Määratlemata

Rahakott ja hàbelik Triinu

Vanaema andis Triinule rahakoti, sellise vàikese lukuga, mùntide oma. Meie kodukeeles siis kopikate oma. Pani natuke raha sisse ka. Triinu kàis mitu pàeva ja nuias, et me kohvikusse làheks, sest temal on raha ja tema maksab. Seletas pikalt ja pòhjalikult kuidas tema kopikad kòik tàdile letile laob, nàitas ka reaalis kòògilaual kuidas see tàpselt kàib. Kuna kopikaid oli kyll palju, kuid nad olid enamasti vasekarva, siis kartsin, et kogu pere mahlasid ja saiakesi tema rahanatukesega kinni makstud ei saa. Leppisime siis kokku, et tema ostab pulgakommi, kaks tùkki, ùks Atole ja ùks talle. Sellega oli Triinu veelgi rohkem pàri, mòtle saab ise maksta ja veel kommi ka! Kohvukusse làksime peaaegu et jooksusammul. Triinu valis kommid vàlja ja ma ùtlesin, noh, maksa nùùd siis àra ka. Triinu vastu, ei, maksa sina, mina hàbenen. Maksin siis ise kommid àra ja kodus pàrast mòtlesin selle tema lause ùle. Esimest korda kuulsin teda sòna hàbenema kasutamas. Kus ta seda kuulnud on ja miks ta arvab, et tema hàbeneb? No loomulikult minu enda suust ja ka issi muidugi, aga issi lihtsalt ùtleb timida. Seda, et need ùhte ja sama tàhendavad, on nutikas kakskeelne Triinu muidugi ammu aru saanud. See jutt, et Triinu on hàbelik, on meil justkui mingi vabandusjutt siis kui Triinu mònele jutuhimulisele tàdile ei vasta, kohvikumùùjalt ise jààtist kùsida ei julge vòi poest lahkudes head aega ei soovi. Tema vòòrastega suurt ei suhtle. Eestis poleks see ùldse teema, tòenàoliselt seal ma isegi ei arvaks, et ta hàbelik on.  Pigem vastupidi, Eesti mòistes on ta lausa julge. Ta ei karda kuskile minna vòi uusi asju teha, lihtsalt inimestega ei suhtle. Aga ega Eestis pole ka seda "probleemi", et mòni tàdike su lapsega sòbralikult rààkima tuleks vòi jààtisemùùja lapse poole pòòrduks ja kùsiks mis jààtist ta soovib vòi et poemùùja sulle lahkudes head aega sooviks. Siin aga vastupidi, kòik tahavad muudkui suhelda ja kui samaga ei vastata, siis muutub siiani sòbralik pilt nòutuks ja liigub Triinu nàolt minu nàole. Umbes nii, et aga mis siis nùùd juhtus vòi mis ma valesti ùtlesin. Ja see ongi siis see moment kus ma tavaliselt pobisedes vabandan, et ta on natuke hàbelik. Ja niimoodi ma siis kujundangi oma lapse enesearvamust ja -hinnangut. Kas ma ikka tahan,  et  ta mòtleb endast kui hàbelikust? Hàbelikkus pole mingi iseloomuviga, otseloomulikult. Pigem on see voorus, kuid liiga kramplikult selle kùlge klammerduda ka ei saa. Kuid ega ta ei ole ka nùùd nii ùdini positiivne omadus nagu nàiteks  on ròòmsameelne vòi heatahtlik.  Selle hàbelikkuse asemele vòiks muidugi panna ùkskòik mis muu omadussòna, mòte jààb samaks. Kui lapsele pidevalt korrutada, et ta midagi on, siis tòenàoliselt ta nii varsti endast ka mòtleb.

