Kuigi alles viis kuud ja nàdal tàis, otsustasime lisatoiduga proovima hakata. Tavaliselt kyll soovitatakse kuni kuuenda kuu synnipàevani ainult rinnapiima, aga mulle tundub, et sellest jààb juba vàheks. Ei viitsi ju kah pàev otsa ainult lamada ja rinda anda, see ei ole ei huvitav Triinule ja veel vàhem mulle. Ja kui laps sul laua ààres syles istudes lihtsalt krabab kahvli kàest vòi ajab pea kuklasse peaaegu sylest maha kukkudes, et nàha mida sa selle veeklaasiga teed, siis minu arvates on need kyll konkreetsed vihjed, et lisatoiduga vòib alustada. Nyyd me siis katsetame igasuguseid erinevaid plògasid. Peaplògaks on enamasti riisihelbed, sinna sisse segan vahest mònd juurikat. Esialgu oleme proovinud kòrvitast ja lillkapsast, mòlemad sòòdi àra. Sòòmistehnika ei ole muidugi veel perfektne. Triinu ajab suu kyll vàga hoolega pàrani, aga miskipàrast lòòb selle kinni enne kui lusikas korralikult suhu on jòudnud. Seega suurem osa lusikal olevast kraamist jòuab mujale kui suhu. Peale sòòki peab peale kausi ja lusika àra pesema ka lapse vàhemalt vòòst ylespoole, selle asja mis oli lapsel seljas, pudipòlle (selle mòtekuses ma ausalt òeldes kahtlen, sest siiamaani ei ole see kyll suutnud veel midagi kaitsta, tavaliselt on riided ka pudipòlle all putru tàis…), sòògitooli, pòranda sòògitooli all ja yldjuhul ka minul seljas olevad riided. Kusjuures mis mind eriti imestama paneb on see, et tavaliselt teen ma yhe supilusikatàie putru ja pool spl tàit juurvilja. Kuidas on vòimalik, et poolteist supilusikat sòòki suudab nii palju asju àra mààrida…Ja mingi osa sellest peaks ju ka kòhtu jòudma!

Niimoodi siis kolm korda pàevas. No tegevust igal juhul jàtkub. Eile yks vaba ja vallaline lasteta neiu kysis mult, et mida ma pàevad làbi lapsega kodus teen. Et kindlasti on hirmus igav ja palju vaba aega. Peaks ta omale koju reality show’le kutsuma.