Moositegu

Tavaliselt ma moosi ei keeda. Pole ju neid marju siin omal kuskilt korjata ja tundub kuidagi narr osta marju, et neist siis moos keeta. Ma siis juba parem ostan kohe moosi, niikuinii ostan need moosid sama talumehe kàest, kust ostan marjugi. Erand on pòldmarjamoos, sest pòldmarju saab korjamas kàia. Siiani ei ole me neid kùll kordagi nii palju suutnud korjata, et mooskeetmiseni jòuda, aga no teoreetiliselt vòiks.

Ma teen marju talveks kùll, kuid ainult sùgavkùlma. Maasikad on juba pandud ja see aasta proovisin ka kirsse panna. Tegelikult muidugi mureleid kui tàpsem olla. Kohalik sòbranna soovitas. Kohe niimoodi tervelt ja vars ka kùljes. Lastele pidavat vàga meeldima neid jààtunult lutsida (seda ma tàiesti usun, sest mustikad ja sòstrad sùùakse meil talvel alati jààtunult àra).

Juhtus aga selline jama, et meie kùlmutuskapp otsustas enam mitte kùlmetada ning sulatas òòga kogu minu tòò ja vaeva ùles. Maasikad sain ònneks pààsta, need olid viimasel restil ja hommikul veel siiski jààs. Õnneks, sest maasikahooaeg on siin ju läbi, uusi poleks enam kuskilt võtta.  Nyyd nad ootavad talve vòi uut kùlmutuskappi naabrimehe juures. Hea, et ùksik mees, tal ju sygavkùlm tyhi. Mureleid aga leiab veel nii mònedki nädalad, seega need ùlessulanud läksid moosipotti. Ei tea kyll kui palju sinna seda vitamiini peale kùlmutamist ja keetmist jài, aga no àra ma neid visata ka ei raatsinud. Midagi ehk ikka on. Kuuma itaalia pàikese kàes puhtalt kasvanud kirsid, kindlasti on neis rohkem hààd kraami kui mònes teises kirsis.

Kuigi jah, moosi ma ju tavaliselt ei keeda, aga pean ùtlema, et see keetmine tekitas minus nii palju positiivseid tundeid, et ma vist muudan oma arvamust ja hakkan siiski moosi keetma. Eks mul on lapsepòlvest màlestused, et see moosikeetmine oli yks suur tòò ja vaev. Mitte, et mina oleks vaeva nàinud, aga ema ju muud ei teinudki kui korjas, keetis ja purgitas. Aga ma ju ei pea sellistes industriaalkogustes keetma, et veremaik suus. Tàpselt niipalju, et oleks veel mònus.

Eile muidugi oli ideaalne moosikeetmise pàev. Pealelòunal tuli àikesevihm, ikka selline korralik kus tuleb justkui àmbriga, òues làks mònusalt jahedaks ja suht pimedaks. Vihm peksis vastu aknaklaase ja moosipott levitas tuppa ylimònusat moosikeetmisaroomi. Totaalne nostalgia, seda lòhna ma màletan, nagu ka moosilt riisutud vahu maitset. Nagu jalgrattsòit, ei unune see maitse ja lòhn kunagi. Ka Triinu maitses vahtu, kuid esialgu ei arvanud ta sellest midagi. No kùll me teda veel treenime.

Mòtlesin, et miks just see moosikeetmine mulle nii positiivseid tundeid tekitab. Pole ju selles midagi nii erilist ja ma ise ju lapsena moosikeetmises suurt ei osalenud. Vahu sòòmine oli kogu mu kohustus. Tòenàoliselt ei ole asi aga ùldse moosikeetmises, vaid selles, milline òhkkond oli sel ajal kodus. Kòigepealt oli ema kodus, sest tòenàoliselt oli suvi ja emal tòòlt puhkus. Vòi vàhemasti oli nàdalavahetus. Minu arvates on moosikeetmine vàga meditatiivne tegevus, pead seal poti ààres seisma ja vahtu riisuma. See soojus ja rahulikkus, mis moosikeetmisega kaasnes on see, mis minus seda nostalgiat tekitab.

Selliseid momente ma tahaks oma lastele ka.  Et nad meenutaks, et neil oli hea ja rahulik. Natuke saab selliseid momente ka ise luua, kuid “òigemad” on nad siiski siis, kui nad igapàevast elu elades ise tekivad. Ega ise ei pruugi aru saadagi millised need momendid on ja tòenàoliselt saan sest aimu alles tulevikus, kui nad oma lapsepòlve meenutama hakkavad. Yks on aga selge, ema peab olema kodus. Mitte ykski laps ei taha yksi olla, ykskòik kui tubli ja iseseisev ta ka ei oleks. Minu emal see vòimalus puudus, minul see vòimalus ònneks on.

Nii, et hakkame aga moosi keetma.

6 thoughts on “Moositegu”

  1. No ja minule kaa meeldib moosi keeta ja mahla teha…aga mul pole kohta, kuhu neid panna! 🙁

  2. Mina keedan igal aastal moosi. Sellest, mida sõpradelt saab või meie verduraio meile kingib. Sel aastal on purgis maasikad ja kirsid. Kirsimoosi tegemine on kõige koledam – sel aastal oli umbes seitse kilo kirsse ja kivid eemaldasime käsitsi.
    Aga mul on ka moosikeetmisel täiesti praktiline põhjus – Leandro sööb iga jumala hommik kaerahelbeputru ohtra moosiga. Ja poemoosidel on liiga palju suhkrut sees. Mulle meeldib oma kodune moos.
    Meie hoiame osa külmkapis ja osa ka lihtsalt kapis. Kui on hästi keedetud ja korralikult suletud moos, ei juhtu midagi. Ega siis tõesti tööstuslikku kogust ei pea tegema. Hea kui mõni purk on kapist võtta.

  3. Moositegu on tõesti mõnus:) Mul küll keldris veel eelmise ja üleeelmise aasta moose olemas, aga juba tabasin end mõttelt seoses mingite purkidega, et sinna on mõnus moosi panna…nii et tähtis on ikkagi moositegu, mitte niivõrd söömine.

  4. Eheh…hea tähelepanek Kadri! Veel yks pôhjus moosi keeta, sest ega meil neid keegi väga söö. Paolo ja Ato vahel moosisaia teevad, aga see on ka kôik. Putru ei söö meil hetkel keegi, varsti muidugi keegi hakkab, aga moosini läheb tal veel aega.
    Triinul tuli moosikeetmisega muuseas kohe meelde kui me sinu juures olime ja sa moosi keetsid ning kuidas sul neid liiga palju oli ja siis andsid meile ka.:)

  5. Eh, ja mina lasin isal meisterdada moosipurgiriiuli. Elu on aga näidanud, et sinna kogun ma vaid purke, kuhu moosid peaksid tulema. Tõelisi moosipurke on alati liiga vähe, et kogu riiulit täis saada. No ja moosi meil süüakse üle mõistuse palju – pudru peale, pannkoogiga, kohupiimaga jne. Ehk see aasta jaksan rohkem moosi keeta kui eelnevatel – suid ka rohkem 🙂

Comments are closed.