Pere

Saak

6 Comments

 

Kui me neli aastat tagasi siia kolisime, olid oliivid just valmis saanud. Kui ma òigesti màletan, oli puu pàris tàis. Aga tegelikult ma eriti ei màleta, sest ega me neile oliividele siis suurt tàhelepanu pòòranud. Kolimine ja kohe-kohe sùndiv Ato ei jàtnud eriti palju ruumi oliividele mòtlemiseks. Pealegi ei olnud meil òrna aimugi mida nendega ùldse teha. Niisama nad ju syya ei kòlba, sisse teha ei osanud ja polnud ka aega ning tahtmist. Seda, kuidas neist oliividest see òli kàtte saada, oli samuti tume maa. Kui me siis ykskord oma kolimised olime àra kolinud, Ato àra synnitanud ning aega rohkem tekkis, olid oliivid ammu puu otsast alla kukkunud. See oli siis esimene aasta.

Teine aasta tuli jàllegi oliive ja mitte vàhe. Aga….nad olid kòik imepisikesed kribulad, paljud lausa kuivanud. Syydi oli tòenàoliselt meie eriti vòhiklik oliivipuu pygamine. Puud peab lòikama kaks korda aastas, òigel ajal ja òiget moodi. Muidu ei tule mingit oliivi. Meie selle aasta viga oli liiga tagasihoidlik pygamine, seega oliivide valmimisajaks oli meie kaunis puu muutunud làbimatuks vòsastikuks ja muidugi ei kasvanud seal mingeid asjalikke oliive.

Kolmandal aastal vòttis issi selle pùgamiseasja tòsisemalt ette, làks aga vist natuke liiga hoogu. Igal juhul oli kolmandal aastal meie puu kohe eriti hòre, et isegi varju ta ei andnud ja oliive tuli naeruvààrselt vàhe. No umbes yks pisike lasteàmbritàis. Ma isegi plaanisin need kolm oliivi sisse teha, aga kuna see tegemise protsess pole yldsegi lùhike, tervelt kaheksa pàeva, siis tundus kuidagi narr seda kòike selle yhe purgi pàrast ette vòtma hakata.

Neljandal aastal me loobusime. Et ah, mis neist oliividest, poest saab ka. Tegelikult me ei teadnud lihtsalt siiamaani, kuidas seda puud ikka lòikama peaks. (Ikka veel ei tea). Lòikasime puu lihtsalt niimoodi, et kevadel paistaks pàike làbi, suveks kasvataks kena paruka ja annaks varju ning et ka kena vaadata oleks. Aga oh imet, puule vist selline lòikus just sobis, igal juhul kasvatas ta meile ilmatumal hulgal oliive, lisaks veel ka ilusad ja suured, et oleks kohe olnud patt need korjamata jàtta. Seega toimus meil see aasta esimene pàris oliivikorjandus. Puule peale vaadates arvasin, et eks siit mingi 5-6 kilo tule. Kaaluma asudes sain aga jàrjekordse ylaltuse osaliseks – meie vàike agar puu andis meile tubli 23,5 kilo oliive! Neist need kòige kaunimad noppisin vàlja ja panen purki. Ylejàànud làks frantoio’sse ja saime veel ka kolm liitrit vàrskelt pressitud oliiviòli. Milline rahulolu!

