Sel ajal kui Elisabeth II külastas Eestit, käis meil Veronas külas Paavst. Me nägime kah terve perega (Paolo, mina, Triinu, Linnu ja Trilli) ta ära. See nägemine oli küll suht kogemata. Läksime pealelõunat issit lõpuks ometi tööle saatma ja kesklinnas olid kõik teed kinni pandud. Seda me teadsime, et paavst on linnas. Uurisime siis ühelt raadiosaatjaga asjapulgalt, et kunas paavsti näidatakse ja selgus, et kohe varsti pidavatki tulema. Me siis kah panime ennast tänava äärde ootama. Rahvast tuli aina juurde, samuti politseinikke ja ülikonnas asjapulki. Muudkui ootasime ja ootasime, aga paavsti ei kuskil. Triinul hakkas juba väsimus ja igavus ja vist ka nälg peale tulema ning teavitasin Paolole, et me lähme nyyd Triinuga koju. Lihtne öelda, aga mitte nii lihtne teostada. Kodu oli teisel pool teed ja üle tee enam ei lastud. Ei jäänudki muud üle kui krabasin kah ühe Vatikani sini-kollase lipu kätte, vehkisin sellega Triinu nina all ja varsti tuli ka Paavst. Sõitis oma klaasist kastis, lehvitas ja naeratas. Nagu superstar. Eks ta ongi natuke superstar.

P.S.

Päev enne paavsti tulekut imestasin miks küll terve linn on Rootsi lippe täis, peaaegu juba helistasin Charlottale, et kas mõni tähtis Rootsi tegelane on Veronasse tulemas. Tuli hoopis Paavst, Vatikanist.

Kuna mina olen vasakukàeline, siis on 50% vòimalust, et seda on ka Triinu. Mulle see muidugi vàga meeldiks. Vasakukàelisus on minu arvates palju pònevam ja originaalsem kui paremakàelisus. Lisaks veel ka kòik need jutud, et vasakukàelised on loomingulisemad ja kaunites kunstides andekamad.  Kas see nyyd ka tòele vastab, ei oska ma òelda, kuna ma ise ei ole selles vallas just hea nàide. Paolo paremakàelisena muidugi leiab, et "òigekàelisus" on ikka paremakàelisus. Aga ta ajab seda juttu natuke ka lihtalt minu kiusamiseks.

Raamatu jàrgi peaks lapse kàelisus vàlja arenema alles 2-3 eluaasta vahel, samas mina olevat juba enne aastat kòik paremasse kàtte topitud lusikad ja màngukannid kohe vasakusse ymber vahetanud. Triinul hetkel kàivad lusikad kyll mòlemas kàes, kuid kui on vaja kàega vehkida, lauda taguda, palli vòi issi nàgu patsutada, siis on ikka parem kàsi tòòs.

Lisaks, nagu pildilt nàha, on meil jàlle Eesti vanaema kylas. Kui Itaalia vanaema, kui ka kòikide teiste vàhemtuttavate tegelaste syles Triinu yldjuhul ei nòustu olema, siis Eesti vanaemaga ei ole mingit probleemi. Vanaema nàhes kisub suu kòrvuni, istub hea meelega syles ja yritab iga hinna eest vanaemal prille eest àra vòtta. Tòenàoliselt on yheks pòhjuseks see, et meil on vanaemaga vàga sarnane hele hààl, mis vàikeste laste vòi armsate loomade làheduses muutub kohati lausa piiksumiseks. Lisaks on vanaema pòhjamaiselt rahulik, mis tundub Triinule paremini sobivat kui itaallaslik sahmimine ja làrmamine.

Questo è il primo articolo del Papà! Un pò in ritardo… come sempre… Questa è la ninna nanna che Mamma canta a Triinu, parla di una casa, un’alce, un coniglio e un cacciatore.. quando ne avrò carpito l’esatto significato vi aggiornerò in merito!

Põdral maja metsa sees,

väiksest aknast välja vaatab.

Jänes jookseb kõigest väest,

lävel seisma jääb.



Kopp-kopp, lahti tee,

metsas kuri jahimees!

