Pere

Moositegu

6 Comments

Tavaliselt ma moosi ei keeda. Pole ju neid marju siin omal kuskilt korjata ja tundub kuidagi narr osta marju, et neist siis moos keeta. Ma siis juba parem ostan kohe moosi, niikuinii ostan need moosid sama talumehe kàest, kust ostan marjugi. Erand on pòldmarjamoos, sest pòldmarju saab korjamas kàia. Siiani ei ole me neid kùll kordagi nii palju suutnud korjata, et mooskeetmiseni jòuda, aga no teoreetiliselt vòiks.

Ma teen marju talveks kùll, kuid ainult sùgavkùlma. Maasikad on juba pandud ja see aasta proovisin ka kirsse panna. Tegelikult muidugi mureleid kui tàpsem olla. Kohalik sòbranna soovitas. Kohe niimoodi tervelt ja vars ka kùljes. Lastele pidavat vàga meeldima neid jààtunult lutsida (seda ma tàiesti usun, sest mustikad ja sòstrad sùùakse meil talvel alati jààtunult àra).

Juhtus aga selline jama, et meie kùlmutuskapp otsustas enam mitte kùlmetada ning sulatas òòga kogu minu tòò ja vaeva ùles. Maasikad sain ònneks pààsta, need olid viimasel restil ja hommikul veel siiski jààs. Õnneks, sest maasikahooaeg on siin ju läbi, uusi poleks enam kuskilt võtta.  Nyyd nad ootavad talve vòi uut kùlmutuskappi naabrimehe juures. Hea, et ùksik mees, tal ju sygavkùlm tyhi. Mureleid aga leiab veel nii mònedki nädalad, seega need ùlessulanud läksid moosipotti. Ei tea kyll kui palju sinna seda vitamiini peale kùlmutamist ja keetmist jài, aga no àra ma neid visata ka ei raatsinud. Midagi ehk ikka on. Kuuma itaalia pàikese kàes puhtalt kasvanud kirsid, kindlasti on neis rohkem hààd kraami kui mònes teises kirsis.

Kuigi jah, moosi ma ju tavaliselt ei keeda, aga pean ùtlema, et see keetmine tekitas minus nii palju positiivseid tundeid, et ma vist muudan oma arvamust ja hakkan siiski moosi keetma. Eks mul on lapsepòlvest màlestused, et see moosikeetmine oli yks suur tòò ja vaev. Mitte, et mina oleks vaeva nàinud, aga ema ju muud ei teinudki kui korjas, keetis ja purgitas. Aga ma ju ei pea sellistes industriaalkogustes keetma, et veremaik suus. Tàpselt niipalju, et oleks veel mònus.

Eile muidugi oli ideaalne moosikeetmise pàev. Pealelòunal tuli àikesevihm, ikka selline korralik kus tuleb justkui àmbriga, òues làks mònusalt jahedaks ja suht pimedaks. Vihm peksis vastu aknaklaase ja moosipott levitas tuppa ylimònusat moosikeetmisaroomi. Totaalne nostalgia, seda lòhna ma màletan, nagu ka moosilt riisutud vahu maitset. Nagu jalgrattsòit, ei unune see maitse ja lòhn kunagi. Ka Triinu maitses vahtu, kuid esialgu ei arvanud ta sellest midagi. No kùll me teda veel treenime.

Mòtlesin, et miks just see moosikeetmine mulle nii positiivseid tundeid tekitab. Pole ju selles midagi nii erilist ja ma ise ju lapsena moosikeetmises suurt ei osalenud. Vahu sòòmine oli kogu mu kohustus. Tòenàoliselt ei ole asi aga ùldse moosikeetmises, vaid selles, milline òhkkond oli sel ajal kodus. Kòigepealt oli ema kodus, sest tòenàoliselt oli suvi ja emal tòòlt puhkus. Vòi vàhemasti oli nàdalavahetus. Minu arvates on moosikeetmine vàga meditatiivne tegevus, pead seal poti ààres seisma ja vahtu riisuma. See soojus ja rahulikkus, mis moosikeetmisega kaasnes on see, mis minus seda nostalgiat tekitab.

