Làhen Atole lasteaeda jàrgi, tema tuleb mulle suu kòrvuni vastu, vaatab mind hetke pika pilguga, siis patsutab omale pea peale ja korrutab "emme". Mòtlen ja yritan aru saada mida ta òelda tahab ja siis meenub, òige, ma ju kàisin juuksuris! Vàike dzentelmen pani kohe tàhele. Mitte et ma oleks midagi vàga uut ja trendikat omale pàhe lòiganud, lihtsalt natuke lùhem ja kòik. Poleks arvanud, et mòni meesterahvas, eriti veel kaheaastane, seda tàhele paneb. Aga nàe, alahindasin teist. Pigem màrkab kaheaastane kui 42ne. 🙂

Kommentaarid:

16/04/2010 TädiMari .
Ja ma kujutan ette millise hella näoga ta seda tegi 🙂

Mina: "Triinu, mis asi see valge asi seal vetsupotis on?", teades,et Triinu oli viimane vannitoa kùlastaja.

Triinu:" Ei midagi, ma lihtsalt pesin vetsupotti!"

Mina: "Ahah, vàga tore, aga millega sa seda pesid?"

Triinu: "No kreemiga."

Mina juba natuke àrritunult: "MILLISE KREEMIGA???"

Triinu: "No sinu kreemiga!"

Ehh….millal see oli kui ma esimest korda avastasin Triinu oma nàokreemituubi vanni tùhjaks pigistamas. Kuskil ikka enne kaheaastaseks saamist. Nùùdseks on sellest mòòdunud ùle kahe aasta ja midagi pole muutunud. Kui kaheaastase puhul sa saad veel aru, et tal ju vaja maailma avastada ja kust tema teab, et ei ole kena kogu potsikut dushigeeli vanni tùhjaks pigistada vòi emme silmakreemi omale kintsudele mààrida, siis nelja- aastaselt juba ootaks natuke mòistmist. Eriti kui seda juttu on tòesti juba kaks aastat rààgitud! Aga nàha on, et need purgid ja topsikud on Triinu jaoks nii ahvatlevad, et ta lihtsalt ei suuda. Tal on kohe nagu sòltuvus neist. Kusjuures topsikul ja topsikul on vahe. Ikke need emme omad on miskipàrast kòige huvitavamad. Paar pàeva tagasi pigistas ta yht kreemi nàovee pudelisse, nii et see kreemijuga hulpis nagu surnud sooleparasiit seal roosivees, kogu kupatus nàgi vàlja nagu mingi katse hullu keemiku laborist.

Aja jooksul on muutunud ainult see, kuidas asi vàlja tuleb. Kui kùsisin kaheaastase Triinu kàest, et kes kaevas kogu huulelàike huulepulgast vàlja, siis vastas ta selgelt ja isegi vàikese uhkusenoodiga hààles, IO ehk MINA.   (Kòrvalepòikena, see faas on hetkel Atol kàimas). Kui uurisin kolmaastaselt Triinult, et mida ta seal vannitoas pusserdab, siis nùgis ta mu uksest vàlja ja teatas "Emme mine àra!". Nelja-aastane juba teab, et kui ei ole pealtnàgijaid, siis pole ka tòestajaid ja teatab enesekindlalt: "Mina ei teinud midagi!"

Tegelikult ma ju saan temast aru. Mind ennast kah vàikesena ikka vàga ahvatlesid igasugused kahtlase sisuga tuubid ja pudelikesed. Oh seda ònne kui kuskilt prùgikasti làhedusest (vòi ka otse prùgikastist)  ònnestus leida kotike vanaks làinud kreemide vòi arstirohtudega. Kùll siis sai neid kokku mòksitud ja igast imesòòke ja ravimeid valmistatud. Vot sihukeste asjadega màngisid siis nòukogude aja lapsed. Nii targad me vist siiski olime, et maitsma me neid mòkse ei hakanud. Muidu àkki ei kirjutakski siin neid lugusid.

Kommentaarid:

16/04/2010 TädiMari .
Kui me metsa kolisime siis oli suur aare naabri surnud vanatädi kuur! Sinna olid sugulased kõik viinud ja jätnud.. Seal oli neid huulepulki ja lõhnavett ja igasugu peeneid mökse ja rohtusi. Küll meil oli ka mängimist nendega ja möksimist!
Kusjuures Anni absoluutselt ei huvitu sellistest asjadest… aga noh, võibolla veel tuleb?