Lapsed

Kass

3 Comments

Yldiselt vòib òelda, et kass on oma kohust tàitnud. Vòi noh, tàidab seda endiselt kohusetundlikult. Triinu nukrutsemised on vaat et mòòdanik. Linnu magab kyll endiselt Triinu voodi kòrval sydamekujulisel padjal, tekk ka peal, kuid jutt làheb Linnule aina vàhem. Me seda tagant ei òhuta kah. Igaòhtused head òòd ytlemised ja òhumuside saatmised on muutunud yksikuteks kordadeks. Ma arvan, et nii ongi hea. Ega see nukrutsemine Linnut tagasi too ja peab laskma sellel kurbusel àra minna, siis on  hiljem palju lihtsam ròòmsat meenutada. Linnu tulebki vahest meelde just oma naljakate tegemistega. Kuidas ta oma pesas pusserdas ja tiirutas enne kui mugava asendi leidis vòi kuidas ta autos iga valgusfoori peatuse juures krobinal pysti tòusis ja vaatas meid oma unise pilguga, et noh, kas hakkame maha minema. Selliseid naljakaid seike on tore meenutada, siis nad Atoga naeravad, nii et piss pyksis.

Kass aga on ise omaette tegelane. Oudne nyhkija ja pai norija. Elab sòna otseses mòttes seljas. Kui vàlja ei tee, siis ronib pàhe ja hakkab juukseid nàrima. Mulle meeldivad kòik loomad, aga ma olen siiski rohkem koerainimene ja seega ma vàga ei tunne vajadust pidevalt kassi paitada vòi syles tassida. Ma ei tea kas kass saab sellest aru ja leiab, et mul oleks aeg oma vaateid muuta, igal juhul iga kord kui ma maha istun, on ta mul syles. Kòige jamam on siis kui tahaks lugeda vòi arvutit nàppida. Siis ta sàtib end kenasti mu rinnale, minu nào ja raamatu vòi ipadi vahele, nii et ma midagi ei nàe. Arvutiga on veel eriti jama, sest seda ta hakkab veel ka lisaks kàpaga nàppima, pyyab pilte ekraanilt. Kappide ja laudade peal kàib ka yks suur ronimine. Kuidas teha kassile selgeks, et sòògilaual ei jalutata? Koeri ma vòin treenida, aga kassiga ei oska midagi peale hakata. Ajame teda jàrjepidevalt laualt maha, aga tàpselt sama jàrjepidevalt on ta uuesti laual tagasi.

Kannatlik on ka, sest no mis seal parata, eks ta saab ikka solgutatud siin kyll. Hea, et suurimad solgutajad on pool pàeva kodust àra. Triinu on tegelikult tubli, oskab kenasti sylle vòtta ja enamastit eeb lihtsalt kalli ja pai. Aga siis on ju kohe vaja ka Atol kassi kui Triinu teda korra katsub. Ja no Ato haare on juba hoopis mdiagi muud kui Triinu oma. Aga vaatamata tema mehistele vòtetele, kass tema kàes siiski ei kràunu. Juu siis vàlja pàistab karmim kui tegelikult on. Ainus, kes kassi kràunuma saab, on Greta, aga siikohal ei ole mul muud òelda, kui ise on syydi. Sest no kassi Greta kyll kàtte veel ei saa ja kui kass ise talle pidevalt nii nina alla end sàtib, no mis siis teha.

Magamiseks tahab kass ikka kellegi làheduses olla. Ta on kòikide voodid àra proovinud, viimased òòd on olnud Greta jalutsis. Oo jooksul kàib ta tegelikult nii mònedki erinevad voodid làbi. Viimasel ajal tahab kass hirmsasti òue. Sellega seoses otsutasime, et tuleks kiiremas korras yks vàike operatsioon ette vòtta, sest hulkumist me siin ei soosi. Oue saab kah esialgu ainult nàiliselt, kinnisele terrassile, aga hetkel sellest talle piisab. Istub pool tundi terrassi ààrel, imetleb maailma ja juba tulebki ukse taha nàuguma, et sisse lastaks. Isegi aeda pole ta veel saanud. Kassi andnud tàdi teadis rààkida, et noored kassid tuleks toas hoida, siis ei kipu nad ka hiljem hulkuma. Kui aga noor kass on pidevalt vàljas, siis tahabki ta vàlja elama jààda ning tuleb koju ainult sòòma ja magama.

