 |
Tuleb, tuleb kus ta pààseb.
(Tegelikult on need tulbid natuke petukad, kuna ninad pistsid nad vàlja kohe kui nad novembris mulda torkasin ja on terve talve ròòmsalt kasvamisega tegelenud.)
Category Archives: Määratlemata
IKEA sòltuvus
Ma ei tea mis selle Ikeaga kùll on, kas nad puistavad sinna ruumidesse mingit narkootlilist ainet või mis, kuid minul on kùll tòsine vajadus sinna mingi teatava intervalli jàrel tagasi minna. Ega seda nùùd niin tihti ka juhtu, nii 3-4 korda aastas. Eks ma hoian ennast tagasi ka, et pere eelarvet mitte lòhki ajada ja et kodu liiga Ikea kataloogimajaks ei muutuks. Õnneks on Ikea meist piisavalt kaugel, et sinna liiga tihti sattuda, kuigi kiirteega on see 90km muidugi köki möki.
Kui see minek ei ole just äkkotsus, siis nii nädal enne plaanitud visiiti surfan õhtuti erutunult Ikea kodulehel ja kirjutan nimekirju, mida kõike on plaanis soetama hakata. Nimekiri tavaliselt jääb küll koju ja eks need soovid jõuavad nädalaga muutuda ka, ning tegelikult, Ikeasse pole vajagi nimekirjaga minna. Pole ma sealt veel kordagi ainult plaanitud ostudega koju suutnud tulla.
Käin ma seal tavaliselt kas mõne sõbrannaga, vahel harva üksi ja viimasel ajal käime koos Triinuga. Eile lamaskles ta kõik voodid läbi, mängis kõik mängud ära mis seal saali peal üles pandud on, mänguasja osakonnas valis omale vildikad ja Atole pehme mõmmi, kohvikus sõi rootsi lihapalle ja kooki ning Ikea toitupoes valis välja spagetikujulised kommid ja shokolaadikoogi. (mina valisin juba traditsiooniliselt jõhvika- ja murakamoosi, piparkooke ja jõhvikasiirupit). Triinu on väga mõnus ostukaaslane, mida aga ei saa öelda issi kohta. Issiga me sellepärast koos ei käigi.
Alguses oli issi totaalne Ikea vastane. Juba kuuldes seda sõna Ikea, läks ta leili ja keeldus edasi rääkimast. Kunagi kui issi hakkas oma kontorisse mööblit otsima, siis käisid nad töökaaslase õhutusel ka Ikeas uurimas. Käik valmistas issile meeletu pettumuse, kuna mööbel oli olnud küll pealt ilus, kuid seest kööbakas. Nojah, nii nad seal muidugi ka on. Nagu oleks puit, aga tegelikult on saepuruplaat, nagu oleks raudvoodi, aga tegelikult on seest tühjad torud. Issile meeldivad asjad, mis on päris. Mulle tegelikult ka, kuid need on kahjuks 10x kallimad kui selline Ikea moodi pappmööbel. Kuid mulle meeldib ka vaheldus. Ma ei taha elada 10 aastat ühe ja sama vaiba või laudlinaga lihtsalt sellepärast, et see on ostetud kuskilt hirmkallist Verona disainipoest ja on nii kallis, et lihtsalt ei saa endale lubada selle väljavahetamist. Lisaks on ta krt nii kvaliteetne, et ei lähe koledaks ka. 🙂
Lõpuks me leidsime issiga kompromissi, et suuri ja jäävaid asju me Ikeast ei osta. Ega vahelduse mõttes polegi vaja voodit välja vahetada, piisab ka uuest voodikattest. Kuid vaatamata kompromissile me ikkagi koos Ikeas ei käi. Esmalt muidugi issit lihtsalt see ei paelu ja kui me ka korra koos käisime, siis issi kriitilised kommentaarid kõige kohta, võtsid ka minult igasuguse ostlemise isu ära ja me tulime koju tagasi, kolm küünalt kotis.
Nüüd, kui ma hakkan rääkima Ikeasse minekust, pööritab issi natuke silmi ning seal olles, saadab mulle sõnumeid tekstiga "basta spendere!", kuid ise enam kaasa ei tule. Koju tulles, vaatab issi asjad kriitilise pilguga üle ja alati leiab ta vähemalt ühe asja, mis talle kohe üldse ei meeldi. Aga noh, sellest pole ju hullu, sest tegu on ju mingi odava Ikea vidinaga, mille võib rahuliku südamega varsti välja vahetada. Sest suure tõenäosusega laguneb ta varsti niikuinii ära. Nagu teekann, milllele riiulil seistes tuli mõra sisse või tekikott, millel peale pesu tulid kõik nööbid eest või pasta kurnamise sõel, mis roostetab ja aeg ajalt kaotab ühte kruvi, mille siis keegi oma pasta seest avastab.
Üldiselt peab Ikea asjade valimisega väga ettevaatlik olema. Eriti kui on tegu sellise asjaga, mida päris paari kuu pärast ära visata ei tahaks. Näiteks lambiga. Üks selline mul siis seisab nurgas, mille paljas nägemine mul juba südame pahaks ajab. Haarasin selle mingis meelesegaduses viimase asjana korvi, (lambi osakond on Ikeas teadagi üks viimaseid) ja nüüd ta on mul siin kodus ja häirib mind.
Kvaliteet on Ikeas tegelikult väga erinev. Võid saada lambi 5.90 euri kui ka 59.- euri eest. 10x vahe hinnas ja vähemalt 5x vahe kvaliteedis. Kuid ka 59.- on ikkagi väga odav, eriti kui võrrelda Verona lambipoodidega. Ühes sellises jäi meil üks vahva laelamp silma ja uurides selle hinnasilti, olime veendunud, et vähemalt üks, kui mitte kaks üheksat on neil kogemata juurde pandud. Hinnaks oli 8999 euri. Kuna tegu oli müügisaalis rippuva eksemplariga, siis tehti meile soodushind 7000 euri. Meist jäi see lamp sinna edasi rippuma.
No nii pikka juttu Ikeast mul küll plaanis kirjutada ei olnud ja miks ma kõike seda kirjutama üldse hakkasin, on järgmine.
Seisan mina lasteasjade osakonnas ja uurin lasteraamatuid. Võtan ühe kätte ja loen pealkirja "Hiirekese mõistatus". Pilgutan silmi ja loen uuesti. Jah, ongi selges eesti keeles. "Mis ajast Brescia Ikea müüb eestikeelseid lasteraamatuid?!", mõtlen ja imestan. Võtan raamatu automaatselt kaenlasse, sest on ju ilmselge, et see on mulle mõeldud. Eestlane -eestikeelne raamat, kellele siis veel! Hiljem, kui mõistus koju tagasi tuli, uurin raamatut lähemalt ja muidugi ei olnud see Ikea raamat. Vahtisin enda ümber ja jõllitasin lastega perekondi, lootes kuulda mõnd mõnd eestikeelset lausejuppi või avastada tuttavate näojoontega eestlase nägu. Tunne oli selline nagu siis kui keegi uskuja räägib õhinal maavälistest olenditest või meie ümber lendlevatest vaimudest – me ei ole siin üksi. Pidades meid Triinuga ainueestlasteks mitte ainult Ikea territooriumil vaid ka 100km raadiuses ümber meie, mõjus arusaamine, et me ei olegi ainukesed, kuidagi…….paljastavana. Ja milline saatusemäng, et just meie selle raamatu otsa sattusime, sest eks neid Ikea riiuleid ikka vahel ka koristatakse ja mõni tund hiljem oleks see raamat sealt tõenäoliselt läinud olnud.
Et kui nüüd juhtub keegi eestlane seda lugema, kes 2. veebruari paiku käis Ikeas ja jättis sinna raamatu, "Hiirekese mõistatus", siis saab selle meie käest kätte.
Kui see minek ei ole just äkkotsus, siis nii nädal enne plaanitud visiiti surfan õhtuti erutunult Ikea kodulehel ja kirjutan nimekirju, mida kõike on plaanis soetama hakata. Nimekiri tavaliselt jääb küll koju ja eks need soovid jõuavad nädalaga muutuda ka, ning tegelikult, Ikeasse pole vajagi nimekirjaga minna. Pole ma sealt veel kordagi ainult plaanitud ostudega koju suutnud tulla.
Käin ma seal tavaliselt kas mõne sõbrannaga, vahel harva üksi ja viimasel ajal käime koos Triinuga. Eile lamaskles ta kõik voodid läbi, mängis kõik mängud ära mis seal saali peal üles pandud on, mänguasja osakonnas valis omale vildikad ja Atole pehme mõmmi, kohvikus sõi rootsi lihapalle ja kooki ning Ikea toitupoes valis välja spagetikujulised kommid ja shokolaadikoogi. (mina valisin juba traditsiooniliselt jõhvika- ja murakamoosi, piparkooke ja jõhvikasiirupit). Triinu on väga mõnus ostukaaslane, mida aga ei saa öelda issi kohta. Issiga me sellepärast koos ei käigi.
Alguses oli issi totaalne Ikea vastane. Juba kuuldes seda sõna Ikea, läks ta leili ja keeldus edasi rääkimast. Kunagi kui issi hakkas oma kontorisse mööblit otsima, siis käisid nad töökaaslase õhutusel ka Ikeas uurimas. Käik valmistas issile meeletu pettumuse, kuna mööbel oli olnud küll pealt ilus, kuid seest kööbakas. Nojah, nii nad seal muidugi ka on. Nagu oleks puit, aga tegelikult on saepuruplaat, nagu oleks raudvoodi, aga tegelikult on seest tühjad torud. Issile meeldivad asjad, mis on päris. Mulle tegelikult ka, kuid need on kahjuks 10x kallimad kui selline Ikea moodi pappmööbel. Kuid mulle meeldib ka vaheldus. Ma ei taha elada 10 aastat ühe ja sama vaiba või laudlinaga lihtsalt sellepärast, et see on ostetud kuskilt hirmkallist Verona disainipoest ja on nii kallis, et lihtsalt ei saa endale lubada selle väljavahetamist. Lisaks on ta krt nii kvaliteetne, et ei lähe koledaks ka. 🙂
Lõpuks me leidsime issiga kompromissi, et suuri ja jäävaid asju me Ikeast ei osta. Ega vahelduse mõttes polegi vaja voodit välja vahetada, piisab ka uuest voodikattest. Kuid vaatamata kompromissile me ikkagi koos Ikeas ei käi. Esmalt muidugi issit lihtsalt see ei paelu ja kui me ka korra koos käisime, siis issi kriitilised kommentaarid kõige kohta, võtsid ka minult igasuguse ostlemise isu ära ja me tulime koju tagasi, kolm küünalt kotis.
