Juba kaks nàdalat on kàinud ùks suur roomamise harjutamine. Kui sa kuuekuuselt ise istuma hakkasid, ohkasin kergendatult, et lòpuks ometi saan sind natuke ka omaette màngima jàtta. Varem eriti ei saanud, sest pikali sa enam olla ei tahtud, aga istuda veel ei osanud. Keegi pidi sulle kogu aeg tugitooli tegema, muidu oli kohe hàdakisa lahti. Nii nàdalakese saingi oma hetkelist vabadust nautida, kuni hakkasid end istumast kàpuli ajama.  Istuma tagasi loomulikult enam ei saanud. Kàpuli eriti kaua olla ei jaksanud ja jàlle oli vaja emmet, kes istuma tagasi aitaks. Ja niimoodi viiskùmmend korda pàevas…vòib-olla ka rohkem. Kuid jòudu tuli iga pàevaga juurde, kàpuli olemise aeg venis pikemaks ja harjutused sarnanesid aina rohkem kòrgema klassi joogapositsioonidega. Peamiseks murekohaks oli see, et kuidas kùll pùsida kàpuli ja samal ajal kahe kàega mànguasja vòi Lynni krabada? Nùùd on see mùsteerium ka lahendatud. Selgus, et kahe kàega ei saagi. Paar korda on ònnestunud kàpuli olekust ka ise istuma tagasi saada, kuid see oskus vajab siiski veel lihvimist.