Kui Triinu sùnnipàev hakkas làhenema, siis uurisin, et keda ta siis kutsuda ka tahab. Arvasin ja natuke kartsin, et nyyd tuleb nimekiri pooltest lasteaialastest, aga ei sinnapoolegi. Sest teistel temavanustel tehakse siin ikka màngutubades suuri sùnnipàevasid. Minu ònneks vàhemalt seekord pààsesin sellest. (Teemavàliselt olgu òeldud, et mulle siin tehti selgeks, et kui lasteaias veel valitakse keda kutsuda, siis alates algkoolist kutsutakse ikka terve klass!?)

Lastest kutsus Triinu ainult Linda ja Daniele ning neiski tegelikult Lindat ta eriti ei tahtnud. Sest Linda vòtab kùlla tulles alati Triinu eriti isiklikke roosasid ja sàdelevaid asju, mis praegusel perioodil hàrib Triinut meeletult ning kùlaskàigud on alati pikitud tùdrukutepoolsete draamadega. Danielele on aga yleyldse rohkem lubatud (tema ikka see pòhisòber) ja ega teda need tùdrukute asjad nii vàga huvitagi. Pika veenmise peale suutsin Triinule selgeks teha, et kui tuleb Daniele, siis tuleb ka Linda. Sùnnipàeval isegi mingit omavahelist kriisi ei tekkinud. Eks vist sellepàrast, et Triinu oli oma vààrtulikud asjad àra peitnud ning Linda tegeles enamasti Anni koera Uuba kiusamisega.

Ka Anni oli Triinu poolt kutsutud. Kas nad nyyd just suured sòbrad on, vist (veel) mitte, sest kuigi tihti nad ju ei nàe. Ning Anni on sellise pikaldase àrkamisega, et tavaliselt hakkab ta ringi liikuma ja suhtlema kuskil siis, kui kojuminemise aeg kàes on. Sinnani ta lihtsalt seisab ja vaatab. Seega ei ole ta ka suur oht Triinu varandusele ja seega vòis teda kutsuda. Teisi lasteaiakaaslasi Triinu just sellepàrast kutsuda ei tahtnud, et kindlasti hakkavad siis kòik tema asju vòtma. Tàiskasvanutega aga tavaliselt seda probleemi ei ole, seega oligi ròhk tàiskasvanud kùlalistel.

Triinu tuiskas terve aja ringi ja kuna mina olin toitlustamisega ùle pingutanud, siis vaarisin suurema osa ajast kòògi vahet ning seega ma eriti ei teagi mis Triinu seal tàpsemalt tegi. Ato oli alguses suht ròòmus ja reibas, momendini kui saabus onu Pietro koos oma kahe poja ja nende sòbraga. Kuna need kolm on juba parajad mehepojad, siis oli nelja, Ato jaoks suure mehe saabumine liig mis liig ja ùlejàànud aja liibus ta minu sùles.

Kaugemalt olid tàhtsa pàeva puhul kohale tulnud ka Eesti vanaema ja minu òetùtar (nòbu?) Iris.

Kes pààseb ligi, siis natuke juttu ja pilti nàeb siit. Ja kes sinna ei pààse, siis pilte nàeb ka siit.