Nüüd, kui ma hakkan rääkima Ikeasse minekust, pööritab issi natuke silmi ning seal olles, saadab mulle sõnumeid tekstiga "basta spendere!", kuid ise enam kaasa ei tule. Koju tulles, vaatab issi asjad kriitilise pilguga üle ja alati leiab ta vähemalt ühe asja, mis talle kohe üldse ei meeldi. Aga noh, sellest pole ju hullu, sest tegu on ju mingi odava Ikea vidinaga, mille võib rahuliku südamega varsti välja vahetada. Sest suure tõenäosusega laguneb ta varsti niikuinii ära. Nagu teekann, milllele riiulil seistes tuli mõra sisse või tekikott, millel peale pesu tulid kõik nööbid eest või pasta kurnamise sõel, mis roostetab ja aeg ajalt kaotab ühte kruvi, mille siis keegi oma pasta seest avastab.
Üldiselt peab Ikea asjade valimisega väga ettevaatlik olema. Eriti kui on tegu sellise asjaga, mida päris paari kuu pärast ära visata ei tahaks. Näiteks lambiga. Üks selline mul siis seisab nurgas, mille paljas nägemine mul juba südame pahaks ajab. Haarasin selle mingis meelesegaduses viimase asjana korvi, (lambi osakond on Ikeas teadagi üks viimaseid) ja nüüd ta on mul siin kodus ja häirib mind.
Kvaliteet on Ikeas tegelikult väga erinev. Võid saada lambi 5.90 euri kui ka 59.- euri eest. 10x vahe hinnas ja vähemalt 5x vahe kvaliteedis. Kuid ka 59.- on ikkagi väga odav, eriti kui võrrelda Verona lambipoodidega. Ühes sellises jäi meil üks vahva laelamp silma ja uurides selle hinnasilti, olime veendunud, et vähemalt üks, kui mitte kaks üheksat on neil kogemata juurde pandud. Hinnaks oli 8999 euri. Kuna tegu oli müügisaalis rippuva eksemplariga, siis tehti meile soodushind 7000 euri. Meist jäi see lamp sinna edasi rippuma.
No nii pikka juttu Ikeast mul küll plaanis kirjutada ei olnud ja miks ma kõike seda kirjutama üldse hakkasin, on järgmine.
Seisan mina lasteasjade osakonnas ja uurin lasteraamatuid. Võtan ühe kätte ja loen pealkirja "Hiirekese mõistatus". Pilgutan silmi ja loen uuesti. Jah, ongi selges eesti keeles. "Mis ajast Brescia Ikea müüb eestikeelseid lasteraamatuid?!", mõtlen ja imestan. Võtan raamatu automaatselt kaenlasse, sest on ju ilmselge, et see on mulle mõeldud. Eestlane -eestikeelne raamat, kellele siis veel! Hiljem, kui mõistus koju tagasi tuli, uurin raamatut lähemalt ja muidugi ei olnud see Ikea raamat. Vahtisin enda ümber ja jõllitasin lastega perekondi, lootes kuulda mõnd mõnd eestikeelset lausejuppi või avastada tuttavate näojoontega eestlase nägu. Tunne oli selline nagu siis kui keegi uskuja räägib õhinal maavälistest olenditest või meie ümber lendlevatest vaimudest – me ei ole siin üksi. Pidades meid Triinuga ainueestlasteks mitte ainult Ikea territooriumil vaid ka 100km raadiuses ümber meie, mõjus arusaamine, et me ei olegi ainukesed, kuidagi…….paljastavana. Ja milline saatusemäng, et just meie selle raamatu otsa sattusime, sest eks neid Ikea riiuleid ikka vahel ka koristatakse ja mõni tund hiljem oleks see raamat sealt tõenäoliselt läinud olnud.
Et kui nüüd juhtub keegi eestlane seda lugema, kes 2. veebruari paiku käis Ikeas ja jättis sinna raamatu, "Hiirekese mõistatus", siis saab selle meie käest kätte.
Kommentaarid:
04/02/2010 Linda Forrest
Hehe.. mul on Ikeaga sama suhe. Jama on selles, et Ikea on meist ainult 7 min rongisõidu kaugusel. Õnneks suudan ma ennast ikka tagasi hoida, aga korra yle kahe kuu pean seal ära käima. Ma ei ostagi sealt eriti midagi. Tahan lihtsalt ringi tuiata, asju näppida ja see restoran!!!!! Mul on seal omad lemmikud .. kartulisalat ja mandlikook.
Ikeast oleme ostnud Billy raamatyriiuli ja sellega oleme väga rahul! Väikesed kohvilauad ostsime ka ja need on väga head. Endale ostsime voodipesu aga see on jama, sest suhtes, et seda peab triikima. Aga muidu niisama pudi padi on ikka korvi sattund. Wok pann oli selline, mis kahe päeva pärast prygikasti rändas.
Aga meie issi.. ta läheb juba närvi, kui ma sõna Ikea ytlen. Ta on seal kaks korda käinud koos minuga ja oh seda torisemist.. Ma ei tea, mis imevägi see peab olema, mis teda sinna viiks. Sellist asja vist polegi.
Nii, et ma käin täitsa yksi Ikeas. Vahest tüdrukuga ka.. aga ta kipub jonnima. Nüüd ma ei jõua ära oodata, milla mees uue töö saab… ma pole juba peaaegu kolm kuud Ikeas käinud.
Ma arvan, et Scandinaavia hõng on see, mis mind sinna tõmbab. Seal on kuidagi kodune.
04/02/2010 Aita Silm
Ka minul samad suhted selle kauplusega (kui seda saab yldse kaupluseks nimetada)…mingi kummaline magnet tòmbab sinna. Just nàdal tagasi suutsin oma eelarvesse augu sùùa Ikeas shoppamisega. No loomulikult eelistaksin ma osta asju mingist uhkest Itaalia disainipoest, aga neid on siin meie kandis ikka armetult vàhe ja no hindadest parem ei tasu rààkidagi. ùlejàànud taskukohased kohad on tàis ùlimalt inetut (lausa òòkima ajavalt koledat) vòlts (plastik???) antiiki. ( Seda ma poleks iial uskunud, et siinkandis peab pisut moodsama disainiga asju sedasi tikutulega taga otsima) No ja mis siis yle jààb- olen minagi sealt ostnud mitu riiulit ja lampe ja muud kraami. Ja neil on seal mònusad tillukesed kùlmutatud kaneelirullid toidupoes mille soojendamine vòtab max 5 min samas ise kùpsetamine vòtab aega 3 tundi ja piparkookidel on selline hea tuttav maitse
04/02/2010 oudekki loone
Mul on vist vedanud, mul on nii väike kodu, et sinna mingit mööblit ega ühtegi muud asja enam juurde osta ei saa 🙂 Aga see ei tähenda, et mul ei oleks praegu hulka ikea mööblit: mu kodu on just nii väike, sinna mingi itaalia disainmööbel ei mahu, kuna see on arvestatud suuremate ruumidega. Samas olen ma suutnud ikeast hankida täitsa korralikust puidust laua, päris korralikust materjalist voodiriided, ning mugava kirjutuslaua tooli ka. Mõningaid taldrikuid müüdi seal ka päris mõistliku kvaliteediga, tuleb lihtsalt otsida kõigi nende asjade hulgast, mis seal väljas on. Kuigi jah, kahjuks on enamik asju tehtud sellistes riikides, kus kasutatakse lapstööjõudu ning mida kõike veel…
Ah jaa, panne-potte-kööginugasid ma ei soovita küll ikeast osta, need on suhteliselt kohutava kvaliteediga, lähevad katki, materjal on vilets jne jne
Samas ma vist olen ka rohkem seda tüüpi inimene, kes uusi asju eriti ei taha – ma elaks hea meelega kogu elu samade asjadega, kui need ilusad ja kasutuskõlblikud püsivad – mulle meeldib kui asjadel on ajalugu, tegelikult on ju lahe, kui laualambile on graveeritud pühendus sinu vanavanaema nimele… Mulle meeldiks riideid ka nii osta, et nad kunagi vanaks ei saa. Ühesõnaga, kui ma peaksin ühel hetkel leidma ennast elamast mingist kohast, kus ma tean, et ma elangi elupäevade lõpuni, siis ma püüaks selle sisustada võimalikult korralike asjadega, mida saaks lastelastelastele pärandada 🙂 Mis ei tähenda, et kuni raha koguda, seni ei peaks ajutisi ikea asju ostma, mida siis aeglaselt teiste vastu välja vahetada. Noh ja kui tehnika areneb, siis päris uued asjad on muidugi teine lugu.
Aga ikea mandlikook on jah hea 😀 Ja üldiselt – pood nagu kõik teisedki…
05/02/2010 TädiMari .
Vaidlen vastu Oudekkile, ei ole pood nagu kõik teised 🙂 Seal tõesti on mingi magnet sees!
Mina ka ei saa Ikeast ei üle ega ümber ja ma ei nurise ka kvaliteediga, vaid taldrikud ( need mooni õiega) läksid väga ruttu katki. Piisas eimillestki, kui tükid välja tulid.
Anni tuba on üleni Hemnes seeria ja kui ta millagi tahab midagi välja vahetada siis pole meil kindlasti kahju.
Kodus on tore, kui on ajalooga asju ( nt meil on kummut ja peegel pärandatud põlvest põlve) ja siis on Toni käinud ka mööda mercatinosi ja ka disaini poest on midagi.. Aga ega siis kõik ei pea kestma igavesti. Noh, umbes nagu teil Külli :)
Ikeal peaks olema üpris kontrollitud, et lapstööjõudu ei kasuta, nad said kunagi suured trahvid ja pärast seda teoreetiliselt kontrollivad…
Ja kui sina enne minekut erutatult ikea netlehel uurid siis mina satun vahest niisama sinna uudiseid vaatama ja siis otsin põhjust, miks kohale minna! Kindlasti leian ma alati midagi, mida oleks hädasti vaja ( viimane kord oli suletekk Annile eks) ja õnneks on ka meie issi sõltuvuses ja hea meelega nõus kaasa tulema!
08/02/2010 Külli Voit
Ega kui pàris aus olla on ka meil Ikea mòòblit. Peale seda kui Triinu meie mitte-ikea kirjutuslauale pastakaga kenad sygavad vaod tòmbas, suutsin issit veenda lastetoas ikea mòòbli kasuks. Ja olen vàga rahul, kòik asjad on ka tàispuidust, et jah, ikeas peab lihtsalt otsima. Aga seda jubedat “nagu antiik” tùùpi mòòblit armastatakse ka siin hullupòòra. Meil siin lausa terved kùlad, kus ùks tehas teise otsa.
