Ajasin siin eelnevalt pealkirjad ja tekstid sassi…vot see on òige 7 kuuse jutt.

Sel kuul arst meid nàha ei tahtnud, seega mòòdud puuduvad. Nii umbes pakun vàlja, et kaalu on 8 kilo ringis ja pikkust 70ne umber.

Seitsmenda kuu edusammudeks on esmalt muidugi roomamine, mis esialgu on veel kyll natuke kohmakas. Kohati tundub, et vaev on màrksa suurem kui asi vààrt. Edukaks roomamiseks tuleb kòvasti puhkida,  nàpud laiali ajada ja kàsi suure kaarega enam-vàhem samasse punkti tagasi panna, kust alustati. Vahel ònnestub ka natuke edasi liikuda, tihtipeale kahjuks ainult tagasi. Headeks motivaatoriteks on telekapult ja Linnu. Kui yks neist silmapiiril, siis tuleb ka roomamine pàris kàrmelt vàlja.

Kui siiani piirdus Triinu maailm vaiba piiridega, siis nyydseks on ka need yletatud ja LòPUKS OMETIGI peale pikka-pikka seitset kuud, jòudis puhtalt omal jalal armsa palmipuuni, krabas sealt lehe ja toppis suhu. Samuti sai lòpuks àra katsutud ka DVD -màngija ja televiisor.

Lisaks roomamisele saab Triinu nyyd ise istukile tagasi. Nii et ma ei peagi enam 50x pàevas teda istuma aitama. Aga ega see ei tàhenda, et ma vòin nyyd rahulikult kohvi juua ja ajalehte lugeda. Nii kui yks oskus on enam-vàhem selge, tuleb ju kohe midagi uut hakata proovima.

Uueks asjaks on diivani najal pysti upitamine. Pàris pysti ise veel ei saa, aga pòlvili kyll. Sealt edasi on vaja, et keegi aitaks. Natukese aja pàrast potsatab maha ja jàlle uuesti ronima…

 

 

Triinu annab musi. Miskipàrast kàib aga musi tegemine suu lahti. Vàga màrg musi saab.

Tegelikult on haigus juba yle làinud. Ainult yks pàev saigi haige olla. Nyyd tagantjàrgi mòeldes oli Triinu vist ikka juba mòned pàevad tagasi palavikus, aga mina vòhik lapsevanem ei saanud sest aru. Mòtlesin, et laps lihtsalt liiga paksult riides ja sellepàrast soe. Ka òine kòhimine ja àrkamine ei tekitanud minus mingeid kahtlusi. Alles pàrast mitut imelikku pàeva otsustasin kraadida ja selgus, et lapsel lausa 38,5 palavik. Andsin siis òhtul korra palavikukohtu, jàrgmisel hommikul oli veel vàike palavik, mis òhtuks ise àra kadus.

 

Jàrg:

Jàrgmise pàeva òhtul oli Triinu kòht ja selg vàikeseid roosasid tàppe tàis. Mòtlesin, et àkki oli liiga paksult riides ja need higitàpid. Hommikul oli tàppe vàhem, kuid neid siiski oli. Lòin raamatu lahti ja selgus, et on olemas selline haigus nagu kolmepàevapalavik ehk roseool. Tàpselt nii nagu nimi ytleb, ongi. Et siis kolm pàeva on palavikku ja natuke kylmetuse moodi olemist (vesine nina ja vàike kòha) ja peale seda kui palavik àra làheb, tulevad roosad tàpid, mis siis omakorda paari pàeva pàrast àra kaovad. Pidavat olema vàga tyypiline 6 kuu kuni 2 aastaste haigus, mida vàltida on raske ja ravi puudub. Ehk siis làheb ise yle ja teist korda sellesse enam ei jààda.

