|
Head isadepàeva!
|
Lasteaeda jàrgi minnes on meil Triinuga alati enamvàhem yks ja seesama dialoog.
Dialoogi esimene variant:
Triinu: „Emme, kas pakk tuli?“
Mina ùhel juhul 20nest: „JAH!“
Sellega dialoog see osa lòpeb ja jàtkub tavapàrane mis tegite, mis sòite ja kellega màngisid.
Dialoogi teine variant:
Triinu: „Emme, kas pakk tuli?“
Mina 19 juhul 20st: “Ei tulnud.“
Triinu pettunult: „Uffa….aga mis me siis teeme?"
Mina ùheksal juhul 10st: “No mis sa teha tahad?”
Triinu veel pettunumalt: “Ei, sina pead ùtlema!!”
Mina ùhel juhul 10st: “Tàna teeme…. “
Et siis igaks pàevaks vòiks mul programm valmis olla. Kuigi enamasti ei ole ja ega midagi hullu juhtu. Vahepeal kàib kyll mulle kurtmas, et Ato magab, mina teen sùùa ja tema, tàitsa yksi, mis teeb? Ise samas juba poole kysimise pealt omale uue tegevuse leidnud.
Ykspàev ytlesin, et tàna teeme kollaazi.
Triinu jooksis erutunult oma sòbra Daniele juurde ja teatas talle òhinal: “Sai, oggi io e mamma facciamo il kollaaz!!”
Mille peale kùsis Daniele mòistmatult: “Cos’è?”
Triinu jookseb minu juurde: “Emme mis asi on kollaaz?”
Tàna aga ùtlesin, et tàna on isadepàev ja teeme yht meie issi lemmikut – salame cioccolato’t ehk kùlma koera.
“Kùlma shokolaadikoera?”, kùsis Triinu vastu.
Lihtsalt tavalise koogi tegemine teda enam niivàga ei eruta, teeme neid vist liiga tihti. Aga kùlm koer oli midagi uut, pealegi kui lauses on sòna shokolaad on Triinu kohe òhinas.