15/02/2010 Jette A
Minu paar Ikea käiku on alati lõppenud suure stressiga. Üritan küll kainelt mõleda, millele täpselt sinna järele lähen, aga miskipärast on alati peale poes käiku paar suurt sinist kotitäit vidinaid õnnetult kodu ukse ees ja minul tuju nullis. Üritan võimalikult vähe asju enda ümber tekitada ja tarbida, aga ikka on nad mind oma tarbimiskonksu otsa tõmmanud, masendav! Jumal tänatud, et Ikeat Eestis pole :)!
Pulmavideo
Onu Mardi tehtud pulmavideo on meie majas seljatanud isegi multifilmid. Kui Triinul vàhegi meelde tuleb, (no ùle pàeva vàhemalt) siis nòuab: "Emme, ma tahan seda vaadata, kus me abiellume."
Kui video làbi saab, siis tuleb panna veel ja veel ja veel… Nàitasin kuhu tuleb puldil vajutada, et veel saaks ja pààsesin trepist ùles-alla jooksmisest. Kui kùsisin miks sulle see video nii meeldib, vastas Triinu: "Sest see on niiiii ilus!"
Mòne aja pàrast peale jàrjekordset video vaatamist:
Triinu ohates: "Emme, ma tahan veel abielluda."
Mina: "Aga me ei saa, abiellutakse ainult ùhe korra ja nùùd me olemegi juba abielus."
Triinu: "EI, kaks korda!"
Mina: "Nojah, mònikord tòesti. No kellega sa siis abielluda tahad?"
Triinu: "Sinu, issi ja Atoga!"
Ega jah, me ju abiellusimegi neljakesti. Kusjuures, kui nùùd tagantjàrgi meenutada, siis kunagi vàga ammu, no kohe nii ammu kui ma veel Itaaliaski ei olnud, vòi mis, isegi ei unistanud veel Itaaliast, mòtlesin, et kui ma kunagi tòesti peaksin abielluma, siis mulle meeldiks kui pulmafotodel oleksid ka juba lapsed. Ja nàgid siis, nii làkski. Nagu òeldakse, et ole oma soovidega ettevaatlik, need vòivad isegi tàide minna. 🙂
Kui video làbi saab, siis tuleb panna veel ja veel ja veel… Nàitasin kuhu tuleb puldil vajutada, et veel saaks ja pààsesin trepist ùles-alla jooksmisest. Kui kùsisin miks sulle see video nii meeldib, vastas Triinu: "Sest see on niiiii ilus!"
Mòne aja pàrast peale jàrjekordset video vaatamist:
Triinu ohates: "Emme, ma tahan veel abielluda."
Mina: "Aga me ei saa, abiellutakse ainult ùhe korra ja nùùd me olemegi juba abielus."
Triinu: "EI, kaks korda!"
Mina: "Nojah, mònikord tòesti. No kellega sa siis abielluda tahad?"
Triinu: "Sinu, issi ja Atoga!"
Ega jah, me ju abiellusimegi neljakesti. Kusjuures, kui nùùd tagantjàrgi meenutada, siis kunagi vàga ammu, no kohe nii ammu kui ma veel Itaaliaski ei olnud, vòi mis, isegi ei unistanud veel Itaaliast, mòtlesin, et kui ma kunagi tòesti peaksin abielluma, siis mulle meeldiks kui pulmafotodel oleksid ka juba lapsed. Ja nàgid siis, nii làkski. Nagu òeldakse, et ole oma soovidega ettevaatlik, need vòivad isegi tàide minna. 🙂
Kommentaarid:
24/01/2010 Jette A
Lahe!! Meil oli paar nädalat tagasi täpselt sama teema. Susi filmiriiulisse sattus ka üks koopia meie pulmavideost, mida ta iga kell oma teistele filmidele eelistas. Ma ei tea, Külli, kas sulle lingi saatsin, aga üks kaunis hetk ja lugu sellest päevast – http://www.youtube.com/watch?v=LEcmklyLrLY Aga teile igaljuhul pikka ja õnnelikku abielu!
24/01/2010 Külli Voit
Lahe video teil! Meie filmi netis pole, veel mitte. Enne pean autoriòigusi uurima 🙂
Keelejuttu
Mis meil siis selles valdkonnas vahepeal toimunud on….
Kòigepealt Ato. Tema sònad ja rààkimine on endiselt visa tulema. Me ikka veel ootame seda pauku kui jutuhoog valla pààseb. Praegu aga lisanduvad sònad tagasihoidlikus tempos. Juurde on tulnud:
annta! (tanta) – palju. Ka kaks on annta!. Annta! on alati vàga ròhutatud, sellepàrast ka hùùumàrgiga ja kahe NNiga. Annta auto! Annta aqcua! Annta tsip-tsip-tsip (palju linnukesi!)
butta! (brutta!) – kole. See on siis pigem tàhenduses paha. See on kindlasti lasteaiast pàrit sòna.
Pipi – seda nii Pipi Pikksuka kui pissima tàhenduses.
Gaa-ttoo – kass. Niimoodi silbitatult ta seda ùtleb, vàidetavalt. Selle òpetas Atole vanaema selgeks ja mina ei ole teda tegelikult seda ùtlemas kuulnud. Sest kui mina kùsin, et kes see on, siis ùtleb Ato, et mjàu.
Ykspàev, kui multifilmis oli palju mulle, ùtles Ato annta mull! Ma kohe erutusin ja hòiskasin ùle maja Ato ùtles mull, Ato ùtles mull! Kui ma siis meelitasin teda veel korra mull ùtlema, tuli vastuseks resoluutne MMMMEI!
Noh, ja nùùd me jòudsimegi siis meie hetke pòhisòna juurde. Isegi auto ja emme on MMMMEI kòrval kòvasti tahaplaanile jàànud. MMMMEI on siis EI! Aga kuna paljas EI ei ole ju piisavalt mòjuv, siis tuleb sinna ette MMMM vòi vahest ka NNNN ette. Vòib-olla see ongi mingi NO ja EI hùbriid, kui nùùd jàrgi mòelda. Seda emmi seal ees venitatakse kohe pikalt ja jàrgi tuleb lùhike ja konkreetne EI! Juurde kàib ka spetsiaalne kàeliigutus, mis meenutab seda kàega STOP màrki. Vahel on ka ùks jalg eespool, et see EI ikka piisavalt veenev oleks.
Kuigi ta ùtleb juba aasta otsa vàga hàsti auto, siis oma nime, Ato, ikka ei ùtle. Kui ta endast rààgib, siis patsutab kàega rinnale ja ùtleb: "iiiiiiii"
****************************************************************
Triinu.
Triinu on meil kakskeelsuses juba vana kala. Tal on tàpselt teada kes rààgib mis keelt ja nùùd asi juba nii kaugele làinud, et tema parandab mind. Nàiteks kui ta kùsib midagi itaalia keeles ja ma talle vastan (eesti keeles muidugi), siis teatab mulle resoluutselt oma lasteaiakasvataja hààlega: "Ma ei rààkinud sinuga, vaid ma rààkisin issiga!" Et kui tema itaalia keeles rààgib, siis pole see info mulle mòeldud ja mina vastata ei tohi. Kui ytlesin Atole, et làhme nonna juurde, parandas Triinu: "Mitte nonna, vaid vanaema juurde."
Vahel ma tean raudselt, et mul on òigus, aga Triinu ikka ajab oma jonni.
Triinu: "Tigukarp."
Mina: "òeldakse teokarp, mitte tigukarp."
Triinu: "Ei ole, tigukarp on!"
Muidugi teeb ta tùùpilisi grammatikavigu mòlemas keeles, mida tòenàoliselt teevad ka ùkskeelsed lapsed. Ehk siis kàànab ja pòòrab ebareeglipàraseid sònu reeglipàraselt. Ma tahan puhkata, amici –amicio.
Vahel ta endiselt italianiseerib eestikeelseid sònu, kuid vastupidi, itaaliakeelseid sònu ei eestinda. Nàiteks ùks viimaseid leiutisi on pritsare sònast pritsima. "Ato, non pritsare!" òiendab Triinu vannis Atoga. Kui tal aga eestikeelne sòna meelde ei tule, siis itaaliakeelset ei kasuta. Natuke sobrab màlus ja ùritab ise òige sòna leida, kui aga ei meenu, siis kùsib.
Atoga rààgib mòlemas keeles, kuidas kunagi. Sellel nagu ei olegi mingit loogikat. Vòime olla kolmekesi, rààgib minuga eesti keeles, mina Atoga eesti keeles ja àkki pòòrdub Triinu Ato poole itaalia keeles. Vòib-olla on see seotud lasteaiaga, et Triinu loogika jàrgi lastega rààgitakse ùldiselt itaalia keeles.
Kuigi Triinu rààgib kenasti mòlemas keeles, on mul tunne, et hetkel on itaalia keel jàlle soravam. Suvel, peale Eestis olekut ,vòis òelda vastupidist. Ehk siis selge màrk sellest, et varsti oleks vaja ùht suuremat eesti keele annust.
**********************************************************************
Ja viimasena, ùllatus ùllatus – Issi!
Kòigepealt lubas meie issi, et òpib eesti keele ise àra. Noh, mis see siis àra ei ole eks. Tòime koju E-Nagu Eesti raamatu, vaatasime ka kaks esimest lehekùlge àra ja sealt ta riiulile tolmlema jài. Siis otsustas issi, et òpib keele koos Triinuga àra. Alguses isegi làks kenasti, kuid ùhest hetkest oli Triinu keeleòppimise tempo mingi 15 sòna pàevas ja sellega ei pidanud issi enam sammu. Nùùd on ta otsustanud sama asja Atoga koos làbi teha. Nagu eelnevast jàreldada vòib, pole siiani issil vàga raske olnud. Eks nàis mis tulevik toob.
Kuid nende aastate jooksul, pàevast pàeva seda eestikeelset mulinat kuulates, on issi ka endale ùllatuseks omandanud pàris korraliku passiivse keele. Mingit issile mitte mòeldud salajuttu tema kuuldes enam kùll rààkida ei saa. Lisaks on meil kujunenud vàlja mingi ports sònu, mis on meie majas kasutuses ainult eesti keeles. Need on sònad, mis on issile kas niisama armsad vòi meeldib nende kòla vòi neile lihtsalt ei ole head itaaliakeelset vastet. Osad sònad on 100% eestikeelses kasutuses, ehk siis kòik ja alati kasutavad ainult eestikeelset varianti. Mòned sònad on aga ka sellised, mida issi kasutab eesti keeles, aga Triinu issiga rààkides ikka itaalia keeles.
Need 100% sònad on:
Totu – no sellel lihtsalt ei ole vòrdvààrset itaaliakeelset vastet
Koffikusse – pange tàhele, ainult sisseùtlevas kààndes. Sòna kohvik ei eksisteeri.