Jààn endiselt endale kindlaks, et Itaalias kevadet ei ole. Vòi noh, eestlase kriteeriumite jàrgi igatahes mitte. Kui kaks nàdalat tagasi sai veel paks jope selga topitud, siis nyyd on juba sandaalid ja lùhike varrukas kapist vàlja otsitud ja ka juba ylle tòmmatud.

Kommentaarid:

11/04/2010 Raine De Giorgi
ja nüüd on jälle külm ja mägedes lumi! Saa siis sest ilmast aru….

14/04/2010 Riina Riina
Vot mina jälle ei saa nõus olla. Ma juba kaks kuud tagasi panin talvejope ära ja võtsin välja õhukese jope. Paljud räägivad, et siin sellist vaja pole, aga mina ilma hakkama ei saa. Ja sandaale pole ka jalga saanud – nii soe ikka pole. Isegi kui päeval on palav, siis hommikul õue minnes või töölt tulles on veel karge. Aga sel nädalavahetusel sain ka aru, et meil sel aastal on jahedam olnud – mägedes oli nii päeval kui öösel märgatavalt soojem, meil kogu aeg mingi jahe tuul puhumas ja kananahka tekitamas. Ja üldse ei tunnista endale, et hakkan italianiseeruma 🙂 Itaallased käivad ikka tuttmütsi ja talvejopega. Kuigi sel aastal oli talv pikk ning tavaliselt itaallased vahetavad talveriided suveriiete vastu Lihavõtete paiku, siis sel aastal on näha küll paljaste säärtega itaallasi tänaval ja ma vaatan, et kuidas neil külm pole. Ehk neil on ka külm, aga kui kalender näitas, et tuleb riided ära vahetada, siis nii jääbki 🙂

14/04/2010 Külli Voit
Noh, eks teie kliimat mòjutab jah see mere làhedus. Meie oleme kah siin màgede vahel ja see Garda jàrve ààrne kliima on veel eriti kummaline, kuna siin on justkui vahemereààrne kliima, kuigi ei peaks olema. See on ainult yks vàike piirkond, Veronast ùlevapool ja Garda jàrve parempoolne kùlg. Nàiteks kasvavatatakse meil siin oliive, mis meist nii lòuna-, ida-, lààne- kui loomulikult ka pòhjapool ei kasva.

16/04/2010 oudekki loone
No Garda järve ääres on mingi imelik kliima tõesti, äkki teil siis ei ole kevadet. Muidugi, minu külmatundllikkuse juures tähendab suvi mitte sandaale ja lühikesi varrukaid vaid seda, kui lühikeses kleidis oled kerge higikorraga kaetud, päike paistab ja tead, et see ilm on raudkindlalt homme ka. See, kui higistama ei pane, aga raudpoltkondel on see, et homme ka võid lühikeste varrukatega olla, see võib olla hiliskevad / varasuvi.

See, kui üks päev on jope ja teine päev sandaalid, see on raudselt kevad. See on ka kevad, kui päeval on küll lühikeste varrukate ilm, aga õhtul läheb eeldatavasti külmaks ja siis ongi mõistlik selline õhemat sorti jope-mantel hankida, mis mõlemaks juhuks sobib. Aga õhukese mantli ilm, selline, kus pole ei soe ei külm kui hõlmad lahti on Bolognas tavaliselt märtsi algusest kuhugi mai keskpaigani. Praegu sandaale küll pole jalga saanud ja varrukad on ikka olnud poolpikad, kuigi paaril päeval olen tõesti ka õhukese mantli koju jätnud.

Teine asi, mis kevadriietust märgib on see, et saabastest saab võtta välja karvased sisetallad ja sokke ei pea saapa sisse enam panema või saab üldse õhukeste kevadsaabastega käia. Vähemalt terve märtsi ja ikka aprillis ka. Mais ikka on juba kingailm. Kuidas sel aastal saab ei tea, pikk talv oli.

Kui siin midagi ei ole siis talve, sest oma vooderdatud nahast talvejopet pole pidanud kordagi selga panema; sügis läheb pärast pikka vindumist kevadeks üle.

18/04/2010 Külli Voit
Aga Oudekki, see mida sina kirjeldad ongi ju eestlase suvi! Ja higistamine kui selline, ei ole kuidagi seotud aastaaegadega, eestlase kriteeriumite jàrgi jàllegi eks. Eestlane higistab saunas, olgu mis aastaaeg tahes. 🙂 Ega ma olen ka kùlmavares, sellepàrast leiangi, et kui mina juba varbad paljaks koorin, siis peab kyll tòsiselt soe olema.

