Kui me neli aastat tagasi siia kolisime, olid oliivid just valmis saanud. Kui ma òigesti màletan, oli puu pàris tàis. Aga tegelikult ma eriti ei màleta, sest ega me neile oliividele siis suurt tàhelepanu pòòranud. Kolimine ja kohe-kohe sùndiv Ato ei jàtnud eriti palju ruumi oliividele mòtlemiseks. Pealegi ei olnud meil òrna aimugi mida nendega ùldse teha. Niisama nad ju syya ei kòlba, sisse teha ei osanud ja polnud ka aega ning tahtmist. Seda, kuidas neist oliividest see òli kàtte saada, oli samuti tume maa. Kui me siis ykskord oma kolimised olime àra kolinud, Ato àra synnitanud ning aega rohkem tekkis, olid oliivid ammu puu otsast alla kukkunud. See oli siis esimene aasta.
Teine aasta tuli jàllegi oliive ja mitte vàhe. Aga….nad olid kòik imepisikesed kribulad, paljud lausa kuivanud. Syydi oli tòenàoliselt meie eriti vòhiklik oliivipuu pygamine. Puud peab lòikama kaks korda aastas, òigel ajal ja òiget moodi. Muidu ei tule mingit oliivi. Meie selle aasta viga oli liiga tagasihoidlik pygamine, seega oliivide valmimisajaks oli meie kaunis puu muutunud làbimatuks vòsastikuks ja muidugi ei kasvanud seal mingeid asjalikke oliive.
Kolmandal aastal vòttis issi selle pùgamiseasja tòsisemalt ette, làks aga vist natuke liiga hoogu. Igal juhul oli kolmandal aastal meie puu kohe eriti hòre, et isegi varju ta ei andnud ja oliive tuli naeruvààrselt vàhe. No umbes yks pisike lasteàmbritàis. Ma isegi plaanisin need kolm oliivi sisse teha, aga kuna see tegemise protsess pole yldsegi lùhike, tervelt kaheksa pàeva, siis tundus kuidagi narr seda kòike selle yhe purgi pàrast ette vòtma hakata.
Neljandal aastal me loobusime. Et ah, mis neist oliividest, poest saab ka. Tegelikult me ei teadnud lihtsalt siiamaani, kuidas seda puud ikka lòikama peaks. (Ikka veel ei tea). Lòikasime puu lihtsalt niimoodi, et kevadel paistaks pàike làbi, suveks kasvataks kena paruka ja annaks varju ning et ka kena vaadata oleks. Aga oh imet, puule vist selline lòikus just sobis, igal juhul kasvatas ta meile ilmatumal hulgal oliive, lisaks veel ka ilusad ja suured, et oleks kohe olnud patt need korjamata jàtta. Seega toimus meil see aasta esimene pàris oliivikorjandus. Puule peale vaadates arvasin, et eks siit mingi 5-6 kilo tule. Kaaluma asudes sain aga jàrjekordse ylaltuse osaliseks – meie vàike agar puu andis meile tubli 23,5 kilo oliive! Neist need kòige kaunimad noppisin vàlja ja panen purki. Ylejàànud làks frantoio’sse ja saime veel ka kolm liitrit vàrskelt pressitud oliiviòli. Milline rahulolu!
Misasja? Sààndene vàike puu jòuab nii palju kilo oliive kanda? Noh, loomulikult olen minagi oliivide alal tàielik vòhik 😀 Aga OMA oliiviòli on ikka oma ja kindlasti olete selle kolme liitriga rohkem, kui rahul. Ning kindlasti maitseb ka toit paremini selle òliga 😛 Olen ikka nii superònnelik teie ùle, minu arvates on see ikka vàga hea saavutus!! Aga sa ei kirjutanud, et mis moodi te oliive korjasite. Et kas raputasite puud ning riisusite kokku vòi kukkusid oliivid lina peale…? Ja mida Triinu ja Renato sellest kòigest arvasid?
Ega mina ka ei tea palju yks puu anda vôiks. Mulle tundub ka päris palju. Me laenasime sptsiaalse vôrgu ja mingid kammid ka, aga kuna meie puu on nii valesti lôigatud, siis nende kammidega polnud suurt midagi teha, korjasime käsitsi enamus. Oliividega on muidugi kerge, tômbad lihtsalt käega okstest läbi ja oliivid kukuvad.
Triinu ja Ato teatasid korjama hakkamisel, et neil on yks mäng pooleli ja nad praegu aidata ei saa. Meil said oliivid enne korjatud kui neil mäng läbi. Et sellist usinat abilist nagu sinu Emeline meil enam ei ole, mäng on alati tähtsam. Aga no see ongi ju tegelikult lapse töö, nii et mängigu aga.
Mmm, mul hakkas suu küll vett jooksma. Aga täna pean vist leppima poest toodud oliividega:)
Kui ma nyyd seda sissetegemist nässu ei keera, ( ikkagi kaheksa päeva, mul hetkel kolmas käsil) siis toon sulle aastavahetuseks purgikese. Hea täidetud munade ja kiluvôileiva kôrvale vôtta. Need viimased on midugi sinu poolt.
Kas mina ka ise sisse tehtud oliive maitsta saan? Muiduigi kui sa midagi nàssu ei keera 🙂
Ei, sina ainukesena ei saa 🙂
Muidugi saad, tôenäoliselt veel kôige esimesena. Ma teen neid muuseas ühe Sitsiilia retsepti järgi, et vaatame mis sinu siciliano neist ka arvab.