Jänes, tuppa tule sa,

anna käppa ka!

A parte questo, Il papà scriverà sempre in italiano… almeno per adesso…

Minu arvates tahad Sa liiga ruttu suureks saada. Kòik algas sellest kui sa olid ainult paarinàdalane. Nii vàikestele tavaliselt ju ikka meeldib lamavas asendis olla, vòi siis vàhemasti syles, pool-lamavas. Kael ju ei kanna, kuidas sa seal ikka mingis muus asendis oled…Sulle aga mitte. Juba nàdalasena nòudsid ainult istuvas asendis hoidmist. Kartsin kyll, et teeme sulle àkki liiga , kael ju ei kandnud veel ja seljale ei pidavat kah hea olema. Aga no mis sa teed kui ainult istuvas asendis oli rahu majas. Sellist klassikalist lamava tite syles kiigutamist pole meie majas kunagi olnud. Nii kui pyyan Sind pikali panna, muutud ta yleni kangeks, vigised ja vehid kàte-jalgadega, nagu selja peal sitikas.

Nyyd ei taha Sa yldse korralikult keerama hakata vaid tahad jàrjekordselt istuda vòi veelgi parem, pysti seista. Keerad kyll, aga ainult voodis. Umbes nii, et kui midagi muud paremat teha pole, siis vòib ju siin voodis keerata kyll. Voodist vàljas on aga palju targematki teha.

Siis see sòòmiseteema. Pirn, òun, virsik, banaan – kòik sobivad kui anda tervet tykki lutsida. Nii kui tàpselt SELLE SAMA òUNA àra pyreestan, enam ei  maitse! Arvad vist, et nyyd kui kaks hammast suus, aitab neist byreedest. Ainus vòimalus on koos byreega kuskile kohvikusse minna. Seal miskipàrast maitseb kyll. Juu Sulle lihtsalt meeldib vàlja sòòmas kàia…ikka oma emme – issi laps.

Alumine parempoolne esihammas. Seekord avastajaks emme.

Peaaegu kuuekuuselt nàeb meil pàev vàlja umbes selline:

5 -6.00 paiku òòsel làheb kòht tyhjaks, piim

kuskil 7.30 – 8.00 làheb uni àra

8.30 -9.00 paiku paar ampsu putru

10.00 piimajoomine ja esimene uinak

11.30 uinak tehtud

12.00 paar ampsu putru, kui on isu (tavaliselt on…) ja siis òue

13.30 tuppa tagasi

14.00 piim ja teine uinak

16.00 uinak làbi

16.30 jàlle paar ampsu putru kui isu on ja jàlle òue

18.30 tuppa tagasi ja vanni

19.00 piim ja tuttu

22.00-23.00 veel yks làbi une piimajoomine

Koju jòudes ootas meid mitte just vàga meeldiv yllatus – keegi tegelane oli yritanud meie ust lahti kangutada. Onneks sisse ei pààsenud, aga luku painutas niimoodi àra, et esimene hetk ei saanud me ust lahtigi. Peale mòningat pusimist lukk siiski keeras ja pààsesime tuppa. Ebameeldiv kogemus, kuid ei midagi hullu ning hommikuks oli vahejuhtum juba peaaegu ununenud. Aga kahjuks mitte kauaks…kui me lòuna paiku otsustasime lòpuks vàlja minna, siis lukk jàlle ei toiminud. Peale mòningast tulemuseta ukse taga rassimist, otsustas issi, et ta làheb katuseakna kaudu naabri terrassile ja proovib vàljastpoolt ust avada. Ma kyll pyydsin veenda, et ehk kutsuks pigem mòne lukuavaja vòi muu asjapulga, sest miks peaks see lukk vàljastpoolt avanema kui ta seestpoolt seda ei tee. Pealegi me elame siiski viiendal korrusel ning katus on kaldega… Aga loomulikult kui yks mees on juba ronima hakanud, siis ei peata teda miski. Onneks jòudis issi kenasti naabri terrassile ja sealt meie ukse taha ning loomulikult ei avanenud uks ka vàljastpoolt proovides. Selle madistamise peale oli juba kena arv maja mutikesi meil ukse taha asja uurima tulnud. Kell hakkas juba kaks saama. Pakkisin Triinu uuesti riidest lahti hakkasin teda magama sàttima. Meil polnud seespool hàda midagi. Ainus kes kogu vàrgi pàrast natuke kannatas, oli Lynni, kes vaeseke polnud veel pissile saanduki. Aga Lynn on meil ònneks erakordselt pika pidamisega, keeras ennast diivanile rulli ja jài paremaid aegu ootama.