 

Lapsed

Jalgratas ja ujumine

4 Comments

Teada on, et kòik oskavad jalgrattaga sòita. Ja ujuda oskavad ka enamus. Need tunduvad nii elementaarsed oskused, et need peaksid justkui iseenesest tulema. Noh nagu kàima hakkab laps ju ise, et kyll siis hakkab ka ujuma ja rattaga sòitma. Mina ju oskan mòlemat ja no yldse ei màleta, et ma nende oskuste saavutamiseks midagi vàga teinud oleks. Aga asi vist ongi selles, et ei màleta. Ok, ma màletan kuidas ma yhe abirattaga meie maja hoovis ukerdasin, aga kaua ma ukerdasin, sellest pole òrna aimugi. Oli see pool tundi vòi kaks nàdalat?  Ja kui vana ma siis olin? Mah…Ujuma òppimisest ei màleta ma midagi. Màletan juba seda kuidas ma ujusin nagu vana kala ja kui tyytu see yhest basseini otsast teise ujumine oli.

Seega tuleb see pàris suure yllatusena ,et need oskused ei tulegi nii lihtsalt ja yleòò. Et viskan lapse vette ja ujub. Vòi lykkan ratta veerema ja sòidab. No nagu filmides on.

Esimesed rattakogemused olid Triinul kolmeaastaselt. Siis sai ta oma esimese ratta. Esimene katsumus ja esimene yllatus (mulle) 0li vàntama òppimine. Et ei oskagi kohe synnsit saadik vàndata. O nneks on triinu vàga òpihimuline, nii et isegi minu kohatine kàrsitus ei vòtnud temalt soovi vàntamine selgeks saada. Sellega làks tegelikutl suht kiirelt – pooletunnine tee jalgrattapoest koduni oli kòige vàsitavam (jàllegi mulle). Poolkyyrakil, Triinut ja ratast màest yles lùkates. Siis tegime veel mòned tiirud garaazis, hea sile pind ja vàntaimine tuligi.

Atoga làks alguse kergelt. Temal oli vudiratas ja no selleg on lapsevanemal ikka lust ja ròòm. Ei mingit òpetamist vòi seletamist, làks ise ja kohe. Aga siis sai Triinu omale uue ratta ja vàike vàntadega ratas jài ùle. Atol tekkis soov ka sellega sòita. Aga no vàndata ju ei oska. Kolmepooleselt tegi oma vudirattaga kàelamurdvaid trikke, aga tavalise rattaga seisis paigal ja vàntas tagurpidi. Kyll ma proovisi nii ja naa, aga ei midagi. Kuni loobusin ja otsustasin, et saagu ise selgeks. Ato agar poiss, harjutaski. Alguses vedas ratta aia kòrgemasse otsa,e t sealt siis alla veereda. Siis avastas, et kui pysti tòusta, siis yhe jalaga sai òigele poole vàndatud kyll ja ratas liikus edasigi. Niimoodi ta siis jònksutas yhe jalaga tykk aega. Vaatasin lapse ponnistusi ja mòtlesin,e t nyyd oleks kyll viisakas uuesti abikàtt pakkuda, teine nii agaralt ise pyyab ja kui juba yhe jalaga selge, mis see teine jalg vàntama saada siis ei ole. Làksime siis kitsast hoovist vàlja teele. Sòitmine nàgi vàlja siis nii, et Ato vajutas vasku jalaga vànda alla ja mina kummargil vajutasin tema parema jala koos vàndaga alla. Kujutasin ette, et eks paarkymmend meetrit pean ma niimoodi koogakil edasi liikuma, siis saab jalg vàntamise nòksust aru. Tyhjagi, lòpuks koogutasin terve tee ja pool veel tagasi kah, vist mingi kilomeeter. Aga vaevast sai asja, vàntamine sai selgeks.