Kui Triinu sùnnipàev hakkas làhenema, siis uurisin, et keda ta siis kutsuda ka tahab. Arvasin ja natuke kartsin, et nyyd tuleb nimekiri pooltest lasteaialastest, aga ei sinnapoolegi. Sest teistel temavanustel tehakse siin ikka màngutubades suuri sùnnipàevasid. Minu ònneks vàhemalt seekord pààsesin sellest. (Teemavàliselt olgu òeldud, et mulle siin tehti selgeks, et kui lasteaias veel valitakse keda kutsuda, siis alates algkoolist kutsutakse ikka terve klass!?)

Lastest kutsus Triinu ainult Linda ja Daniele ning neiski tegelikult Lindat ta eriti ei tahtnud. Sest Linda vòtab kùlla tulles alati Triinu eriti isiklikke roosasid ja sàdelevaid asju, mis praegusel perioodil hàrib Triinut meeletult ning kùlaskàigud on alati pikitud tùdrukutepoolsete draamadega. Danielele on aga yleyldse rohkem lubatud (tema ikka see pòhisòber) ja ega teda need tùdrukute asjad nii vàga huvitagi. Pika veenmise peale suutsin Triinule selgeks teha, et kui tuleb Daniele, siis tuleb ka Linda. Sùnnipàeval isegi mingit omavahelist kriisi ei tekkinud. Eks vist sellepàrast, et Triinu oli oma vààrtulikud asjad àra peitnud ning Linda tegeles enamasti Anni koera Uuba kiusamisega.

Ka Anni oli Triinu poolt kutsutud. Kas nad nyyd just suured sòbrad on, vist (veel) mitte, sest kuigi tihti nad ju ei nàe. Ning Anni on sellise pikaldase àrkamisega, et tavaliselt hakkab ta ringi liikuma ja suhtlema kuskil siis, kui kojuminemise aeg kàes on. Sinnani ta lihtsalt seisab ja vaatab. Seega ei ole ta ka suur oht Triinu varandusele ja seega vòis teda kutsuda. Teisi lasteaiakaaslasi Triinu just sellepàrast kutsuda ei tahtnud, et kindlasti hakkavad siis kòik tema asju vòtma. Tàiskasvanutega aga tavaliselt seda probleemi ei ole, seega oligi ròhk tàiskasvanud kùlalistel.

Triinu tuiskas terve aja ringi ja kuna mina olin toitlustamisega ùle pingutanud, siis vaarisin suurema osa ajast kòògi vahet ning seega ma eriti ei teagi mis Triinu seal tàpsemalt tegi. Ato oli alguses suht ròòmus ja reibas, momendini kui saabus onu Pietro koos oma kahe poja ja nende sòbraga. Kuna need kolm on juba parajad mehepojad, siis oli nelja, Ato jaoks suure mehe saabumine liig mis liig ja ùlejàànud aja liibus ta minu sùles.

Kaugemalt olid tàhtsa pàeva puhul kohale tulnud ka Eesti vanaema ja minu òetùtar (nòbu?) Iris.

Kes pààseb ligi, siis natuke juttu ja pilti nàeb siit. Ja kes sinna ei pààse, siis pilte nàeb ka siit.

Noh, lòpuks nyyd tuleb ka retsept. Meil on siin olnud tegemist ning arvutisse pole mind kah suurt lastud. Aga siin ta nùùd on.

5 munakollast
3tl vanillisuhkrut
1 purk (400g vist?) kondenspiima
6dl vahukoort

Vahusta munakollased vanillisuhkruga heledaks vahuks. Minul vanillisuhkrut ei ole, vahustan tavalise suhkruga ja pàrast lisan hoopis vaniljekaunast terasid. Lisa kondenspiim. Teises kausis vahusta vahukoor tugevaks vahuks, sega kòik kokku. Kalla kylmakindlasse vormi ja pane sùgavkùlma. Kài iga tunni jàrel segamas niikaua, kuni segada enam ei jaksa, siis ongi jààtis valmis. Kòige parem ongi ta niimoodi vàrskelt valmis saanult.

Olen teinud ka shokolaadi varianti, siis segasin lihtsalt tunde jàrgi juurde mòrudat kakaopulbrit, niipalju, et oleks mònusalt pruun.