Nùùd ma siis olen otsustanud sòna hàbelik Triinu kontekstis vàhem kasutada. Yritan leida mòne muu vabanduse, vòi tegelikult, ei vabanda ùldse. Kehitan niisama òlgu vòi laiutan kàsi. Noh, ei vasta ta sulle tàdike, no mis siis teha! Ja Triinule ei ole vaja sùstida teadmist, et kuna tema on hàbelik, siis tema ei vòigi/ saagi ise jààtist ostetud vòi ei peagi teistele head aega soovima.

Kommentaarid:

14/01/2010 TädiMari .
Vaat kui hea, et sa sellest kirjutasid! Mina vabandan täpselt sama lausega ja ma kohe kindlasti ei taha, et minu muidu täitsa julge Anni häbelik oleks :)
Kusjuures kui ma talle ütlen, et ütle nüüd tädile/onule ciao siis ta vastab konkreetse: “no ciao” 🙂 ja üldsegi mitte häbelikult!

14/01/2010 Külli Voit
Jajah, ega ma kah pole ùldse kindel, et Triinul see hàbelikkusest on, sest ta kas lihtsalt tuima nàoga ei tee tàdi màrkamagi vòi siis làheb trotsi tàis ja keerab selja. Seda viimast just siis kui ma hakkan nòudma, et ùtle nùùd kenasti ikka ciao vastu ka.

14/01/2010 Raine De Giorgi
Olen kuulnud kuidas me issi vastab tädile/onule, kes me kaheksakuuselt üritab naeratust välja pinnida, et ta on timida. Sõprade seltsis teeme nalja ja ütleme, et “see on normaalne, ta ju 50% eestlanna” . Kui ikka Emeline seljataga olevale tädile ei naerata ning teda uudistavalt vaatab, siis ma üldse ei häbene öelda, et “aga ta ongi selline tõsine tüdruk!” No praegu on veel vara ka öelda, et kas Emeline on häbelik või mitte….

15/01/2010 Linda Forrest
Meil on sama teema ja ma kasutan ka sõna “shy”.. tegelt ma ysna tihti ytlen, et lapsel on paha tuju, sest meil tihti ei piirduta ainult vaikimisega.. seda saadab tihti veidi kõvem toon ja jalgade trampimine.

Poes maksab kenasti muidu. Mõned korrad maksis oma plastist mängurahaga. Siinsed myyjad on ju sõbralikud.. teevad näo, et makse on sooritatud ja siis annavad raha vaikselt mulle tagasi 😀 Ja järjekorras ei nurise keegi, et miks nii kaua aega läheb…

Kas siin blogis nii ei saa teha, et ma olen kogu aeg sees.. või peabki iga kord sisse logima, kui tahan kommenteerida? (Mugav olen :D)

15/01/2010 oudekki loone
Mõnes mõttes sa ju lihtsalt õpetasid talle tema tunde jaoks sõna, mitte ei õpetanud tunnet. Äkki ta ikkagi ongi kogu aeg häbenenud, aga lihtsalt ei osanud seda nimetada? Minu arvates see on ju tore ka, et ta on õppinud oma tundeid ja olemist sõnadega kirjeldama ja küllalt abstraktseid tundeid veel. Tubli laps :)

Aga selle asemel, et ütelda, et “ta on häbelik” võib ju ütelda “ta praegu vist häbeneb” või “ta praegu vist ei julge” või “ta praegu vist ikka ei taha”: ühesõnaga, keskenduda praegusee hetkele ja tegevusele, mitte lapse olemusele. Käte laiutamine on muidugi ka hea 🙂 Aga Triinu vist on juba nii suur ka, et mõni nendest lugudest temaga mõnikord üle rääkida ja küsida, miks ta ikkagi ei tahtnud või miks ta häbenes.