Jànes – jànesed on siiski ainult Triinu enda jànesed, mingid suvalised vòivad olla ka coniglio’d
Multikad – jàlle ùks sòna, millel pole head itaaliakeelset vastet. Cartoni animati – kui kohmakas!
Lepatriinu – Triinu-lepatriinu
Putukas
Kalli-kalli
Ja need siis lihtsalt issi lemmikud:
Notsu ja mitmus muidugi notsi 🙂
Kooki – Atolt òpitud sòna
Taza taza – s asemel tuleb miskipàrast z
Ei ole midagi – lohutusfraas
Istu ilusti! – seda òeldi alguses rohkem koerale, nùùd aga kindlasti Atole.
Tule siia! – jàllegi, oli see alguses koersònavara
Oota!
Mummi – ehk siis mòmmi
Tubli!
**************************************************************
Ja et olla aus, siis mainin ka enda kohta paar sòna. Tunnen, et minu keel on jàànud mingisugusele ebamààrasele koduperenaise tasemele. Areng on nullilàhedane, kui mitte taanduv. Eks ma olen ise sùùdi. Lugeda meeldib mulle ikka eesti keeles, no kui just on mingi niisama asjalik jutt, siis vòib-olla ka itaalia keeles. Aga lugemise naudingu saan ikka eesti keeles ja ka inglise keeles, aga vot, itaalia keeles ei saa. Ega ma pole muidugi vàga proovinud ka. Telekat ei vaata, filme vaatan kas originaalkeeles vòi ei vaatagi. Nùùd ma ootangi kui Triinu esimesse klassi làheb, siis hakkan koos temaga otsast peale òppima. 🙂
Lisaks: Peale selle jutu kirjutamist tegime kooki ja piimakokteili, mis siis mulle meenutasid, et mikser on Triinul misker ja toidud tal kùlmetavad. Ka sellised mis tegelikult ongi kùlmad. nagu piimakokteil. Triinu hùùab Atot: "Aaatoo!! Tule ruttu, muidu kokteil kùlmetab àra!"
Ato jàllegi tuli Vinni Puhh nàpus minu juurde ja ùtles Vinni Puu!
Kòigepealt Ato. Tema sònad ja rààkimine on endiselt visa tulema. Me ikka veel ootame seda pauku kui jutuhoog valla pààseb. Praegu aga lisanduvad sònad tagasihoidlikus tempos. Juurde on tulnud:
annta! (tanta) – palju. Ka kaks on annta!. Annta! on alati vàga ròhutatud, sellepàrast ka hùùumàrgiga ja kahe NNiga. Annta auto! Annta aqcua! Annta tsip-tsip-tsip (palju linnukesi!)
butta! (brutta!) – kole. See on siis pigem tàhenduses paha. See on kindlasti lasteaiast pàrit sòna.
Pipi – seda nii Pipi Pikksuka kui pissima tàhenduses.
Gaa-ttoo – kass. Niimoodi silbitatult ta seda ùtleb, vàidetavalt. Selle òpetas Atole vanaema selgeks ja mina ei ole teda tegelikult seda ùtlemas kuulnud. Sest kui mina kùsin, et kes see on, siis ùtleb Ato, et mjàu.
Ykspàev, kui multifilmis oli palju mulle, ùtles Ato annta mull! Ma kohe erutusin ja hòiskasin ùle maja Ato ùtles mull, Ato ùtles mull! Kui ma siis meelitasin teda veel korra mull ùtlema, tuli vastuseks resoluutne MMMMEI!
Noh, ja nùùd me jòudsimegi siis meie hetke pòhisòna juurde. Isegi auto ja emme on MMMMEI kòrval kòvasti tahaplaanile jàànud. MMMMEI on siis EI! Aga kuna paljas EI ei ole ju piisavalt mòjuv, siis tuleb sinna ette MMMM vòi vahest ka NNNN ette. Vòib-olla see ongi mingi NO ja EI hùbriid, kui nùùd jàrgi mòelda. Seda emmi seal ees venitatakse kohe pikalt ja jàrgi tuleb lùhike ja konkreetne EI! Juurde kàib ka spetsiaalne kàeliigutus, mis meenutab seda kàega STOP màrki. Vahel on ka ùks jalg eespool, et see EI ikka piisavalt veenev oleks.
Kuigi ta ùtleb juba aasta otsa vàga hàsti auto, siis oma nime, Ato, ikka ei ùtle. Kui ta endast rààgib, siis patsutab kàega rinnale ja ùtleb: "iiiiiiii"
****************************************************************
Triinu.
Triinu on meil kakskeelsuses juba vana kala. Tal on tàpselt teada kes rààgib mis keelt ja nùùd asi juba nii kaugele làinud, et tema parandab mind. Nàiteks kui ta kùsib midagi itaalia keeles ja ma talle vastan (eesti keeles muidugi), siis teatab mulle resoluutselt oma lasteaiakasvataja hààlega: "Ma ei rààkinud sinuga, vaid ma rààkisin issiga!" Et kui tema itaalia keeles rààgib, siis pole see info mulle mòeldud ja mina vastata ei tohi. Kui ytlesin Atole, et làhme nonna juurde, parandas Triinu: "Mitte nonna, vaid vanaema juurde."
Vahel ma tean raudselt, et mul on òigus, aga Triinu ikka ajab oma jonni.
Triinu: "Tigukarp."
Mina: "òeldakse teokarp, mitte tigukarp."
Triinu: "Ei ole, tigukarp on!"
Muidugi teeb ta tùùpilisi grammatikavigu mòlemas keeles, mida tòenàoliselt teevad ka ùkskeelsed lapsed. Ehk siis kàànab ja pòòrab ebareeglipàraseid sònu reeglipàraselt. Ma tahan puhkata, amici –amicio.
Vahel ta endiselt italianiseerib eestikeelseid sònu, kuid vastupidi, itaaliakeelseid sònu ei eestinda. Nàiteks ùks viimaseid leiutisi on pritsare sònast pritsima. "Ato, non pritsare!" òiendab Triinu vannis Atoga. Kui tal aga eestikeelne sòna meelde ei tule, siis itaaliakeelset ei kasuta. Natuke sobrab màlus ja ùritab ise òige sòna leida, kui aga ei meenu, siis kùsib.
Atoga rààgib mòlemas keeles, kuidas kunagi. Sellel nagu ei olegi mingit loogikat. Vòime olla kolmekesi, rààgib minuga eesti keeles, mina Atoga eesti keeles ja àkki pòòrdub Triinu Ato poole itaalia keeles. Vòib-olla on see seotud lasteaiaga, et Triinu loogika jàrgi lastega rààgitakse ùldiselt itaalia keeles.
Kuigi Triinu rààgib kenasti mòlemas keeles, on mul tunne, et hetkel on itaalia keel jàlle soravam. Suvel, peale Eestis olekut ,vòis òelda vastupidist. Ehk siis selge màrk sellest, et varsti oleks vaja ùht suuremat eesti keele annust.
**********************************************************************
Ja viimasena, ùllatus ùllatus – Issi!
Kòigepealt lubas meie issi, et òpib eesti keele ise àra. Noh, mis see siis àra ei ole eks. Tòime koju E-Nagu Eesti raamatu, vaatasime ka kaks esimest lehekùlge àra ja sealt ta riiulile tolmlema jài. Siis otsustas issi, et òpib keele koos Triinuga àra. Alguses isegi làks kenasti, kuid ùhest hetkest oli Triinu keeleòppimise tempo mingi 15 sòna pàevas ja sellega ei pidanud issi enam sammu. Nùùd on ta otsustanud sama asja Atoga koos làbi teha. Nagu eelnevast jàreldada vòib, pole siiani issil vàga raske olnud. Eks nàis mis tulevik toob.
Kuid nende aastate jooksul, pàevast pàeva seda eestikeelset mulinat kuulates, on issi ka endale ùllatuseks omandanud pàris korraliku passiivse keele. Mingit issile mitte mòeldud salajuttu tema kuuldes enam kùll rààkida ei saa. Lisaks on meil kujunenud vàlja mingi ports sònu, mis on meie majas kasutuses ainult eesti keeles. Need on sònad, mis on issile kas niisama armsad vòi meeldib nende kòla vòi neile lihtsalt ei ole head itaaliakeelset vastet. Osad sònad on 100% eestikeelses kasutuses, ehk siis kòik ja alati kasutavad ainult eestikeelset varianti. Mòned sònad on aga ka sellised, mida issi kasutab eesti keeles, aga Triinu issiga rààkides ikka itaalia keeles.
Need 100% sònad on:
Totu – no sellel lihtsalt ei ole vòrdvààrset itaaliakeelset vastet
Koffikusse – pange tàhele, ainult sisseùtlevas kààndes. Sòna kohvik ei eksisteeri.
Jànes – jànesed on siiski ainult Triinu enda jànesed, mingid suvalised vòivad olla ka coniglio’d
Multikad – jàlle ùks sòna, millel pole head itaaliakeelset vastet. Cartoni animati – kui kohmakas!
Lepatriinu – Triinu-lepatriinu
Putukas
Kalli-kalli
Ja need siis lihtsalt issi lemmikud:
Notsu ja mitmus muidugi notsi 🙂
Kooki – Atolt òpitud sòna
Taza taza – s asemel tuleb miskipàrast z
Ei ole midagi – lohutusfraas
Istu ilusti! – seda òeldi alguses rohkem koerale, nùùd aga kindlasti Atole.
Tule siia! – jàllegi, oli see alguses koersònavara
Oota!
Mummi – ehk siis mòmmi
Tubli!
**************************************************************
Ja et olla aus, siis mainin ka enda kohta paar sòna. Tunnen, et minu keel on jàànud mingisugusele ebamààrasele koduperenaise tasemele. Areng on nullilàhedane, kui mitte taanduv. Eks ma olen ise sùùdi. Lugeda meeldib mulle ikka eesti keeles, no kui just on mingi niisama asjalik jutt, siis vòib-olla ka itaalia keeles. Aga lugemise naudingu saan ikka eesti keeles ja ka inglise keeles, aga vot, itaalia keeles ei saa. Ega ma pole muidugi vàga proovinud ka. Telekat ei vaata, filme vaatan kas originaalkeeles vòi ei vaatagi. Nùùd ma ootangi kui Triinu esimesse klassi làheb, siis hakkan koos temaga otsast peale òppima. 🙂
Lisaks: Peale selle jutu kirjutamist tegime kooki ja piimakokteili, mis siis mulle meenutasid, et mikser on Triinul misker ja toidud tal kùlmetavad. Ka sellised mis tegelikult ongi kùlmad. nagu piimakokteil. Triinu hùùab Atot: "Aaatoo!! Tule ruttu, muidu kokteil kùlmetab àra!"