Kui ma alles Triinut ootasin, siis Paolo unistas kuidas tema tytrekesest saab selline tòeline issi laps, et ikka issi ja issi…Esimesed kuud ei viidanud kuidagi sellele, et asi sinnapoole liiguks, pigem vastupidi. Mingil hetkel oli issi lausa vastuvòetamatu, ei tohtinud last syllegi  vòtta. Issi juba vahepeal arvas, et tema tytreke ei salli teda. Pyydsin Paolot lohutada ja veenda, et  paarikuusel ei kài need tunded niimoodi, et issit vihkab ja emmet armastab. Kahekuusele loevad ainult tissid ja see, kelle kyljes tissid ripuvad.

Nyyd aga hakkavad asjad sinnapoole liikuma, millest Paolo 9 kuud unistas. Hommikul àrkame kòigepealt meie Triinuga. Triinu sòòb pudru àra ja làheb pòrandale màngima. Mina keedan kòògis kohvi. Triinu màngib ja rààgib rahulikult omaette momendini kui ilmub nàhtavale issi. Siis on màngutuju làbi ja vaja ainult issi sylle. Aga issil on vaja hommikul hambaid pesta ja hommikust syya, ei saa ju kogu aeg last syles hoida. Selleks siis olen mina. Triinu syles, seisame issi kòrval nii hambapesu kui hommikusòògi ajal. Privaatsusest vòib issi ainult unistada.

Pealelòunat màngib Triinu pool tundi ja kauemgi omaette pòrandal ja mina saan omi asju toimetada. Nàdalavahetusel, kui issi kodus, ei tule yksi màngimisest mitte kui midagi vàlja. Isegi see ei aita kui issi sealsamas pòrandal vedeleb. Ikka kàib yks viu viu ja sylle norimine. Issi on kyll vàsinud, kuid see-eest vàga rahulolev.

 

Juba kaks nàdalat on kàinud ùks suur roomamise harjutamine. Kui sa kuuekuuselt ise istuma hakkasid, ohkasin kergendatult, et lòpuks ometi saan sind natuke ka omaette màngima jàtta. Varem eriti ei saanud, sest pikali sa enam olla ei tahtud, aga istuda veel ei osanud. Keegi pidi sulle kogu aeg tugitooli tegema, muidu oli kohe hàdakisa lahti. Nii nàdalakese saingi oma hetkelist vabadust nautida, kuni hakkasid end istumast kàpuli ajama.  Istuma tagasi loomulikult enam ei saanud. Kàpuli eriti kaua olla ei jaksanud ja jàlle oli vaja emmet, kes istuma tagasi aitaks. Ja niimoodi viiskùmmend korda pàevas…vòib-olla ka rohkem. Kuid jòudu tuli iga pàevaga juurde, kàpuli olemise aeg venis pikemaks ja harjutused sarnanesid aina rohkem kòrgema klassi joogapositsioonidega. Peamiseks murekohaks oli see, et kuidas kùll pùsida kàpuli ja samal ajal kahe kàega mànguasja vòi Lynni krabada? Nùùd on see mùsteerium ka lahendatud. Selgus, et kahe kàega ei saagi. Paar korda on ònnestunud kàpuli olekust ka ise istuma tagasi saada, kuid see oskus vajab siiski veel lihvimist.

Triinule on tore asju valmistada. Esmalt muidugi sellepàrast, et isetehtud asjad on ikka kòige armsamad. Teisalt aga sellepàrast, et Triinu on pisike ja seega saavad tema asjad ikka valmis ka. Mitte ei jàà kymneks aastaks kapipòhja varrukaid ootama, nagu on juhtunud nii mònegi hooga alustatud suure inimese kampsuniga.

Lemmikuteks on hetkel kujunenud mytsid. Tòenàoliselt sellepàrast, et 1) neid on kerge teha, 2) lònga làheb vàhe, 3) saab ruttu valmis, 4) neid on pidevalt uusi vaja, sest Triinu pea muudkui kasvab ja 5) kui aastaajad vahetuvad, vahetuvad ka mytsid.

