Kui ma alles Triinut ootasin, siis Paolo unistas kuidas tema tytrekesest saab selline tòeline issi laps, et ikka issi ja issi…Esimesed kuud ei viidanud kuidagi sellele, et asi sinnapoole liiguks, pigem vastupidi. Mingil hetkel oli issi lausa vastuvòetamatu, ei tohtinud last syllegi  vòtta. Issi juba vahepeal arvas, et tema tytreke ei salli teda. Pyydsin Paolot lohutada ja veenda, et  paarikuusel ei kài need tunded niimoodi, et issit vihkab ja emmet armastab. Kahekuusele loevad ainult tissid ja see, kelle kyljes tissid ripuvad.

Nyyd aga hakkavad asjad sinnapoole liikuma, millest Paolo 9 kuud unistas. Hommikul àrkame kòigepealt meie Triinuga. Triinu sòòb pudru àra ja làheb pòrandale màngima. Mina keedan kòògis kohvi. Triinu màngib ja rààgib rahulikult omaette momendini kui ilmub nàhtavale issi. Siis on màngutuju làbi ja vaja ainult issi sylle. Aga issil on vaja hommikul hambaid pesta ja hommikust syya, ei saa ju kogu aeg last syles hoida. Selleks siis olen mina. Triinu syles, seisame issi kòrval nii hambapesu kui hommikusòògi ajal. Privaatsusest vòib issi ainult unistada.

Pealelòunat màngib Triinu pool tundi ja kauemgi omaette pòrandal ja mina saan omi asju toimetada. Nàdalavahetusel, kui issi kodus, ei tule yksi màngimisest mitte kui midagi vàlja. Isegi see ei aita kui issi sealsamas pòrandal vedeleb. Ikka kàib yks viu viu ja sylle norimine. Issi on kyll vàsinud, kuid see-eest vàga rahulolev.