Kogemustega olen tàhele pannud, et vahukoort vòib panna rohkem (et saada suurem kogus, nàiteks), kuid muna ja/vòi kondenspiimaga ei tasu liialdada. Viimasesse panin rohkem muna ja tuli liiga koogel-moogeli maitseline.

Kommentaarid:

03/04/2010 TädiMari .
kas sa siis ise tundsid lòpuks seda koogel-moogelit vòi usaldad mind?

04/04/2010 Raine De Giorgi
mina panen üldse 4 muna, sest 5ga oli mul kuidagi seda muna maitset väga tunda (või olid suured munad?)…. aga umbe hää om!

07/04/2010 Riina Riina
Tänud retsepti eest, tahaksin ka proovida. Kui suur see kogus tuleb? No mitme lapse jagu umbes? Kutsuks ka lapsed külla ja pakuks jäätist. Ja veel, et kaua see jäätis külmikus peab seisma? No nii umbes? Pool päeva? Terve päev? Siis teaks millal tegema peaks hakkama, et pärast lõunaund merendaks süüa…
Meil on muidu jäätisemasin ka, aga teeb tohutut müra ja ma ei viitsi sellega jännata. Ja meil on veel mingit Bacio jäätise pulbrit, äkki võib sedagi maitseks sisse panna…

07/04/2010 Külli Voit
No ikka ise ka tundsin, et koogel mis moogel, eriti kui natuke sulanud oli. Samas, vòib-olla ilma sinu viginata poleks sellele tàhelepanu pòòranud. 🙂 Aga kogus tuleb pàris paras ports, no ma ei tea, mingi 2 liitri jagu vast. Juba toormaterjali on ju nii liiter vòi rohkemgi. Oleneb palju neid lapsi on ja kui suured nad on.

07/04/2010 Külli Voit
nojah, pooled kùsimusimused jàid vastamata. Umbes poolepàevaga saab valmis, et kui hommikul hakkad tegema, siis pealelòunat saab sùùa kùll. Ta peabki olema natuke pehme, siis on parem.

21/04/2010 Riina Riina
Nii, proovisin ka järgi ja andsin ka Leandro sõbrantsidele süüa ja kiidan ning tänan retsepti eest. Mina panin vahukoort 750 ml, sest pakid on kas 500 või 250 ja ma panin kõik sisse ja väga maitsev tuli. Suur tänu nii minu kui Leandro poolt (tema on täna kokku vist kolm kausikest jäätist ära söönud).

Seda, et itaallased oma lapsi talvel òue ei vii, olen ma juba kuskil kirjutanud. Nùùd sain sellele ka ametliku kinnituse. Siiani ma ikka natuke kahtlesin ja arvasin, et àkki on tegu lihtsalt minu luuluga ja tegelikult nad ikka viivad neid òue, lihtsalt mingil saladuslikul ajal ja saladuslikku kohta, kus mina neid ei nàe.

Lasteaias anti pihku yks ùlemaakonnaline kùsitlusleht, kus uuriti laste tervise kohta. Yks kùsimus kòlas nii:

Kui palju kàivad teie lapsed talveperioodil vàljas:

a) ei kài ùldse

b) kàivad ùks kord nàdalas

c)kàivad 2-3 korda nàdalas

d)kàivad kohkem kui 3 korda nàdalas

Esimese hooga kiiruga lugedes arvasin, et jutt kàib tundidest pàevas, mitte aga kordadest nàdalas. Hakkasin juba c-le ringi ymber tòmbama kui sain aru mida pàriselt kùsiti. Olin suht hàmmelduses ja mòtlesin kas peaks ise variant e juurde kirjutama, et kàivad iga pàev ja vàhemalt kaks tundi?

Kui oleks selline kùsimus Eestis vòi ykskòik kus mujal pòhjamaades esitatud, oleksid vastusevariandid alanud d-st (eriti laiskadele rongavanematele) ja edasi oleks kùsitud juba tundide kohta.

Ma olen seda vaaginud ja mòelnud, et miks siin seda òueilma nii kardetakse ja ma polegi veel pàris tàpselt aru saanud. Ilm on ju siin talvel muu maailmaga vòrreldes vàga ilus, pàike ikka tihti paistab, alla 5 plusskraadi làheb harva, màrg ei ole, milles asi siis?