Selliseid momente ma tahaks oma lastele ka.  Et nad meenutaks, et neil oli hea ja rahulik. Natuke saab selliseid momente ka ise luua, kuid “òigemad” on nad siiski siis, kui nad igapàevast elu elades ise tekivad. Ega ise ei pruugi aru saadagi millised need momendid on ja tòenàoliselt saan sest aimu alles tulevikus, kui nad oma lapsepòlve meenutama hakkavad. Yks on aga selge, ema peab olema kodus. Mitte ykski laps ei taha yksi olla, ykskòik kui tubli ja iseseisev ta ka ei oleks. Minu emal see vòimalus puudus, minul see vòimalus ònneks on.

Nii, et hakkame aga moosi keetma.

Pere

Estonia, here I come Part.2

3 Comments

Nii, olukord muutus, tuleme hoopis 24- 31.juuli. Mitte, et see nyyd eriliselt suur muutus oleks, aga ikkagi.

Murphy seadusele kohaselt juhtus nende eelmiste kuupàevadega nii, et tàpselt samal nàdalal làhevad minema ka vanavanemad. Terve suvi on nad kodus ja just samal nàdalal otsustasid mere ààrde minna! No ma oleks muidugi vòinud enne broneerimist uurida, et kas ja kuidas, aga ma tòesti ei arvanud, et vanainimesed just neil kòige kuumematel pàevadel kuhugi minema hakkavad. Pensionàride reisimise aeg  on ju tavaliselt juuni vòi september.

Tegelikult ma ei oleks ùmber vahetanudki kui nonna poleks ise jàrjepidevalt nòudnud. Paolot ei erutanud see ùldse, et ta nàdalaks lastega ùksi jààb ning mind veel vàhem. Ainus, kes hirmsasti muret tundis, oli nonna. Et kuidas ikka nii saab ja tema ikka muretseb. Ses suhtes on ta meil kyll ikka vàga tyypiline itaalia mamma, lapsed, sòòk ja kodu on mamma teema, mehed ei oska, mehed kàigu tòòl. Eks tal omal tàpselt nii muidugi ka on, mees, kes kodus isegi kohvikannu tulele ei oska panna. Samas, ma ei arva, et see puhtalt mehe “sùù” on. Kui sul ikka terve elu kòik ette-taha àra tehakse, no miks siis peaks selgeks òppima kuidas kohvi keetmine kàib.

Yks nàide sellest kui tragikoomiline see nonnide eluviis ikka on. Kunagi kui nonna pidi mòneks pàevaks haiglasse minema ja yhtki tàdi vòi sugulast ùhel neist pàevadest aitama tulla ei saanud (sest no mees ju ùksi kahe lapsega kolm pàeva hakkama juba ei saa), keetis nonno pastat. Pani poti tulele, pasta potti ja jài ootama. Ootas, ootas kuni hakkas suitsu tulema. Nojah, pasta keetmiseks peaks ka vett potti panema…

Paolo on kùll paljus vàga oma isa sarnane. Kui tal ikka lastaks niisama olla, siis ta oleks ka ja laseks ennast teenindada. Kuid isaga on tal yks vàga suur ja oluline erinevus – tal ei ole itaalia mammat. Syya saab siis kui on aega ja tuju olnud teha, vastasel korral on meil kùlmutuskapp ja igaùks teenindagu end ise. Ok, pesu pesema ja pòrandaid kùùrima ma teda siiski ei sunni, aga lastega tegelema peab. Onneks pole tal selle vastu midagi ja seega yks nàdalake poleks talle mingi katsumus. Vòi oleks? Kahjuks jààb see seekord kindlaks tegemata.

Lapsed

Hammas

6 Comments

Triinul tuli esimene hammas àra.Vot nyyd ma tunnen kùll, et laps on suureks saanud. Hammaste vahetus pidavat ju koolikùpsust nàitama. Triinul on ju koolini veel aasta aega, kuigi Itaalia reeglite kohaselt vòiks ta ka juba see aasta alustada.

Lapsed

Kingitus

2 Comments

Triinu: “Emme, me tegime Atoga sulle kingituse! Me otsustasime, et me enam yldse ei kakle ja yksteisele haiget ei tee!”

No kas saab veel paremat kingitust olemas olla!

PS. Pool pàeva kingitus isegi kestis. Mitte, et nad nyyd nii kohutavalt kogu aeg kakleks, aga vahel ikka juhtub.

