Lasteaias pandi lapsed tòòle, oliive korjama. Keegi peab ju need lasteaia oliivipuud tùhjaks korjama. Mitu pàeva korjasid, iga òhtu tuli Triinu koju, pùksipòlved mudased. Lapstòòjòust kasutatakse siiski ainult kòige suuremaid, Atot ootab oliivikorjamine jàrgmisel aastal. Kui oliivid korjatud, viisid kòik koos saagi frantoio’sse, et see òliks pressida. Koju sai kaasa pisikese pudeli òli, lasteaia logo peal ja puha.
Vàga armas.
Yldiselt polnud ma siiamaani otsustanud, mis nende pàkapikkudega see aasta ette vòtta. Kuna meil on ju ka see Sanda Lucia 13ndal detsembril ning befana peale aastavahetust, siis on seda kòike liiga palju. Seda viimast meie kyll yritame ignoreerida, aga alati tuleb kuskilt (loe nonnid vòi muud tàdid ja onud) mòni kommipakk. Santa Luciat me ignoreerida ei saa. See oleks vaat et sama kui ignoreerida synnpàeva, vòib olla isegi hullem. Yhed pàkapikud sinna vahele veel mahutada, tundub liig mis liig.
Seega otsustasin esmalt oodata vàhemalt 8ndani ja siis vaadata, kas tulevad need pàkapikud vòi ei. Kaheksandal hakkab meil siin niiòelda ametlikult see jòuluaeg, tuuakse kuusk tuppa jne.
Juhtus aga midagi tàiesti ettearvamatut. Yks òhtu, kui meil oli vàljaminemise plaan, tuli nonna lapsi hoidma. Hommikul tulevad mòlemad suure ròòmu ja òhinaga – pàkapikk oli neile kommi toonud! Vanaema oli omaalgatuslikult pàkapikku teinud, meile midagi ytlemata. Nojah, mis seal siis ikka, kui tulid siis tulid. Ega nyyd enam ei saa asja pooleli jàtta.
Ato eelmisest aastast seda pàkapikuasja eriti ei màleta. Vòi siis lihtsalt teda ei huvita, igal juhul pole ta kunagi mingeid kysimusi esitanud, stiilis, et kuidas pàkapikk tuppa saab ja kus ta need kommid toob. Minu arvates on tal peamine, et kommi saaks, muu on suva. 🙂
Triinu, minu arvates jagas aga juba eelmine aasta àra, mis tegelikult toimub. Seda, et jòuluvana oli Leo, ytles ta mulle kohe, aga lisas siiski juurde, et tegelikult on Lapimaal ikka pàris jòuluvana ka. Tòenàoliselt talle vàga meeldiks uskuda, et jòuluvana ja pàkapikud on olemas, seega teeb ta màngu kaasa. Umbes nii, et no kui te nii vàga tahate, et ma usun, ma siis usun. Peaaasi, et ikka kommi saaks ja kinki toodaks.
“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!
Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.
Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.
Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.
Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…
Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…
Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.
See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.
Ujumise update.
Triinu làks jàrgmisesse tasemesse. Kuna ta oli oma grupis ainus, kes vee peal hòljus ja veel all ujus, siis tòsteti ta teise gruppi yle, sest vana muutus liiga igavaks. No Triinul oli muidugi tore seal lihtsalt supelda ja màngida, aga meil on ikkagi eesmàrk ujumine selgeks saada. Nyyd treenib Triinu suures basseinis. Vesi on ulepea ja kàtiseid ei ole. Abiks on yks toru, mille najal ta saab hòljuda. Registreerisin ka Ato ujuma, sest juhuslikult oli Triinu uue grupiga samal ajal ka yks vàikeste ja algajate grupp. Ato aga esimesse trenni ei jòudnud, jài vist suurest ujumisehirmust kòhasse.
Ratta update
Aga see-eest sai Ato rattaga sòitmise selgeks. See kòlab nagu me oleks hirmsasti harjutanud, oh ei. Vòtsin abirattad àra ja kohe sòitski. Seega vòin kinnitada, et vàide, vudirattaga sòitma òppinu oskab kohe ka tavalise rattaga sòita, vastab tòele.
Barbied, Winxid, Hello Kittyd on need, millega tydrukute pead segaseks aetakse. Muidugi on neid tegelasi veel, aga need on need peamised, vahemalt hetkel. Triinu on kòige rohkem Hello Kitty usku. Onneks. See vàhemalt tore kassike, mitte mingi mòtetu beib. Barbie teema ei ole teda kunagi nii erutanud. No muidugi kui ta nàeb mingit eset, kus eriti sàdelev ja roosa Barbie peal, siis see meeldib talle, aga kui silma ees ei ole, siis meelde ei tule. Winxid on tegelikult vist suurematele lastele, ega ma ka tàpselt ei tea. Winxid tulid meie ellu Nikita kaudu ja no kui Nikitale meeldivad, siis muidugi meeldivad ka Triinule. Kuid nendega on umbes samamoodi kui Barbiedega, kui nina all ei ole, siis meelde ei tule.