Siis otsustas issi kutsuda tuletòrje.  Varsti oligi vàljast kuulda sireene ja mòne minuti pàrast oli neli tursket tuletòrjujat meil ukse taga. Issi tundis maja mutikeste ees kyll natukene  piinlikust, sest me olime jah luku taga ja Lynni ei olnud hommikust saadik pissile saanud, kuid asi ei olnud siiski nii hull, et oleks pidanud kohe terve brigaadiga ja sireenide huilgel kohale lendama. Tuletòrjujad ònneks olid asjalikud ja 15 min olime vabaduses.

Kàisime màgedes puhkamas. Paolo jaoks need teab mis màed ei olnud, kòigest natuke yle 1000m, aga Munamàega harjunule oli ka see juba korralik kòrgus. Meelega ei valinud ei tea mis kòrgeid tippe, sest selge oli see, et keegi meist pidi ju ka Triinut tassima, kelleks osutus enamasti issi. Ega see tassimine vàga hull olnudki, kui just vàlja arvata see yks minu organiseeritud jalutuskàiguke, mis kahe tunni asemel osutus viietunniseks. Kuidagi suutsin kaartide pealt need kilomeetrid vàga valesti kokku arvutada…

Elasime turismitalus http://www.weidacherhof.com/ita/weidacherhof.html kus meile kogemata sattus  vàga luksuslik kolmetoaline elamine. See oli meile, yhes toas elajatele, alguses lausa kummaline. Triinul oli oma tuba ja mePaologa ei pidanudki tema magamise ajal kikivarvul hiilima ja telekat ilma hààleta vaatama, rààkida sai kah normaalse hààlega. Talu ise oli vàga-vàga ilus ja igati toimiv koos oma karjamaade, lehmade, kanade ja lugematu hulga kassidega. See viimane ròòmustas muidugi Lynni vàga. Lisateenustena oli vòimalik laudas abiks olla vòi kasutada nende mini-spa teenuseid. Seda esimest me ei kasutanud, aga teist kyll. Kàisime saunas ja hydromassaazis ja tavalises massaazis ja mulle tehti ka yks ylipeen ja ylimònus nahka noorendav nào- ja dekolteehooldus. :o)

Triinu oli terve reisi aja ylimalt tubli. Sinna- ja tagasisòidu pidas yllatavalt hàsti vastu. Màngis autos oma mànguasjadega, vaatas ringi, rààkis juttu ja tukkus kah natuke. Mòlemal suunal alles viimased 10 km osutusid yle jòu kàivateks. Kahetunnise sòidu kohta polegi vàga hull.

Sama tubli kui reisil, oli Triinu ka kohapeal. Isegi selle viietunnise jalutuskàigu pidas vapralt vastu. Selle matka kàigus nàgime àra selles piirkonnas (Renon ) tekkivad kummalised loodusimed – maapyramiidid. Need on nii 20-30 meetri kòrgused pinnasest tekkinud pyramiidid, mille tipus on mytsina yks suur kivilahmakas. Pyramiidid tekivadki tànu kivile tipus, kuna see ei lase vihmadel ja tuultel kivi alt pinnast minema uhta. Kuidas see kivi seal yleval seisab ja pinnas alt kokku ei varise, seda mina ei tea ja aru ka ei saa, aga nii see on. Tegelikult mingi aja tagant need kivid ikkagi kukuvad sealt tippudest ja ega siis pole ka pyramiidi enam kauaks. Seega nad tulevad ja làhevad. Pildid on tòestuseks. Moodustised, millest pole varem kuulnud, ammugi nàinud.