vot alles nyyd vòin òelda, et mul on kah selline beebi nagu kòik Pampersi ja Johnsoni beebireklaamid vàlja lubavad ja mida vaadates sinisilmsed rasedad usuvad, et synnitusmajast saabki kohe sellise ròòmsa prulla. Tegelikkuses on enne viiendat kuud neli pikkka pikkka kuud…aga see on juba vana teema.
Issi hobiks on fotograafia. Ja mis seal salata, enamasti tuleb pilditegemine tal ka pàris hàsti vàlja. Kuid nagu igal kunstnikul on oma kiiks, on ka issi fotograafiahuvi teatud agadega. Kuna issi on selline suur, siis on ta pigem aeglane ja natuke kohmakas kui kàrme ja vilgas. Seetòttu paparazziks ta tòenàoliselt ei sobi. See-eest tulevad issil eriti hàsti vàlja monumentid ja majad, eriti kirikud. Need ju yldjuhul eest àra ei jookse. 
Lynni pildistamine on aga hoopis keerulisem. Kui Trilli on ideaalne fotomodell, piisab kui ta nime hyyda ja juba ta vòtabki poosi sisse, siis Lynn on enne fotokaamera klòpsu seitse korda positsiooni vahetada jòudnud ja 3 korda kaardist yldse àra jooksnud. Pildid Lynnist on tihti umbes sellised: 
Neljas kuu làks nigu niuhti. Alles ta algas ja juba làbi. Esimest korda avastasin end mòttelt, et paar kuud veel ja ongi pool beebiaega làbi. Ja endale mul tundub ikka, et pole nagu midagi veel alanudki…Kohe kuidagi kurb hakkas. 