Muidugi, ma arvan, et see samm, et harjutan kodus ja proovin osta ja siis poes ei julge, see on lihtsalt samm – et tahaks juba sotsiaalne olla, aga oma harjunud rolli on raske muuta. Küll ta mõni teine kord maksab, lihtsalt suuna teda tihedamini seda tegema. Muide, võid ju proovida teda saata “üksi” kellegi käest midagi küsima – siis ei ole tal sinu taha taganeda. Ja siis ei ole seda ka, et kui tal sassi läheb, siis sina näed 🙂 Kohvikus on siin muidugi raske, need letid on kõik nii kõrged…. 🙂

15/01/2010 Külli Voit
Kui palju toredaid pikki kommentaare! Ma jumaldan pikki kommentaare!(Eriti kirjutada muidugi….) 🙂 Linda, see peakski tegelikult sisse jààma kui sa just cookie’sid àra ei kustuta. Kas ainult see leht logib vàlja?
Ega ta ongi hàbelik ja ega ma ei arvagi, et ta ei tohiks hàbeneda vòi hàbelik olla. Kuid ma ei tahaks ka seda, et see teda piirama hakkaks teha asju mida ta tegelikult teha tahaks. Hea màrkus mitte màrgistada last vaid lapse tegevust. See vana hea reegel, aga ikka làheb meelest.
Kuid antud juhul pole ma suurt kindel kas ùldse on tegu hàbenemisega. Kui kommiostmiseks julgust puudu jààb, siis ehk kùll. Kui aga tàdike rààkima tuleb, siis nàen ma tema olemises pigem vastumeelsust, talle kohe ei meeldi kui vòòrad temaga rààkima hakkavad. Kui ma nùùd vàga aus tahaksin olla, siis peaksin ùtlema tàdile hoopiski “teate sinjoora, te lihtsalt ei meeldi talle eriti”, aga see vist ei ole parim variant. Aga tàna ta juba uuesti teatas, et jàrgmine kord maksab tema! 🙂

16/01/2010 TädiMari .
Mina olen koguaeg sees :)
Ja kui nüüd järele mõtlen siis vahest tädikesed ise ütlevad: “si vede che non ne ha voglia” ( noh, on näha, et tal pole tahtmist)… kui jälle ei reageerita :)
Võibolla ongi kõige õigem lihtsalt õlgu kehitada ja häbelikult naeratada… siis saab laps ise otsustada, miks ta ei taha tsautada!

16/01/2010 Linda Forrest
Nüüd ma olen jah sees. Ma ei tea, miks siis vahepeal kogu aeg logima pidin.
Mu plikale vahepeal yldse ei meeldinud see, kui tuldi tutiplutitama.. ta hakkas kisama, ajas huuled torru ja pani käed risti rinnale. Vahest trampis jalgu ka. Mul endal oli siis nii paha tunne. Nüüd ta isegi juba suhtleb võõrastega.

19/01/2010 Aita Silm
Mina leian, et lapse puhul on hàbelikkus pigem hea. Muidugi on òige, et pole vast vaja otseselt seda hàbelikkuse silti kùlge riputada, aga on parem kui laps vòòraid pisut pelgab. Kaido on mul just vastupidine, ta rààgib kòigiga kes teel vastu tulevad, kùsib suvalistelt inimestelt nende nime ja kuhu nad làhevad. Ja kui keegi tuleb vastu koeraga, siis ta unustab minu sootuks ja on vòimeline selle koeraomanikuga kaasa minema ilma pikemalt mòtlemata. Ma leian, et parem ikka pisut kartlik laps kui selline kel puudub igasugune ohutunnetus (see puudutab siis pigem turnimist ja igale poole minema hiilimist ja àra jooksmist).

21/01/2010 Külli Voit
Oi jaa, sellega ma olen vàga nòus! Ato on ses suhtes tàpselt Triinu vastand. Ok, onud ei meeldi talle ka, hea seegi, aga tàdid vòivad ta àra rààkida iga kell. Samuti vòib ta tàiesti ootamatult lihtsalt àra joosta, turnimistest parem ei rààgigi. Õudne stress, kogu aeg ole nagu kotkas valvel.