Protected: Uus elanik
Protected: Macedonia
Protected: Cool
Protected: Salò
Protected: Enne ja pàrast
Protected: Yheksa ametit
Algab kool, algab kool, algab kooool!!!!
Tegelikult muidugi lasteaed, aga siin nimetatakse seda juba ju kooliks. Terve eelmise aasta vòtsin hoogu, et kirjutada lasteaiast ja lòpuks sai aasta làbi ning kirjutanud ei olnud ikka midagi. Nyyd kirjutan siis kohe aasta alguses àra, rahu majas.
Lasteaeda tahtsid mòlemad minna. Triinu lausa hòiskas ròòmust. Ato oli alguses natuke kahevahel, aga Triinu enusiasm vist nakatas ka teda, et kui tema juba nii ròòmus, juu on siis asi vààrt. Ato làheb lasteaeda rohkem sòprade pàrast ja Triinu tegevuste pàrast. Ato rààgib palju oma lasteaia sòpradest, kòige tàhtsamad neist on Martino, Samu ja Philippo. Triinul on muidugi alati Daniele, kuid tùdrukutest sòpradega on ta selline, olen sòber – ei ole sòber, suhe. Ta kùll rààgib neist, aga sùnnipàevale neid ei taha. Peamised sòbrad on Gloria ja Giorgia.
Triinu ja Ato yhes ryhmas ei kài. Meil siin òdesid ja vendasid kokku ei panda. Alguses tundus see mulle imelik ja pigem vale. Nyyd saan aru, et tegelikult on siin mòte tàiesti olemas ja tegelikult pole yldse tàhtis, et nad yhes rùhmas oleksid. On isegi parem, et ei ole.
Olen ringi vaadates ning siit-sealt kuuldes aru saanud, et meil on lasteaiaga vedanud. Nii sisuga kui vàlisega. Lasteaed on ilus -uus, avar ja valguskyllane maja ning suur aed. Hoone on tòenàoliselt ehitatud kuulsat Reggio Emilia stiili jàrgides – hoone keskel on lahtise katusega sisehoov, mille ùmber asuvad erinevad ruumid. Sisehoovis kasvatavad lapsed ise maitsetaimi. Pahatihti on siinsed lasteaiad vanades majades, seega on need kuidagi kokkusurutud ja pimedad. Hoove neil kah ei ole vòi on nad vàikesed ja kuidagi nukrad. Selliet valguskyllasust ja avarust nagu meie omas, vàga tihti ei nàe.
Klasse on neli, igas klassis umbes 25 last ning klassid on segarùhmad, ehk siis 3,4,5 aastased on koos. Kalakesed, defiinid ja vaalad. Lisaks klassidele on veel vàikeste magamisruum, kaks palestrat ehk vòimlat. Selle sònaga kangastuvad mulle kyll topispallid ja ronimisredelid, aga nende vòimlas topispalle ònneks ei ole. Igasuguseid ronimisasju on kyll, suurte madratsite ja patjadega mòllamisnurk on ka. Ning pallimeri. Edasi tuleb salone ehk aula. Seal on vàike nukuteater, kardinate ja diivanitega eraldatud lugemisnurk ning hunnik palle, neile, kelle jaoks lugemine liiga rahulik on. Veel on seal kolm ateljeed erinevate tegevuste jaoks. Yhes tehakse savi, yhes vàrve ja kolmandas ma ei teagi tàpselt mida. Ah jaa, kòòginurk on ka. Seal maitstakse ja valmistatakse pàris asjadest pàris asju.
Lasteaial on ka oma pàris kòòk oma pàris kokaga.
Hoov on suur ja òues kàiakse palju. Ka talvel ja isegi vihmaga, sest olemas on ka katusealune. No isegi nii palju, et Triinu tuli koju ja teatas pettunult, et nad olid terve pàeva òues, tema oleks tahtnud hoopis sees màngida. See on kah Itaalias pigem haruldane, kuid meie kasvatajad on ònneks seda meelt, lapsed peavad olema òues. Kòik lapsevanemad muidugi nii ei arva. Yks ema pani oma pojakese teise lasteaeda, sest tema arvates ei pandud ta lapsele piisavalt hàsti salli kaela. Kevadel, kui aias neil pàikese kàes 20 kraadi. Ega neil kasvatajatel kah kerge ole, lastega saavad hakkama, aga need emad….