Ato jàllegi tuli Vinni Puhh nàpus minu juurde ja ùtles Vinni Puu!
Kommentaarid:
24/01/2010 oudekki loone
Mina tabasin ühel hetkel ära, et ma ei saa itaaliakeelsest lugemises naudingut, sest ma loen liiga aeglaselt. Ma siis võtsin ette, et tuleb omandada lugemine nii nagu eesti ja inglise keeles, s.t. alustades lasteraamatutest. Hakatuseks lugesingi muinasjutte, selliseid klassikalisi – ja avastasin, et neid ongi jube lahe just niimoodi aeglaselt ja fantaasiaga lugeda. Sealt edasi siis juba Rodari ja Malerba ja siis juba tuli täiskasvanutekirjandus ja luule hopsti. Sa võid ju lastele ka iga päev ette lugeda raamatuid, siis on kaks ühe hoobiga 🙂 Täiskasvanuna jõuab kokkuvõttes kiiremini, kui iga päev natukene lugeda, siis ma arvan, et aasta pärast naudid juba kõike.
24/01/2010 TädiMari .
Mina jälle alustasin lihtsatest ja haaravatest romaanidest 🙂 Neid on ju küll… võin isegi soovitada, kui tahad.
24/01/2010 kadri kuum
Kevad pole enam kaugel, nii et Triinu keeleannus saab varsti rahuldatud, tõenäoliselt:) Ja eestalsed muudkui lendavad Külli juurde ja tagasi, Külli juurde ja tagasi…….:)
24/01/2010 Külli Voit
Jah, olen tàheldanud, et eestlaste ràndeaeg siiapoole hakkab kuskil màrtsist pihta ja kestab mai lòpuni. Teine, vàhem aktiivne rànnuaeg jààb oktoobrisse-novembrisse. Eks see ikka ilmaga seotud ole. Kuigi see aasta on ju Eestis nii fantastiline talv, kuigi jah, eks tòenàoliselt jòuab sellestki màrtsi keskpaigaks àra vàsida. Mis puutub raamatutesse, siis soovitused on alati teretulnud. Kuigi tegelikult on lihtsalt asi selles, et kuna mul ropult vedas ja mulle toodi Eestist siia kohale mitu kastitàit raamatuid, siis kàsi lihtsalt haarab nende jàrele.
26/01/2010 Aita Silm
See on ikka vàga hea, et Triinu niimoodi hàsti kahe keelega hakkama saab ja pole vaatamata lasteaiale sujuvalt itaalia keelele ùle làinud.
Ma ei tea kas see on sellest, et meil lausa kolm keelt koduses kasutuses vòi et ma pole eriti jutukas ja eesti keelt peale minu mujalt ei kuule, aga minu poisid on nùùdseks tàiesti inglise keelele ùle kolinud. Emme saab ju kòigest niikuinii aru, isegi kui ma ùritan teha nàgu, et ei saa. Ja Eestisse ei plaani me ka veel niipea minna ja ma ei teagi enam mis teha. Raamatuid loen neile eesti keeles- ka siis kui on inglise vòi prantsuse keelne raamat, teen sujuvalt tòlke eesti keelde, aga nendelt pean sònu lausa vàlja pinnima.
Aga meil on kah palju sònu mis 100% eesti keeles, ka mehel- `istu ilusti` ja `oota`, `tule siia` on meil kah kòigil kasutusel ja `musi` , “pai” ja `kalli, kalli` ning Eestis kàies hakkas mu mehele hirmsasti ” kogu lugu!” meeldima- me pidavat seda seal Eestis igas teises lauses kasutama ja nyyd on see meil kodus aktiivses kasutuses ;-P
31/01/2010 Külli Voit
Tegelt, minul ongi algusest peale eesmàrk olnud, et nad eesti keelest vàhemalt arugi saaksid. Et nad ennast Eestis ei tunnaks nagu mina end Hiinas tunneks. Ega see kakskeelsuse suhe kindlasti aja jooksul muutub. Tulevad igasugused keerulised puberteedid peale kui lihtsalt keeldutakse Eesti keeles rààkima, nàiteks. Aga et kui siis see titeajast passiivne keel on olemas on siis, kui mòistus jàlle koju tuleb, vòimalik see keel uuesti àra òppida, kui soovi peaks olema.
01/02/2010 Annumannu Post
Tundub, et Triinu on hàsti jutukas tùdruk.Meie omal on kahjuks itaalia keel nùùd tugevalt ùle, kuigi mina temaga loomuliklt suhtlen ainult eesti keeles.Aga ma ka lohutan ennast sellega, et aru saab ta siiski kòik ja igaaastane reis Eestisse vàrskendavad oskusi.Mis raamatutesse puutub, siis mul on jàlle vastupid…ma olen juba paar eesti keelset raamatut pooleli jàtnud, kuna tunnen, et ei saa seda rahuldust, mida itaalia keeles lugedes.Mine tea, àkki on asi raamatutes olnud, aga siiski naudin siin poes raamatuteriiuli vahel nuhkimist ja omale sobiva valimist:)
Nòiamets
 Ato veel matkahoos |
Meil on siin ùmberringi palju samasuguseid vàikseid kùlakesi nagu see, kus me isegi elame ning nende vahel ja ùmber keerleb hulgaliselt matkaradasid. Kui nùùd just mitte iga nàdalavahetus, siis ùle nàdala kàime me ikka neid avastamas. Kui mòni neist on meid meeldivalt ùllatanud oma mònusa raja ja imeilusate vaadetega, siis mòni teine pole nii vahva olnud. Seekordne kuulub pigem nende viimaste hulka, kuigi ma usun, et meie ajastatus oli lihtsalt vale. Jaanuari keskpaik ei ole taoliste matkaradade jaoks.
.jpg) Triinu naerata! |
Talvel tuleb minna kòrgele, kus on pàikest, vaadet ja ideaalis ka lund. Seekordne rada oli orus, puud olid kòrged ja raagus. Vaatamata lehetusele, tegid nad siiski oru pimedaks. Pàikest ka suurt ei olnud. Lisaks oli
 Tagasiteel, aitab nòiametsast. |
 |
 Kuna mànguvàljakule koeri ei lubata, siis pidid issi, Linnu ja Trilli mururiba taga ootama. |
Kommentaarid:
16/01/2010 Linda Forrest
Oi, meil oli ka vanas kohas selliseid radu nii palju. Need olid nii põnevad, käänulised- salapärased. Käisime päris mitu korda neid avastamas.. mere kaldal… ahh.. ilus oli. Siin, uues kohas, pole midagi. Mõnusad pildid 🙂
Rahakott ja hàbelik Triinu
Vanaema andis Triinule rahakoti, sellise vàikese lukuga, mùntide oma. Meie kodukeeles siis kopikate oma. Pani natuke raha sisse ka. Triinu kàis mitu pàeva ja nuias, et me kohvikusse làheks, sest temal on raha ja tema maksab. Seletas pikalt ja pòhjalikult kuidas tema kopikad kòik tàdile letile laob, nàitas ka reaalis kòògilaual kuidas see tàpselt kàib. Kuna kopikaid oli kyll palju, kuid nad olid enamasti vasekarva, siis kartsin, et kogu pere mahlasid ja saiakesi tema rahanatukesega kinni makstud ei saa. Leppisime siis kokku, et tema ostab pulgakommi, kaks tùkki, ùks Atole ja ùks talle. Sellega oli Triinu veelgi rohkem pàri, mòtle saab ise maksta ja veel kommi ka! Kohvukusse làksime peaaegu et jooksusammul. Triinu valis kommid vàlja ja ma ùtlesin, noh, maksa nùùd siis àra ka. Triinu vastu, ei, maksa sina, mina hàbenen. Maksin siis ise kommid àra ja kodus pàrast mòtlesin selle tema lause ùle. Esimest korda kuulsin teda sòna hàbenema kasutamas. Kus ta seda kuulnud on ja miks ta arvab, et tema hàbeneb? No loomulikult minu enda suust ja ka issi muidugi, aga issi lihtsalt ùtleb timida. Seda, et need ùhte ja sama tàhendavad, on nutikas kakskeelne Triinu muidugi ammu aru saanud. See jutt, et Triinu on hàbelik, on meil justkui mingi vabandusjutt siis kui Triinu mònele jutuhimulisele tàdile ei vasta, kohvikumùùjalt ise jààtist kùsida ei julge vòi poest lahkudes head aega ei soovi. Tema vòòrastega suurt ei suhtle. Eestis poleks see ùldse teema, tòenàoliselt seal ma isegi ei arvaks, et ta hàbelik on. Pigem vastupidi, Eesti mòistes on ta lausa julge. Ta ei karda kuskile minna vòi uusi asju teha, lihtsalt inimestega ei suhtle. Aga ega Eestis pole ka seda "probleemi", et mòni tàdike su lapsega sòbralikult rààkima tuleks vòi jààtisemùùja lapse poole pòòrduks ja kùsiks mis jààtist ta soovib vòi et poemùùja sulle lahkudes head aega sooviks. Siin aga vastupidi, kòik tahavad muudkui suhelda ja kui samaga ei vastata, siis muutub siiani sòbralik pilt nòutuks ja liigub Triinu nàolt minu nàole. Umbes nii, et aga mis siis nùùd juhtus vòi mis ma valesti ùtlesin. Ja see ongi siis see moment kus ma tavaliselt pobisedes vabandan, et ta on natuke hàbelik. Ja niimoodi ma siis kujundangi oma lapse enesearvamust ja -hinnangut. Kas ma ikka tahan, et ta mòtleb endast kui hàbelikust? Hàbelikkus pole mingi iseloomuviga, otseloomulikult. Pigem on see voorus, kuid liiga kramplikult selle kùlge klammerduda ka ei saa. Kuid ega ta ei ole ka nùùd nii ùdini positiivne omadus nagu nàiteks on ròòmsameelne vòi heatahtlik. Selle hàbelikkuse asemele vòiks muidugi panna ùkskòik mis muu omadussòna, mòte jààb samaks. Kui lapsele pidevalt korrutada, et ta midagi on, siis tòenàoliselt ta nii varsti endast ka mòtleb.
Nùùd ma siis olen otsustanud sòna hàbelik Triinu kontekstis vàhem kasutada. Yritan leida mòne muu vabanduse, vòi tegelikult, ei vabanda ùldse. Kehitan niisama òlgu vòi laiutan kàsi. Noh, ei vasta ta sulle tàdike, no mis siis teha! Ja Triinule ei ole vaja sùstida teadmist, et kuna tema on hàbelik, siis tema ei vòigi/ saagi ise jààtist ostetud vòi ei peagi teistele head aega soovima.