Hetke seisuga on nàputòòd siis sellised:

Mùtse on 5tk, neist 2tk heegeldatud suvemytsid, 2 paksu talvemytsi ja pildil olev vahepealne sygisemyts.

Kampsuneid on 2 tk. Kollane jànesega kampsun ja sinise-valge triibuline kapuutsiga kampsun. Neist esimene on yldse kòige esimene asi mis tehtud sai ja tàhelepanuvààrne veel ka sellepoolest, et pool rida on seal issi kootud. Tegelikult plaanis issi ikka terve rea kududa, kuid poole rea pealt olid nàpud kanged, sàrk làbi higistatud, pàike looja làinud ning issi andis alla.

Siis heegeldasin veel ka yhe kleidi, mis aga kahjuks tuli nii vàike, et ainult korra saigi selga panna. Teine kleit on kootud ja see on jàrgmiseks suveks.

Pooleli on hetkel yks selline salli sugulane, kaelus, vòi kuidas seda nùùd nimetadagi. Selline kaela soojashoidmise asi, mis oli minu lapsepòlves kohustuslik element ja mida ma ausalt òeldes ùldse ei sallinud. Alati oli ta maavillasest lòngast, kare ja kratsiv ning yldse nòme, sall oli palju vingem. See et sall oli nagu soolikas ùmber kaela, nii et kurk kòik paljas, oli probleemiks ainult emale.

Ega vàga palju asju polegi kui aus olla. Kuid pean ytlema, et tòòd on tegelt tehtud mitmekordselt, sest pole yhtki asja suutnud vàhemalt korra ùles harutamata valmis teha. Mònda asja on ka lausa mitmeid kordi otsast alustatud. Kuna Paolo on selline ùheksa korda mòòda, ùks kord lòika tùùpi inimene ja mina ùldse ei mòòda, 10 korda lòika tùùpi, siis kàib talle see minu pidev ùmbertegemine lausa nàrvidele. Tema jaoks on see puhas ajaraiskamine. Ja tal on ka tàitsa òigus.

Huvitav kas sònad sall ja sallima on omavahel kuidagi seotud ka…?

 

Triinul on kaisujànes Rabit. Kunagi lugesin kuskilt raamatust, et lapsel vòiks olla ùks lemmik kaisuloom, kellega koos on hea magama minna. Kui siis nàiteks kuskil vòòras kohas on vaja magama jààda, aitab kodust kaasa tulnud sòber unel paremini tulla. Triinu oli vist nii kolmekuune kui Rabit meile tuli. Alguses ei osanud Triinu tast midagi arvata, mina aga ikka jàrjekindlalt toppisin lonkòrva Triinu kòrvale teki alla. Tasapisi-pisitasa hakkas ka Triinu Rabiti vastu huvi tundma. Kui vanasti (mis nyyd nii vanasti muidugi, nii paar kuud tagasi ehk…) jài Triinu òhtul suure nutuga magama, siis nyyd on enne magamajààmist voodist ainult yhtlast nohinat kuulda. Rabiti valged kòrvad on suurest lutsimisest vòtnud kollaka varjundi ning odoor viitab sellele, et varsti peaks vist Rabiti korra pesumasinasse viskama. Tavaline vaatepilt on see, et Triinu magab selili, kàed-jalad laiali ning jànes vedeleb pòiki yle nào.

Eile aga millegipàrast Triinu ei jàànud ega jàànud magama. Alguses viuksus niisama ja lòpuks làks pàris nutuks lahti. Làksin siis asja uurima ja selgus, et Rabit oli teise voodiotsa lennutatud! Nii kui andsin Rabiti tagasi, krabas Triinu selle kahe kàega kaissu, keeras ennast kyljele ja jài sekundi pealt magama.

Juba ammu ammu plaanin seda Linnu peatyki kirjutamist, aga kuidagi ei saa alustatud, sest tundub, et nii palju on kirjutada ja ei tea kust alustada.