Ega poisidki ajupesust pààse. Kui tydrukute teemaga olin enam vàhem kursis juba enne kui see meil aktuaalseks muutus ning oskasin juba niiòelda ette karta, siis poiste koha pealt olin hoopis rahulikum. Vòhikul on ju ikka hea ja rahulik olla, kui ei tea, siis pole ka mille pàrast muretseda. Tegelikkus on aga see, et see poiste ajupesu on vaat et veel hullemgi kui tydrukute oma. See on ju vàgivalda tàis. Eks nyyd ongi vaja selgeks mòelda, et mis on hullem – kas neurootiline tagaajamine ning tulnukate ja koletiste hàvitamine vòi see totaalne beibemaailm.
Poiste Winxid, Hello Kittyd ja Barbied oleksid siis Cars ja Ben10, need on peamised. Edasi tulevad Pokemonid, Gormitid, Transformerid, Spiderman. Eks neid on jàllegi veel. Need on siis need, millest Ato vahelduva eduga rààgib. Ato jaoks on muidugi kòige olulisemad need silmadega autod ehk Carsid. Minu ònneks jàllegi parim variant sellest nimekirjast. Vahemalt on need autod ja keegi ei tapa ega hàvita. Ben10’st rààgib Ato meeletult. On aru saada, et see on yks popp vàrk. Seda on ka kaubaduses nàha. Ben 10 maania on tàiesti vòrreldav Hello Kitty maaniaga. Soovi korral vòid sa ennast pealaest jalatallani Ben10 riietada, osta Ben10 kartulikròpse ja muud junki.
Kes see Ben 10 siis on? Ma ei tea kas ta ka Eestis eksisteerib. Muidugi on ta multifilmitegelane. Yks umbes 10-aastane poiss, kes vòiteb tulnukatega. Need tulnukad seal filmis on ka vàga olulised, neil on kòigil omad nimed ja neid teavad kòik peast. Kuigi Ato rààgib sellest Ben 10’st kogu aeg, ei olnud ta siiamaani seda multikat nàinud. Teadagi miks…telekapult on endiselt minu valduses. Issil aga hakkas Atost kahju, vaesekene, kòik rààgivad Ben10’st ja tema pole kordagi nàinudki. Kui siis yks pàev oli Ato minuga kahekesi kodus ja see Ben10 telekast tuli, siis vaatasime selle koos àra. Oeh…jah…
Minu pòhimòte on yldiselt selline, et kòike vòib, aga mòistlikkuse piirides. See kàib enam vàhem kòige kohta. Sest selge on ju see, et keelatud vili on see kòige magusam. Kui midagi totaalselt àra keelata on efekt vastupidine, tekib just meeletu huvi. No nàiteks on ju parem kui lasta see roosamaania 4-5 aastaselt àra elada, mitte pàrast avastada oma 14-aastast ùleni roosamannavahusena, sest ta vaeseke ei olnud siimaani saanud oma roosaperioodi làbi elada. 14-aastaselt aga juba saab, sest siis ta teeb seda mis tahab, mitte seda, mis emme ytleb. Aga roosa on kòigest syytu vàrv ja no mis hullu ta mu lapsega ikka teha saab.
Hoopis teine lugu on selliste Ben10 tyypi asjadega. Multika syzee on alati yks – Ben 10 vòitleb mingite eriti koledate ja jòhkrate koletistega. Mingit sygavamat vòi varjatud teemast seal minu arvates ei ole. Noh, et keegi pààstaks kedagi, maailma hukust vòi midagi muud sarnast yllast. Vòi àkki kuidagi varjatult on, aga mina sellest aru ei saanud. Rààkimata siis 3-4 aastasest, eks. Tulistamised, plahvatused, tagaajamised, meeletu myra ja kàra. Ben 10 on ise kogu aeg kulm kortsus, kurja nàoga valmis kedagi tapma. Et sellised kangelased ja eeskujud siis meil siin.
Pean ytlema, et minu mòistlikkuse piir Ben10’iga lòpeb. Mul on Atost vàga kahju, aga seda multikat tema rohkem ei nàe. Samas ma arvan, et pole rohkem ka vaja, syzee on ju alati sama. Nyyd ta teab milline see Ben10 on, kes need koletised on ja saab oma sòpradega kaasa rààkida. Millest ma aga aru ei saa on see, kuidas lastakse oma 3,4,5 aastastel sellist asja vaadata, sest tegelikult on see pigem vanematele lastele mòeldud, kuigi mina ei lubaks seda mingil vanusel vaadata. Miks yldse selliseid asju toodetakse ja nàidatakse on omaette teema.