Nùùd ma siis olen otsustanud sòna hàbelik Triinu kontekstis vàhem kasutada. Yritan leida mòne muu vabanduse, vòi tegelikult, ei vabanda ùldse. Kehitan niisama òlgu vòi laiutan kàsi. Noh, ei vasta ta sulle tàdike, no mis siis teha! Ja Triinule ei ole vaja sùstida teadmist, et kuna tema on hàbelik, siis tema ei vòigi/ saagi ise jààtist ostetud vòi ei peagi teistele head aega soovima.
Kommentaarid:
14/01/2010 TädiMari .
Vaat kui hea, et sa sellest kirjutasid! Mina vabandan täpselt sama lausega ja ma kohe kindlasti ei taha, et minu muidu täitsa julge Anni häbelik oleks :)
Kusjuures kui ma talle ütlen, et ütle nüüd tädile/onule ciao siis ta vastab konkreetse: “no ciao” 🙂 ja üldsegi mitte häbelikult!
14/01/2010 Külli Voit
Jajah, ega ma kah pole ùldse kindel, et Triinul see hàbelikkusest on, sest ta kas lihtsalt tuima nàoga ei tee tàdi màrkamagi vòi siis làheb trotsi tàis ja keerab selja. Seda viimast just siis kui ma hakkan nòudma, et ùtle nùùd kenasti ikka ciao vastu ka.
14/01/2010 Raine De Giorgi
Olen kuulnud kuidas me issi vastab tädile/onule, kes me kaheksakuuselt üritab naeratust välja pinnida, et ta on timida. Sõprade seltsis teeme nalja ja ütleme, et “see on normaalne, ta ju 50% eestlanna” . Kui ikka Emeline seljataga olevale tädile ei naerata ning teda uudistavalt vaatab, siis ma üldse ei häbene öelda, et “aga ta ongi selline tõsine tüdruk!” No praegu on veel vara ka öelda, et kas Emeline on häbelik või mitte….
15/01/2010 Linda Forrest
Meil on sama teema ja ma kasutan ka sõna “shy”.. tegelt ma ysna tihti ytlen, et lapsel on paha tuju, sest meil tihti ei piirduta ainult vaikimisega.. seda saadab tihti veidi kõvem toon ja jalgade trampimine.
Poes maksab kenasti muidu. Mõned korrad maksis oma plastist mängurahaga. Siinsed myyjad on ju sõbralikud.. teevad näo, et makse on sooritatud ja siis annavad raha vaikselt mulle tagasi 😀 Ja järjekorras ei nurise keegi, et miks nii kaua aega läheb…
Kas siin blogis nii ei saa teha, et ma olen kogu aeg sees.. või peabki iga kord sisse logima, kui tahan kommenteerida? (Mugav olen :D)
15/01/2010 oudekki loone
Mõnes mõttes sa ju lihtsalt õpetasid talle tema tunde jaoks sõna, mitte ei õpetanud tunnet. Äkki ta ikkagi ongi kogu aeg häbenenud, aga lihtsalt ei osanud seda nimetada? Minu arvates see on ju tore ka, et ta on õppinud oma tundeid ja olemist sõnadega kirjeldama ja küllalt abstraktseid tundeid veel. Tubli laps :)
Aga selle asemel, et ütelda, et “ta on häbelik” võib ju ütelda “ta praegu vist häbeneb” või “ta praegu vist ei julge” või “ta praegu vist ikka ei taha”: ühesõnaga, keskenduda praegusee hetkele ja tegevusele, mitte lapse olemusele. Käte laiutamine on muidugi ka hea 🙂 Aga Triinu vist on juba nii suur ka, et mõni nendest lugudest temaga mõnikord üle rääkida ja küsida, miks ta ikkagi ei tahtnud või miks ta häbenes.
Muidugi, ma arvan, et see samm, et harjutan kodus ja proovin osta ja siis poes ei julge, see on lihtsalt samm – et tahaks juba sotsiaalne olla, aga oma harjunud rolli on raske muuta. Küll ta mõni teine kord maksab, lihtsalt suuna teda tihedamini seda tegema. Muide, võid ju proovida teda saata “üksi” kellegi käest midagi küsima – siis ei ole tal sinu taha taganeda. Ja siis ei ole seda ka, et kui tal sassi läheb, siis sina näed 🙂 Kohvikus on siin muidugi raske, need letid on kõik nii kõrged…. 🙂
15/01/2010 Külli Voit
Kui palju toredaid pikki kommentaare! Ma jumaldan pikki kommentaare!(Eriti kirjutada muidugi….) 🙂 Linda, see peakski tegelikult sisse jààma kui sa just cookie’sid àra ei kustuta. Kas ainult see leht logib vàlja?
Ega ta ongi hàbelik ja ega ma ei arvagi, et ta ei tohiks hàbeneda vòi hàbelik olla. Kuid ma ei tahaks ka seda, et see teda piirama hakkaks teha asju mida ta tegelikult teha tahaks. Hea màrkus mitte màrgistada last vaid lapse tegevust. See vana hea reegel, aga ikka làheb meelest.
Kuid antud juhul pole ma suurt kindel kas ùldse on tegu hàbenemisega. Kui kommiostmiseks julgust puudu jààb, siis ehk kùll. Kui aga tàdike rààkima tuleb, siis nàen ma tema olemises pigem vastumeelsust, talle kohe ei meeldi kui vòòrad temaga rààkima hakkavad. Kui ma nùùd vàga aus tahaksin olla, siis peaksin ùtlema tàdile hoopiski “teate sinjoora, te lihtsalt ei meeldi talle eriti”, aga see vist ei ole parim variant. Aga tàna ta juba uuesti teatas, et jàrgmine kord maksab tema! 🙂
16/01/2010 TädiMari .
Mina olen koguaeg sees :)
Ja kui nüüd järele mõtlen siis vahest tädikesed ise ütlevad: “si vede che non ne ha voglia” ( noh, on näha, et tal pole tahtmist)… kui jälle ei reageerita :)
Võibolla ongi kõige õigem lihtsalt õlgu kehitada ja häbelikult naeratada… siis saab laps ise otsustada, miks ta ei taha tsautada!
16/01/2010 Linda Forrest
Nüüd ma olen jah sees. Ma ei tea, miks siis vahepeal kogu aeg logima pidin.
Mu plikale vahepeal yldse ei meeldinud see, kui tuldi tutiplutitama.. ta hakkas kisama, ajas huuled torru ja pani käed risti rinnale. Vahest trampis jalgu ka. Mul endal oli siis nii paha tunne. Nüüd ta isegi juba suhtleb võõrastega.
19/01/2010 Aita Silm
Mina leian, et lapse puhul on hàbelikkus pigem hea. Muidugi on òige, et pole vast vaja otseselt seda hàbelikkuse silti kùlge riputada, aga on parem kui laps vòòraid pisut pelgab. Kaido on mul just vastupidine, ta rààgib kòigiga kes teel vastu tulevad, kùsib suvalistelt inimestelt nende nime ja kuhu nad làhevad. Ja kui keegi tuleb vastu koeraga, siis ta unustab minu sootuks ja on vòimeline selle koeraomanikuga kaasa minema ilma pikemalt mòtlemata. Ma leian, et parem ikka pisut kartlik laps kui selline kel puudub igasugune ohutunnetus (see puudutab siis pigem turnimist ja igale poole minema hiilimist ja àra jooksmist).
21/01/2010 Külli Voit
Oi jaa, sellega ma olen vàga nòus! Ato on ses suhtes tàpselt Triinu vastand. Ok, onud ei meeldi talle ka, hea seegi, aga tàdid vòivad ta àra rààkida iga kell. Samuti vòib ta tàiesti ootamatult lihtsalt àra joosta, turnimistest parem ei rààgigi. Õudne stress, kogu aeg ole nagu kotkas valvel.
Inimene harjub kòigega
Kui ma Itaaliasse alles kolisin, tundus rohkem kui tihti, nagu oleksin teinud reisi ajas tagasi. Nàiteks siis kui peale lòunat end vàlja sàttisin, et mingeid asjatoimetusi ajada vòi natuke shoppelda ja avastasin end inimtùhjast linnast, sest 12.30 siin kòik sulgub ja jàrgmised kolm tundi on linn justkui surnud. No vanalinn oma tursitidega muidugi mitte, aga see ei làhe arvesse. Kontorid on tehelikult ka seal kinni . Samuti làks ikka mitu pùhapàevahommikut tùhja kùlmkapi ees seistes enne kui suutsin meelde jàtta, et ka pùhapàev on siin surnud pàev. Isegi saia ja piima ei saa. Onneks on vàhemalt kohvikud ja sòògikohad lahti, et pàris kohvi ja muidu nàlga me siiski ei jàànud.
Aga kòige arhailisem ja mùstilisem oli minu jaoks siinne arveldamise viis, kommunaalmaksude maksmine ja muu sarnane. Eestis, kus praktiliselt juba pangasaali sisenemise eest sul teenustasu vòeti ja kòik kliendid, kui mitte internetti siis vàhemalt pangaautomaati kupatati, siis siin makstakse arveid endiselt kus – postkontoris. Tàiesti absurd. Ja seisadki seal hapnikust tùhjaks ja aknad uduseks hingatud imepisikeses postkontoris, elavas jàrjekorras koos talvemantlites higistavate muttide ja vàsinud noorte emadega. Mehi ei ole, mehed on tòòl.
Tegelikult on vòimalik ka moodsamalt arveldada, eriti kui vaadata pankade kodulehti. Nàiteks on tàiesti olemas selline asi nagu otsekorraldus. Kuid ega otsekorraldus pole mingi tasuta lòuna, et seda kòigile ja niisama jagatakse, selle nimel tuleb ikka natuke vaeva nàha. Ei ole nii, et logid aga internetipanka sisse, teed paar korda klòps-klòps ja làhevadki maksud otse. Ei, siin tuleb nii tàhtsa toimingu jaoks ikka panka minna, vòtta kaasa vanad arved, seiste jàlle elavas jàrjekorras, tàita veel mingi planett ja siis tuleb jààda ootama. Mitte 15 minutit, ikka paar kuud. Sest nii kaua vòtab otsekorralduse "tòòtlemine" aega. See paneb mind mòtlema, et moodsate internetilehtede ja sàravate pangahoonete taga ei kài neil tegelikult midagi atomaatselt, vaid tagaruumidesse on rivistatud 40 sunnitòòlist/operaatorit, kes pàevad làbi pangatehinguid sisse toksivad. Vòib-olla isegi kirjutusmasinal ja vàlismaailmaga suhtlevad nad kindlasti TELEXI teel. Alla 25sed tòenàoliselt ei teagi mis asi see on.