Klassis on neil kaks kasvatajat ning nelja klassi peale on veel ka kaks abilist, kes siis aitavad vàiksemaid pissitada, magama panna, lòuna ajal sòòke ette tuua ja niisama lapsi valvata. Lisaks kàib veel religiooni ja muusikaòpetaja. Religiooni kohta kùsitakse kohe alguses, et kas soovime, et laps kàiks vòi ei. Meie esimene aasta soovisime, et Triinu ei kàiks. Siis ma aga uurisin natuke tàpsemalt mida see religioonitund endast kujutab nind teisest aastast otsustasime, et las kàib. Minu ettekujutus sellest tunnist oli muidugi vàga mòòda reaalsusest. Ei mingit pobisevat kurja nunna, kes lastele jumalamuinasjuttu ajab. On hoopis yks antopoloog, kes pole isegi katoliiklane. Rààgitakse seal kòigest – heast ja kurjast, òigest ja valest, ka erinevatest religioonidest. Natuke rohkem jumalajutuks kisub jòulude paiku, Seda on siis Triinu joonistustest nàha, sest neile ilmuvad àkitselt jeesuslapsed ja jòulusòimed.
Magavad ainult kòige pisemad, 3-aastased. Ato see aasta enam ei maga ja ega see sobibki talle. Kòige suurematel lastel on rùhmas oma pisike. Kuna Triinu on see aasta vaal, siis valis ka tema tàna omale kalakese. Kasvataja sònul olevat terve pàeva kohusetundlikult oma kalakesega mànginud. Ei imesta ùldse, tema jaoks oli see oma kalakese saamine yks vàga tàhtis samm. Pool suve rààkis sellest.
Atol on see aasta yks kasvatajatest uus. Eelmine làks pensionile, kahju, hea kasvataja oli. Kuigi alguses tundus pigem vastupidi. Kùla, nagu meil siin on, levivad siin vàga hàsti igasugused jutud. Vanast kasvatajast oli pàris koledaid lugusid ning kuna ta oli vist pea 40 aastat yhe ja sama koha peal kasvataja, siis jutte ikka jagus. Paljud praegused emad olid ise tema kasvandikud olnud. Ma ei tahtud inimest tundmata jàreldusi teha, seega yritasin talle làheneda nii eelarvamustevabalt kui peale kòiki neid jutte see vòimalik oli. Ma ei tea kas asi oli viimases aastas vòi lihtsalt on 40 aastaga lasteaianduses palju muutunud ning eks ka inimesed muutuvad, igal juhul ei olnud minul tema kohta kyll ùhtegi halba sòna òelda. Ka Atole meeldis rohkem see kasvataja. Ainus miinus ehk oli see, et emadega ta eriti suhelda ei osanud. Temaga oli pidevalt selline tunne nagu sa oleksid poppi teinud teismeline, mitte aga lapsevanem ja no millisele prouale siis ikka selline suhtumine meeldib. Mul aga vedas, sest Ato talle meeldis, seega sain ma vàhem kriitikat kui mòni teine. Nii ylivòrdes pole vist keegi kunagi Atost rààkinud kui tegi seda tema. Aga ùks nàide tema stiilist. Ato ei osanud eelmise aasta alguses ise veel jalanòusid jalga panna. No ta ikka pusis, aga vàga hakkama ei saanud ning tihti làksid muidugi mòista valesse jalga kah. Kasvataja siis selle asemel, et tulla minu juurde ja kùsida, et kas Ato kodus ikka paneb jalanòud ise jalga, hùùdis yle klassi ja teiste vanemate peade , et Ato vòiks ikka kodus kah ise oma jalanòud jalga panna! Ma siis hùùdsin sama selgelt ja kòlavalt vastu, et ta ju panebki! Nii hàsti kui suudab.
Lasteaia programm on vàga selgesònaline. Iga aasta kirjutavad nad valmis raamatukese, kus tàpselt kirjas mida teha kavatsetakse. Aastas on mitmeid koosolekuid lapsevanematele ning yks privaatne arenguvestlus. Kuigi klassid on segaklassid, siis tegevus toimub enamasti siiski omavanuste grupis. Grupid moodustatakse kòigi nelja klassi peale kokku, seega ei suhtle laps ainult oma klassi lastega vaid ka teiste klasside endavanustega. Kòige vàiksematel on kòige vàhem planeeritud tegevust, ainult yks kord nàdalas, ùlejàànud aja nad lihtsalt màngivad. Triinuvanused aga teevad juba iga pàev mingi osa grupitòòd.
Ok, ma vòiksin seda juttu kirjutama jààdagi, aga aitab kyll. Kes seda ikka lugeda viitsib.