 

Lapsed

Linnu synnipàev

10 Comments

Eelmine nàdal oli meil Linnu sùnnipàev, ta oleks saanud 10. aastaseks. Triinu joonistas Linnule pildi. Pildil oleme meie (Greta on yks neist suurtest tùdrukutest ja mina olen majas akna peal) ning kòik me mòtleme Linnule (need jooned, mis igaùhe juurest Linnu juurde làhevad) ning kingime mòttes Linnule yhe lille. Iga joone lòpus on lill ja Linnu on muidugi taevas.

Linnu surmast on nyyd poolteist kuud mòòdas. Mòtlem ja rààgime temast endiselt iga pàev, aga enam ei ole see vàhemalt nii talumatult valus. Kuigi kuskil avalikus kohas Linnust rààkides pean ikka kòvasti pingutama, et silmad vesiseks ei tòmbuks ja ega enamasti see ei ònnestugi. Seetòttu ma pigem vàldin selliseid vestlusi. Jalutamas ma enam yldse ei kài. Vòiks ju minna ka ilma Linnuta ja teha Gretaga ùks tiir, aga see tundub nii mòtetu ning need rajad nii igavad ja tyytud. Greta magab vàga hàsti ka aias, seisvas kàrus, miks peaksin temaga kuskil ringi kappama.

Triinu rààgib Linnust iga pàev. Linnu pilt on endiselt voodi kòrval ning iga òhtu annab talle musi. Mitu korda pàevas tuleb tal meelde Linnule taevasse lehvitada. Triinu tòesti igatseb Linnut, tihti ta ùtleb, et ta nii tahaks Linnut kallistada, et ta oleks ikka veel siin ja et talle ikka ei meeldi, et Linnu nii ruttu àra suri. Triinule jààb kindlasti Linnu terveks eluks màllu. Greta ei tea Linnust muidugi midagi ja Ato tòenàoliselt unustab ta, milles mul on kahju, aga noh, eks neil tulevad omad koerad tulevikus.

Armas, kuidas Triinu jaoks on bokser see kòige kòigem koer. Tegelikult kòik nòsuninad. Kòige ilusamad koerad on tema jaoks ikka bokserid. See tegelikult kehtib ka Ato kohta, kes hetkel teistsuguseid koeri natuke kardab, aga nòsuninasid mitte kunagi. Minu arvates nàitab see nii hàsti kuidas kòik on suhteline. Kes ei oleks kuulnud neid mùùte lòukoer bokseritest ja buldogitest, kes valikut tegemata kòrri kargavad ning lòuad neil siis krampi làhevad ja ohver verest tyhjaks jookseb. Ok, see viimane on kerge liialdus, aga no umbes sellised need myydid ju on. Siin aga on yks vàike 5 – aastane, kelle jaoks on bokser kòige parem, kòige ilusam ja kòige armsam. Triinu ytles alati Linnu kohta, et tal on niiiii armas nàgu ja nii ju ongi. Ei saa mina aru kuidas kyll keegi bokseri nàgu kurjana suudab nàha. Kurb, yllatunud, murelik, ròòmus, natuke totu, sellised on bokseri ilmed. Ega ilmaasjata òelda, et bokser koos labradori ja kuldse retriiveriga on kolm kòige sobilikumat koeratòugu lastega peredele. Minu arvates peamine mis bokserit teistest tòugudest ja ka krantsidest eristab on see, et bokser jààb eluks ajaks kutsikaks. No nagu paljud mehed jààvad ju lapseks, bokser kah ei saagi kunagi suureks. Linnut peeti veel eelmine suvigi kutsikaks, ise 9-aastane proua. Yks on muidugi màngulisus, aga see ei ole kòik. Hoopis tàhtsam on bokseri vòime jààda uudishimulikuks, nagu lapsed eks. Ka vana bokser ikka siiberdab sul kogu aeg jalus ja topib oma nina sòna otses mòttes igale poole kuhu pole vaja, samas kui mòni teine koer selles vanuses peesitab oma pesas ning  jàlgib tema ymber kihavat elu pilguga “olen siin kàind ja olen kòike nàind”.

Yhe-aastane Lynn Stroomi metsas.