Kui paar kuud on mòòdunud, ei tàhenda see veel seda, et otsekorraldus tòòle hakkaks. Mònikord hakkab ja mònikord ei hakka. Mingit loogilist pòhjust miks nii on, ei ole. Vist looduslik valik, et ùhed saavad ja teised ei saa. No nàiteks Telecomi ja vee arved hakkasid meil kenasti automaatselt minema, gaasiarvetega nii hàsti ei làinud, kuigi kòik said tehtud ùhel ajal ja ùhtemoodi. Kui uurisime pangast miks nii, jààdi vastus vòlgu. Pidavat olema gaasifirma sùù. Kui helistasime gaasifirmasse aeti otseloomulikult pall panga kapsaaeda. Kàsti uuesti panka minna ja kogu protsess otsast peale teha. On ikka 19. sajand kùll.
Omaette teema on need mobilltelefoni operaatorfirmad. Nemad, vòiks òelda,on Itaalia moodsaimad ja tehnoloogilisemad firmad ùldse. Neil on alati uhked ja kallid telereklaamid kuulsate ja imekaunite Itaalia VIP inimesega. Internetilehed on neil megatehnoloogilised ja pòhimòtteliselt saab seal absoluutselt kòike teha. Esmapilgul muidugi. Kui ma siis ùritasin ùht suht tagasihoidlikku muudatust teha, et mu arved tuleksid tavalise posti asemel edaspidi e-posti, siis peale kùmmet klòpsimist ja andmete tàitmist teatati mulle, et seda muutust teha ei saa, kuna arve saamise viisiks on mul lepingus pandud tavaline post. Ahah. No aga ma ju seda muuta tahtsingi!
Ka mobiilifirmaga ùritasin ma otselepingut sòlmida. Làks nii nagu gaasifirmagagi, ainult selle vahega, et peale mitut kuud ootamist tuli mulle àkki neilt SMS, et minu panga otsekorraldused alates tànasest enam ei tòòta. Selge. See otsekorraldus mis mul kunagi tòòle ei hakanudki nùùd enam ei tòòta. Hea teada. Ikka moodne firma kùll, saadab sònumeid ja puha.
Nùùd ma siis jòudsingi ringiga pealkirja juurde tagasi, sest peale pikki pingutusi olla moodne ja tehnoloogiline, olen andnud alla. Arved tulevad meile postiga,. mobiili oma nàiteks 6!! A4 lehte (tòeliselt òkoloogiline), vòtan maksekorraldused nàppu ja làhen postkontorisse sabatama. Ongi aeg minna, sest ega postkontorid siin ju pàev làbi tòòta!
Veel ùks tàhelepanek. Kui paar pàeva tagasi distretto’s (kooslus haigekassast ja polikliinikust) oma ravikindlustuse asju ajasin, màrkasin sealsete ametnike selja taga seinal ùhte silti – TÖÖTADA SELLEKS, ET ELADA, MITTE ELADA SELLEKS, ET TÖÖTADA. Tegelikult òige mòtteviis, kuigi nàha sellist silti kontoris, mis on lahti paar tundi pàevas, tundus natuke kohatu.
Aga kòige arhailisem ja mùstilisem oli minu jaoks siinne arveldamise viis, kommunaalmaksude maksmine ja muu sarnane. Eestis, kus praktiliselt juba pangasaali sisenemise eest sul teenustasu vòeti ja kòik kliendid, kui mitte internetti siis vàhemalt pangaautomaati kupatati, siis siin makstakse arveid endiselt kus – postkontoris. Tàiesti absurd. Ja seisadki seal hapnikust tùhjaks ja aknad uduseks hingatud imepisikeses postkontoris, elavas jàrjekorras koos talvemantlites higistavate muttide ja vàsinud noorte emadega. Mehi ei ole, mehed on tòòl.
Tegelikult on vòimalik ka moodsamalt arveldada, eriti kui vaadata pankade kodulehti. Nàiteks on tàiesti olemas selline asi nagu otsekorraldus. Kuid ega otsekorraldus pole mingi tasuta lòuna, et seda kòigile ja niisama jagatakse, selle nimel tuleb ikka natuke vaeva nàha. Ei ole nii, et logid aga internetipanka sisse, teed paar korda klòps-klòps ja làhevadki maksud otse. Ei, siin tuleb nii tàhtsa toimingu jaoks ikka panka minna, vòtta kaasa vanad arved, seiste jàlle elavas jàrjekorras, tàita veel mingi planett ja siis tuleb jààda ootama. Mitte 15 minutit, ikka paar kuud. Sest nii kaua vòtab otsekorralduse "tòòtlemine" aega. See paneb mind mòtlema, et moodsate internetilehtede ja sàravate pangahoonete taga ei kài neil tegelikult midagi atomaatselt, vaid tagaruumidesse on rivistatud 40 sunnitòòlist/operaatorit, kes pàevad làbi pangatehinguid sisse toksivad. Vòib-olla isegi kirjutusmasinal ja vàlismaailmaga suhtlevad nad kindlasti TELEXI teel. Alla 25sed tòenàoliselt ei teagi mis asi see on.
Kui paar kuud on mòòdunud, ei tàhenda see veel seda, et otsekorraldus tòòle hakkaks. Mònikord hakkab ja mònikord ei hakka. Mingit loogilist pòhjust miks nii on, ei ole. Vist looduslik valik, et ùhed saavad ja teised ei saa. No nàiteks Telecomi ja vee arved hakkasid meil kenasti automaatselt minema, gaasiarvetega nii hàsti ei làinud, kuigi kòik said tehtud ùhel ajal ja ùhtemoodi. Kui uurisime pangast miks nii, jààdi vastus vòlgu. Pidavat olema gaasifirma sùù. Kui helistasime gaasifirmasse aeti otseloomulikult pall panga kapsaaeda. Kàsti uuesti panka minna ja kogu protsess otsast peale teha. On ikka 19. sajand kùll.
Omaette teema on need mobilltelefoni operaatorfirmad. Nemad, vòiks òelda,on Itaalia moodsaimad ja tehnoloogilisemad firmad ùldse. Neil on alati uhked ja kallid telereklaamid kuulsate ja imekaunite Itaalia VIP inimesega. Internetilehed on neil megatehnoloogilised ja pòhimòtteliselt saab seal absoluutselt kòike teha. Esmapilgul muidugi. Kui ma siis ùritasin ùht suht tagasihoidlikku muudatust teha, et mu arved tuleksid tavalise posti asemel edaspidi e-posti, siis peale kùmmet klòpsimist ja andmete tàitmist teatati mulle, et seda muutust teha ei saa, kuna arve saamise viisiks on mul lepingus pandud tavaline post. Ahah. No aga ma ju seda muuta tahtsingi!
Ka mobiilifirmaga ùritasin ma otselepingut sòlmida. Làks nii nagu gaasifirmagagi, ainult selle vahega, et peale mitut kuud ootamist tuli mulle àkki neilt SMS, et minu panga otsekorraldused alates tànasest enam ei tòòta. Selge. See otsekorraldus mis mul kunagi tòòle ei hakanudki nùùd enam ei tòòta. Hea teada. Ikka moodne firma kùll, saadab sònumeid ja puha.
Nùùd ma siis jòudsingi ringiga pealkirja juurde tagasi, sest peale pikki pingutusi olla moodne ja tehnoloogiline, olen andnud alla. Arved tulevad meile postiga,. mobiili oma nàiteks 6!! A4 lehte (tòeliselt òkoloogiline), vòtan maksekorraldused nàppu ja làhen postkontorisse sabatama. Ongi aeg minna, sest ega postkontorid siin ju pàev làbi tòòta!
Veel ùks tàhelepanek. Kui paar pàeva tagasi distretto’s (kooslus haigekassast ja polikliinikust) oma ravikindlustuse asju ajasin, màrkasin sealsete ametnike selja taga seinal ùhte silti – TÖÖTADA SELLEKS, ET ELADA, MITTE ELADA SELLEKS, ET TÖÖTADA. Tegelikult òige mòtteviis, kuigi nàha sellist silti kontoris, mis on lahti paar tundi pàevas, tundus natuke kohatu.
Kommentaarid:
14/01/2010 TädiMari .
Mina käisin täna passi jaoks maksu maksmas postis ja suur oli pettumus kui postimaja nii varakult alles täitsa tühi on! Mul oli kõik raamat kaasas ja puha. Ei saanudki lugeda!
Ja kes siis mobiili arvega maksab???
Mina oma ricaricabile jaoks teen kõik muudatused online 🙂
14/01/2010 Külli Voit
Mul ei ole ricaricabile, see oli nii kallis. Nùùd on mul contratto.
14/01/2010 Raine De Giorgi
Mehe vend on pangadirektor. Kaks aastat tagasi vahetasime elukohta, vend muutis elukoha ära. Krediitkaardi arved läksid ikka vanasse elukohta. Vaatasime siis netist oma Seadeid ning seal oli uus aadress juba salvestatud. Salvestasime uuesti. Järgmine kuu arve läks ikka vanasse elukohta. Läksime siis filiaali, et aadressi uuendada ning küsida, et mis toimub?! Aadress sai uuendatud ning pank kinnitas, et järgmine kuu jõuab arve uuele aadressile. Arva ära kas jõudis? Otseloomulikult mitte! Siiamaani ei jõua!
Kui ma veel lubadeta olin ning bussiga sõitsin, tegin omale sellise kolmekuuse kaardi- väga ökonoomne. Täitsin andmed ära, kätte anti üks paberilipakas ostutsekiga ning öeldi, et paari nädala jooksul peaks kohale jõudma plastik-kaart. Ootasin ja ootasin…. Kuniks— AASTA pärast jõudis see kaart kohale. Vahepeal olin ma juba elukohta ja nime vahetanud!
Need esmaspäeva hommikused ja kolmapäeva pärastlõunased kinnioleku ajad on mulle ikka veel utoopilised! Nüüd vähemalt on toidupoed lõuna-ajal lahti. Kui mina kell 13:30 shoppamas käin, siis pole poes mitte kedagi peale minu ja paari müüja—-luksus :D
Ja noh postkontorist ma üldse ei hakka rääkimagi! Ma mäletan kui läksin lähedal olevasse natukene suuremasse linna, Thinesse, et sealt oma isale saata isadepäeva kingitus. Leidsin postkontori hõlpsasti üles, kuid — seal olid ainult trepid, kõrged ka veel! Emeline oli mul vankris magamas, sest pidin linnnas olema kaua (auto oli paranduses samal ajal). Keegi appi ka ei tulnud kui ma kotid risti üle rinna punnisin vankrit nii tasakesi kui võimalik sealt trepist üles!!!
Meil on kõik arved otsekorraldusega…välja arvatud vesi – ei mäletagi miks ei saa netist maksta.
