Sel ajal kui Elisabeth II külastas Eestit, käis meil Veronas külas Paavst. Me nägime kah terve perega (Paolo, mina, Triinu, Linnu ja Trilli) ta ära. See nägemine oli küll suht kogemata. Läksime pealelõunat issit lõpuks ometi tööle saatma ja kesklinnas olid kõik teed kinni pandud. Seda me teadsime, et paavst on linnas. Uurisime siis ühelt raadiosaatjaga asjapulgalt, et kunas paavsti näidatakse ja selgus, et kohe varsti pidavatki tulema. Me siis kah panime ennast tänava äärde ootama. Rahvast tuli aina juurde, samuti politseinikke ja ülikonnas asjapulki. Muudkui ootasime ja ootasime, aga paavsti ei kuskil. Triinul hakkas juba väsimus ja igavus ja vist ka nälg peale tulema ning teavitasin Paolole, et me lähme nyyd Triinuga koju. Lihtne öelda, aga mitte nii lihtne teostada. Kodu oli teisel pool teed ja üle tee enam ei lastud. Ei jäänudki muud üle kui krabasin kah ühe Vatikani sini-kollase lipu kätte, vehkisin sellega Triinu nina all ja varsti tuli ka Paavst. Sõitis oma klaasist kastis, lehvitas ja naeratas. Nagu superstar. Eks ta ongi natuke superstar.

P.S.

Päev enne paavsti tulekut imestasin miks küll terve linn on Rootsi lippe täis, peaaegu juba helistasin Charlottale, et kas mõni tähtis Rootsi tegelane on Veronasse tulemas. Tuli hoopis Paavst, Vatikanist.