Vanemast generatisoonist saan ma veel aru. Neil on veel vanadest aegadest see mentaliteet, et haigused tulevad tuulest ja pilvisest ilmast, mitte aga viirustest.  Lapsed tuppa, uksed lukku, aknad kinni ja ega siis haigused sisse pààse. Kui siis veel kodu ja lapsed ka tòhusate antibakteriaalsete vahenditega yle kyyrida, peaks olema kindel vàrk, et haigeks ei jàà. Muidugi nad ikkagi jààvad ja ega siis ei ole muud kui tuleb neid eelnevaid meetmeid tòhustada, lisades juurde ka vàikese antibiootikumi, sest ainult nii saab organismi korralikult igasugustest pisilastest puhtaks.

Alles paar pàeva tagasi, kui me oma tavapàrast tiiru tegime, pobises yks aknal vaipa kloppiv mutike, kùll omaette, kuid siiski nii kòvasti, et mulle kah àra kostuks, et ega siis tàna vàga soe kùll ei ole. Vàljas oli 10 kraadi, kuigi jah, pilves.

Samas, nooremad teavad juba vàga hàsti, et tegelikult vist ikka tasuks lapsi vàlja viia kùll. Sest raamatud kirjutavad nii, lastearstid kah juba soovitavad ja isegi lasteaias ròhutakse vàljas olemisele. Nende puhul ei ole kyll muud pòhjust kui enda mugavus ja laiskus. Hea seegi, et me Itaalias elame, kus tànu lùhikesele talvele pààsevad siinsed lapsed kòigest paari antibiootikumikuuriga ja pàris kòik ei jààgi kroonilisse bronhiiti.

Kui ma ùtlesin oma itaallannast sòbrale, et kui Eestis hoitaks lapsi nii nagu seda tehakse siin, oleks 5% neist surnud ja ylejàànud kroonilises kopsupòletikus (ok, ma natuke liialdasin, kuid mitte ùleliia, ma arvan). Alguses ta natuke solvus, aga hiljem tunnistas, et mul vòib isegi òigus olla.

Kommentaarid:

26/03/2010 Raine De Giorgi
Meie all elab perearst ning ükspäev peatas ta Manueli kinni ning ütles, et “kiida oma naist, et ta viib teie tütart iga päev välja!” Tõsiselt, ma olen AINUKE, kes iga päev välja viitsib minna, ükskõik, mis ilmaga (vihmavarju alla mahume me kahekesi). Ja kusjuures, inimesed usuvadki siin, et just tuulest saab kõik haigused. Tõdesin seda just eile õhtul pargis: jõudsime sinna kella 17ks (päike oli kohe-kohe loojumas) ning olime seal kõigest paar minutit olnud, kui mänguväljal olevad emad hakkasid kiiremas korras lapsi kärusse sättima, sest tuul tuli. Ja see polnud üldse mingi vali tuul, vaid lihtsalt kerge tuuleiil (soe pealekauba). Aga vähem kui 5 minutiga oli mänguplats puhas. Oligi parem meile – saime rahus kiikuda. Aga see mentaliteet…..jube jube. Mitu korda tänaval kõndides on vanemad inimesed käskinud mul Emeline suu kinni katta salliga, sest “külm ilm on”. Õues oli paar kraadi sooja.

26/03/2010 Riina Riina
Nonäed, meie käime ka ikka iga päev õues ja samad mõtted on iga päev. Leandro peab maja kõrval olevat mänguparki enda omaks, sest tavaliselt ei ole seal peale tema kedagi teist. Aga minul on hoopis vahel selline mõte tekkinud, et tõsta või mütsi Itaalia emade/vanaemade ees – no mida sa teed sellise paraja pea-kahesega päev otsa toas. Kui Leandro haige on, siis on minu meelest täitsa katastroof. Või olen mina lihtsalt vähese fantaasiaga ja ei suuda talle pidevalt tegevusi välja mõelda. Ehk on mu oma laiskus, et lapsega on palju lihtsam aega õues veeta – tegevust on rohkem ja aeg läheb ikka palju kiiremini.
Järgmine kord küsitakse teilt, et mitu meetrit laps nädalas käib – kas rohkem või vähem kui 10 🙂 Sest see on minu meelest siin teine probleem – lapsed vankris ja mitte oma kahe jala peal.
Aga et siis väga nõus sinuga.