15/01/2010 Linda Forrest
Oh jah.. meil siin ikka lood veidi paremad 😀 Kuigi mul käib siiani närvidele see, et pyhapäeviti oannakse toidukad kell 4 kinni. Aga nurgapoest saab leiba, piima ja veini ikka :D
Selle sildiga tuli mul meelde see,et meil oli polikas yks silt.. Teema oli vist selline, et tee tööd nagu poleks sul raha vaja.. St et tee tööd töö pärast mitte raha pärast. Tegelt oli see mingi luuletus vist. Hakkas silma, kuna mujal pole ma sellist näind 🙂
15/01/2010 TädiMari .
Mulle just see nii meeldib, et siin pole veel nii kapitalistlik ühiskond, et koguaeg peab kõik lahti olema! Iga perenaine saab ju planeerida nii, et pühapäeval saaksid kõik puhata! Ja kui külmkapp tühi on siis nurgapealne pizzeria on kindlasti avatud!
Minu mehel on pood ja ka neljapäeva pärastlõunane puhkamine on väga tore, eriti kui sa pead ka laupäeval tööl olema.
Ka pikk lõunapaus on vajalik kui õhtul paned poe kell 19.30 kinni! Ja ma armastan seda, et kogu pere saab lõunalauas kokku ja sööb korralikku sööki lõuna ajal. Mitte enne magama minemist :)
Lõpuks on ikka 8 tundi päevas tööl.
Noh ja pankades nad töötavad tegelikult hilisõhtuni, lihtsalt rahvale on avatud vaid hommikul ( ja natuke vist ka pärastlõunal) arvatavasti postimajas ka!
15/01/2010 oudekki loone
Huvitav, minul on küll kõik kiiresti ja krõpsti läinud nende arvete kontole kantimisega – siis kui mul õnnestus neile selgeks teha, et nad mulle pangas konto avaksid. Siiamaani imestatakse, et miks ma olen “sede di Parma” (mis tähendab seda, et mõnikord nad helistavad sinna ja ütlevad, et “meil on siin teie klient”…) Võiks ju nagu üks pank olla, aga siin on filiaalidel vist omajagu otsustusõigust. Aga ühesõnaga – võtsin kaasa ainult selle jupi arvest, kus oli blankett, et “tee otsekorraldus”, läksin panka ja ütlesin, et “ma nüüd tahaks seda” ja siis mu pangaonu täitis blanketi ära, võttis allkirja ja oligi kõik hästi, järgmisest korrast läks otse pangast. Ja kui kassa juures on tihti saba, siis nende juures, kes selliste blankettidega tegelevad, tavaliselt ei ole.
Ainus, kellega ma veel jändan on internetikompanii, sest nad on nii toredad, et neile saab ainult helistada. Tavatelefoniga. Mida mul ei ole 😀 Internetis muidugi saab ka maksta krediitkaardiga, aga mulle see otsekorraldus meeldib rohkem.
Tegelikult, kõiki arveid saab ju ka internetis krediitkaardiga maksta, pangaautomaadi juures deebetkaardiga ja siis veel mingites baarides/lotokohtades/… Ma ei tea, miks nii paljud postkontoris maksavad. Harjumusest, arvan.
15/01/2010 Külli Voit
Mari, sellepàrast ma ùtlengi, et inimene harjub kòigega. Ma olengi harjunud! Ykspàev mòtlesin kohe pikalt, et kas Eestis ikka tòesti on poed pùhapàeval lahti, tundus kuidagi nii absurdne. Aga rààgid sa muidugi ikka oma màtta otsast. Sina oled kodune ja saad teie poeskàigud ja asjaajamised tòò ajal àra teha, aga mida peavad tegema kòik need kes tòòtavadki terve perega 8.30-19.30? Neile jààb ainult laupàev, ei mingit toredat nàdalavahetust perega, selle asemel tuleb ostukeskuses vòi pesumajas vòi pangas jne trùgida. Mul on kùll neist kahju. Oleksid ametiasutused ja poed lòunal lahti, saaksid inimesed ka lòuna pausil midagi àra teha. Mujal maailmas tehakse lòunapause vahetustega ja pankades on tàpselt sama palju backoffice tòòd kui siin, kuid sellele vaatamata ei làhe pangasaalid 12.30 kinni. Ja tegelikult paljudele tòòtajatele just ei meeldi see 2 ja poole tunnine lòunapaus. Ytlevad, et midagi selle ajaga àra teha ei saa ja pàev venib pikaks.
15/01/2010 Külli Voit
Eks see kuidas asjad sujuvad vòi ei suju sòltub palju ka konkreetsest pangast. Juu siis meie pangal on veel ùht-teist òppida. Mina ei viitsi ùldse kuhugi maksma minna, ei makseautomaati ega postkontorisse. Tahaks, et asjad kàiks automaatselt vòi ààrmisel juhul internetipangast. Sellega mulle meenus veel ùks internetipangaga seotud seik. Nimelt on meie pangal selline mòtteviis, et kui inimesel on oma eraarve kuid ta on ka eraettevòtja ning ka firma arved on samas pangas, siis see vòti, mis maksete sooritamiseks koode genereerib, on ùhine kòikidele arvetele. Mis siis tàhendab seda, et see vòti on muidugi kontoris, sest seal làheb seda rohkem vaja. Vòiks ju vòtit ka kodu ja kontori vahet tassida, kuid siis on suht kindel, et see vòti on kas varsti kadunud vòi on see kogu aeg vales kohas. Siis kui on vaja kontoris on kodus ja kui on vaja kodus on kontoris. Tòenàoliselt ei eksisteeri itaallaste jaoks varianti, et naine vòiks minna mehe konto kallale ja sealt lausa rahasid kuhugile kanda. Milline ùlbus, mine ja seisa parem postkontoris :o)
15/01/2010 oudekki loone
Külli, teatud suurtel kaubamajadel on ka oriario continuato – seega ikka mõningaid nädalavahetusi saab planeerida. Pealegi on laupäev siin ikka põhimõtteliselt tööpäev, seega puhkamine perekonnaga ongi pühapäeva asi, kus kõik on kinni, sest kõik puhkavad. Rääkimata sellest, et lõunavahede pikkused ikkagi varieeruvad – seega minnes koju lõunale saad poest läbi astuda ju ka. Pealekauba, kahe ja poole tunniga jõuab korralikult lõunat süüa ja puhata, selle asemel, et tormata asju ajama ning süüa mingit karbitoitu ja mitte korralikult välja puhata.
Aga mis puutub pangavõtmetesse, siis see on ka teistes kohtades samamoodi – Eestis näiteks mul olid samad koodid nii firma kui omaenda eraarve jaoks, ehkki sisselogimisleht oli erinev. Aga koosasjadeks saavad abikaasad ju ühise konto teha, siis saavad mõlemad ligi. Ma arvan, et see internetiasi siin paarikümne aasta jooksul paraneb, siis kui otsustamisikka jõuavad need inimesed, kes on internetiga üles kasvanud ja sellega ära harjunud. Praegu on ju veel sellised lõbusad asjad ka, et kinopilet internetist ostes võib rohkem maksta, kui kinokassast…
Tjah, aga kokkuvõttes ma pean tunnistama, et ehkki iga kord kui ma pangas käin, siis mulle tundub süsteem kuidagi eriti vanaaegne, siis mulle tegelikult meeldib see, et me tunneme üksteist seal pangas, et minult ei küsita dokumenti, sest nad teavad, et mina olen mina ja nii edasi. See on armas kuidagi.
16/01/2010 Külli Voit
Eks kòik on organiseerimise kùsimus, igatmoodi saab elatud. Ja ega ma kah Eesti moodi pùhapàeva òhtul kell kùmme poodi enam ei làheks. Ma ei oska vist seda pikka lòunat vàga hàsti hinnata, sest Paolo ei ole kunagi seda vòtnud ega koju lòunatama ja pikutama tulnud. Laupàev ei ole siin kùll rohkem tòòpàev kui kuskil mujal. Teenindusasutused on lahti, kuid enamus ettevòtteid siiski suletud. Aga mis puutub panka, siis ùhine konto ei muuda asja, vòti on ikka ùks. Ligi pààseb vàga hàsti ka mehe kontole, kui omal sissetulekuid pole, siis ei nàe ma vajadust ùhise konto avamiseks.
16/01/2010 TädiMari .
Kuule kuule, ma olen ka tööonimene olnud ja päris pikka aega :)
Kõik ostud said tehtud koduteel, postis sai käidud pärast tööd ( ma läksin lõunale 12.30, postis kõik kell 13) ja pangad on ju ka kuskil 14 ajal lahti.
Lõuna ajal lippasin mina ka väga hea meelega koju, vahest sain isegi 10 min. silma looja lasta :)
Ja pühapäev oli püha päev ( kõik tegin laupäeval ära, mis mul vaba oli)
16/01/2010 Külli Voit
Mis kuule kuule, ma ju ytlen, et igatemoodi saab elatud! Oseloomulikult saab ka siin asjad aetud, iseasi kas just kòige konstruktiivsemal moel. Ja just sellepàrast meie pùhapàeval kuskile ei làhegi, et ùkskòik kuhu ka ei ùritaks minna, terve Itaalia on rauselt ka sealsamas kohal! Mis puutub Verona kontoriinimestesse, siis tean ma raudselt, et suurem osa neist kùll koju sòòma ja pikutama ei làhe. Kuna Verona kui linn on suht laialivalguv ja enamus inimesi elab kesklinnast kaugel, niiòelda magalates ja tòòl kàib kesklinnas, siis ei jòua nad kuidagi 2,5 tunniga kòmpida linna ààrde pargitud autoni, sòita koju, vaaritada sùùa, pikutada, sòita tagasi, otsida 20 min parkimiskohta ja kòmpida uuesti 20 min kontorisse. Vòi noh, vòib-olla ààri veeri jòuaks, aga kas on sel mòtet. Inimesed sòòvad linnas ja làhevad kontorisse tagasi tòòd tegema, kuigi ametlikult on see suletud. Sama kehtib kindlasti ka paljude teiste suurte linnade kohta, vòib-olla kuskil vàiksemas kohas on teisiti.
Lòhnavad kommid
Triinu on teisel korrusel oma toas ja nuuhutab kirtsus ninaga òhku: "Khmm….ma tunnen siin mingit lòhna…kommilòhna!" ja vaatab mulle optimistliku nàoga otsa. Minu nàos aga ei liigu ùkski nàrv ja teesklen mittemòistmist. Triinu ùritab asja selgemaks teha: "No sealt pruunist kapist tuleb!" viidates allkorrusel olevale kòògikapile. No kùll meil on ikka lòhnavad kommid, mòtlen mina, vòi siis on Triinul koeranina.