Suvel mòtesin, et àkki vòiks proovida Triinul abirataste àravòtmist. Indu tòstis ka see, et lasteaias oli nii mònigi 4-aastane, kes juba abiratasteta sòitis, seega peaks aeg olema kyps. Ka Triinu pani neid vapraid lasteaiakaaslasi tàhele ning oli vàgagi valmis abiratastest loobuma. Triinu kahjuks rààkis kyll aga see, et ega ta eriti oma suure rattaga sòitmist harjutada polnud saanud, sai ta selle ju alles aprillis synnipàevaks ning eriti julge ta ka ei ole. Aga selle-eest on tal palju tahtmist. Vòtsime abirattad àra ja hakkasime harjutama. Alguses polnud tasakaalust juttugi ja kuna julgust ka ei olnud, siis erilist edasiminekut ei toimunud. Eriti tihti harjutada ka ei saanud, sest kolmega oli see liiga keeruline. Greta kàruga ja ning ringi tuiskav Ato ei ole just parimad kaaslased keskendumistnòudva jalgrattasòidu òppimise juures. Korra nàdalas me ikka harjutamas kàisime, aga kuna tulemust polnud, siis Triinu hakkas àra tydinema. Kui kysisin vàlja minnes  kas vòtame ratta ka, siis hakkas tulema vastuseid, et ei taha. Ma siis pyydsin seletada, et ega see rattasòit niisama tule, peab ikka harjutama. Vahel ta nòustus, kuid teinekord oli ka resoluutselt vastu. Kui mulle tundus, et mu veenmine hakkas liiga pealetykkivaks muutuma, siis vòtsin hoogu maha ja ytlesin, et no kui sa ei taha, siis ega sa ei pea rattaga sòitmist selgeks òppima. Selle peale ytles Triinu, et ega ta ju niikuinii ei saaks sòita kui ta suureks kasvab ja tal lapsed tulevad.

Vaatamata vabadusele rattasòitu mitte òppida, jài see asi teda vaevama, sest eks ta tegelikult ikka tahtis vàga seda selgeks saada. Yhel òhtul  teatas Triinu ise, et tema tahab harjutama minna. Kuigi oli juba pàris hilja, ei saanud ju sellist initsiatiivi raisku lasta minna. Ja nàed, oligi òige pàev, Triinu hakkas rattaga sòitma. Ja kui uhke ja ònnelik ta ise oli! Ato oli ka kaasas ja muidugi kàis see kohe tema au pihta, et Triinu oskab midagi, mida tema ei oska. Et nyyd siis tuleb ka Atol abirattad àra vòtta ja harjutama hakata. Ise loodan, et tal peaks see lihtsamalt tulema, sest vudirattaga on tasakaalu hoidmist ju harjutatud piisavalt.

Ujumisega on lood yllatuslikud. Kui kevadel oli Triinu veel suur vee kartja, pea ja nàgu ei tohtinud kunagi màrjaks saada,  siis nyydseks ujub ta veel all. Kuna suvine ujumiskursus oli suur hitt, siis jàtkasime ka sygisel. Uus kursus on teises ujulas ja natuke teise metoodikaga. Kui suvine oli suures, lastele  ylepea basseinis ja kàtistega, siis praegune on lastebasseinis, kus Triinul on vesi kaenla alla ning kàtiseid ei kasutata. Kogu metoodika on palju pehmem ja lapsesòbralikum ning tòenàoliselt ka edukam ujumise aspektist, sest puudub see kàtiste àravòtmise etapp. Kui laps saab vàikses basseinis ujutud, siis làheb suurde ja kohe ilma kàtisteta. Triinu on kàinud nyyd kaks kuud yks kord nàdalas ja endine veekartja ujub juba vee all.

Ato ujumas hetkel ei kài. Kuna tema suvine kursus ei olnud just kuigi ònnestunud, siis ei ole hetkel Atol vàga soovi ujumist òppida. Praegu me kàime vahest koos triinu ujumist vaatamas ja hetkel on meil kokkulepe, et siis kui ta saab neljaseks hakkab ka tema kàima.