Mina: "Triinu, mis asi see valge asi seal vetsupotis on?", teades,et Triinu oli viimane vannitoa kùlastaja.

Triinu:" Ei midagi, ma lihtsalt pesin vetsupotti!"

Mina: "Ahah, vàga tore, aga millega sa seda pesid?"

Triinu: "No kreemiga."

Mina juba natuke àrritunult: "MILLISE KREEMIGA???"

Triinu: "No sinu kreemiga!"

Ehh….millal see oli kui ma esimest korda avastasin Triinu oma nàokreemituubi vanni tùhjaks pigistamas. Kuskil ikka enne kaheaastaseks saamist. Nùùdseks on sellest mòòdunud ùle kahe aasta ja midagi pole muutunud. Kui kaheaastase puhul sa saad veel aru, et tal ju vaja maailma avastada ja kust tema teab, et ei ole kena kogu potsikut dushigeeli vanni tùhjaks pigistada vòi emme silmakreemi omale kintsudele mààrida, siis nelja- aastaselt juba ootaks natuke mòistmist. Eriti kui seda juttu on tòesti juba kaks aastat rààgitud! Aga nàha on, et need purgid ja topsikud on Triinu jaoks nii ahvatlevad, et ta lihtsalt ei suuda. Tal on kohe nagu sòltuvus neist. Kusjuures topsikul ja topsikul on vahe. Ikke need emme omad on miskipàrast kòige huvitavamad. Paar pàeva tagasi pigistas ta yht kreemi nàovee pudelisse, nii et see kreemijuga hulpis nagu surnud sooleparasiit seal roosivees, kogu kupatus nàgi vàlja nagu mingi katse hullu keemiku laborist.

Aja jooksul on muutunud ainult see, kuidas asi vàlja tuleb. Kui kùsisin kaheaastase Triinu kàest, et kes kaevas kogu huulelàike huulepulgast vàlja, siis vastas ta selgelt ja isegi vàikese uhkusenoodiga hààles, IO ehk MINA.   (Kòrvalepòikena, see faas on hetkel Atol kàimas). Kui uurisin kolmaastaselt Triinult, et mida ta seal vannitoas pusserdab, siis nùgis ta mu uksest vàlja ja teatas "Emme mine àra!". Nelja-aastane juba teab, et kui ei ole pealtnàgijaid, siis pole ka tòestajaid ja teatab enesekindlalt: "Mina ei teinud midagi!"

Tegelikult ma ju saan temast aru. Mind ennast kah vàikesena ikka vàga ahvatlesid igasugused kahtlase sisuga tuubid ja pudelikesed. Oh seda ònne kui kuskilt prùgikasti làhedusest (vòi ka otse prùgikastist)  ònnestus leida kotike vanaks làinud kreemide vòi arstirohtudega. Kùll siis sai neid kokku mòksitud ja igast imesòòke ja ravimeid valmistatud. Vot sihukeste asjadega màngisid siis nòukogude aja lapsed. Nii targad me vist siiski olime, et maitsma me neid mòkse ei hakanud. Muidu àkki ei kirjutakski siin neid lugusid.

Kommentaarid:

16/04/2010 TädiMari .
Kui me metsa kolisime siis oli suur aare naabri surnud vanatädi kuur! Sinna olid sugulased kõik viinud ja jätnud.. Seal oli neid huulepulki ja lõhnavett ja igasugu peeneid mökse ja rohtusi. Küll meil oli ka mängimist nendega ja möksimist!
Kusjuures Anni absoluutselt ei huvitu sellistest asjadest… aga noh, võibolla veel tuleb?