27/03/2010 Raine De Giorgi
Tõsi mis tõsi, Riina! Meil see teine mänguväli on elumajade vahel ning need, kes elavad 10 meetrit (ehk üle tee) pargist tulevad kärudega! Naeruväärne! Üldse see pargielu on siinmaal nii naljakas, et ma saan iga päev seal olles itsitada 🙂

27/03/2010 Aita Silm
Meil siin Montrealis viiakse lapsi òue kyll, kuigi mitte vast nii palju kui Eestis (talv siin ka tunduvalt kùlmem ja tuulisem). Aga yldiselt on siin see asi, et igale poole minnakse autoga. Ka siis kui distants on lùhem kui 1 km minnakse ikka autoga. Mulle muidu meeldib seetòttu olla teiste imetluse objektiks- oi kui tubli sa ikka oled, et niiii pikka maad (30 min) iga pàev jalgsi kàid 😛 Aga lapsed pistan ma sageli kyll kàrusse, sest muidu saab 30 min kiirkònnist 2-tunnine “lambakarjuse” tòò

03/04/2010 Külli Voit
Fumane pole muidugi Montreal. Kui ma pooletunnise kònniga ei ole juba teises kùlas, siis kuskil keset pòldu kùll. 🙂 Meil siin ikka kàiakse lasteaias autoga jàrgi. Mina elan nii keskmisel kaugusel, mis siis tàhendab seitse minutit rahulikku kòndi. Autoga kàivad ka need, kes elavad veel làhemal. Arusaamatu tegelt, see auto garaazist vàljaajamine ja pàrast tagasi, laste toolidesse toppimine ja pàrast vàljatirimine vòtab rohkem aega kui jala minna.

03/04/2010 TädiMari .
jah ja siis need autosse topitud lapsed on rohkem riides kui minu rattaga veetav :)

Aga kui aus olla siis seda ma küll pole sarvanud, et ka nii lähedale keegi viib autoga!

 

Selline nàeb vàlja Triinu laud. Ja mitte, et lihtsalt yks kord oli nii, vaid nii ongi kogu aeg. Kui keegi julgeb (enamasti siis Ato) Triinu lauale làheneda, siis on kohe kuulda àrevat Triinut: "Questi sono le MIE COOOZEEE!!!! " vòi siis ka eesti keeli: "SIIN ON MINU ASJAD!!!" Kindlasti ei tohi keegi lauda koristada (ehk siis mina) vòi asju kuhugi mujale àra panna. Kui Triinu on lasteaias, siis ma ikka salaja natuke koristan. Nàiteks panen vihmavarju àra, koti nagisse ja lille aknalauale. Et ikka laual ka natuke ruumi oleks. Sest sama laua ààres ùritab ta ise ka nàiteks joonistada, mis on ikka vàga keeruline. Aga nii kui ta koju tuleb, teeb majale tiiru peale ja sàtib kòik kenasti lauale tagasi.

Kommentaarid:

25/03/2010 Riina Riina
Kui tohib, siis imestan selle vihmavarju üle – siinkandis on lahtine vihmavari toas pea sama suur patt kui jumalateotus. Pidavat olema veel mitu korda hullem kui katki läinud peegel 🙂 Kui poes kord näppisin ka laste vihmavarjusid ja mõtlesin, et teen lahti, näen paremini kas on piisavalt suur ja kas meeldib, siis Lorenzo tegi kohe kitsehüppe ja peatas mu ning kõrvaltvaatajad saatsid hirmunud pilke 🙂

25/03/2010 TädiMari .
jajahh ka siin on jumalateotus vihmavarju avamine, seega avame meie kohe mõnuga :)

Mingi aeg jalutas Anni mööda kodu vari käes ja lahti, siis vaid keegi mu sõbranna pabsitas veits selle paha õnne pärast, mis nüüd kaela langeb 😀

25/03/2010 Külli Voit
Ma pole kuulnudki sellest vihmavarju ebaònnest. Eks ma òhtul kùsin, kuigi meie issi on selline, et isegi kui ta peaks sellest legendist midagi teadma (milles ma tegelikult kahtlen), siis ta pigem naerab selle ùle ja teeb kah just meelega vihmavarju toas lahti. Kuid lahtine vihmavari toob toas edaònne kyll. Nàiteks hakkavad potililled laudadelt maha kukkuma ja teiste samapikkade silmad vòivad kah peast vàlja torgitud saada. Seda viimast kogen mina muidugi ka tànaval, siis kui terve Itaalia on vihmavarjud lahti teinud ja ma nende vahelt làbi pean saama.