Nagu näha, minu 2. jaanuari soovi ei arvestanud keegi. Kuigi ega tegelikult mul sellest kahju ole. See rase olemine oli end totaalselt ammendanud. Tegelikult juba mitmeid nädalaid.

 

Asi nägi välja siis umbes nii:

 

Kell on varahommik: Täpsemalt ei tea, sest mul pole kella magamistoas. Kõht läheb natuke toonusesse ja natuke on valus ka. Aga see pole midagi uut ja magan edasi. Mingi aja pärast jälle, selline tüütu torkimine mis päris üles ei aja, aga magada ka ei lase.

 

Kell 8.30: Ärkab Triinu, ajan end voodist üles. Torkimine käib ikka peal, kuid suht kaootiliselt. Teeme putru ja kohvi ning räägin Paolole, et mul vist käivad need valetuhud peal, aga need peaks paari tunniga üle minema.

 

Kell 12.00: Hakkan kana küpsetama. Valud ikka peal, kuid minu arvates endiselt liiga nõrgad ja kaootilised, et neid õigeteks pidada. Paolo võtab kella välja, et vaatame kui tihti käivad. Ikka täiesti kaootiline, aga alla 10 min on vahe alati. Otsustame, et peale Triinu uinakut käime korra haiglas ära.

 

Kell 13.30 Kana on valmis. Sööme ja Triinu läheb magama. Mul lähevad valud tugevamaks, ikka vist ei ole valehäire. Helistame vanaemale, et võib-olla viime Triinu hiljem tema juurde.

 

Kell 14.00 Lähen vanni. Hea on olla, soe.Valud käivad küll peal, aga vannis on vähem tunda.

 

Kell 15.00: Triinu ärkab, ajan ka ennast vannist välja. Nii kui horisontaalist vertikaali saan, läheb asi kontrolli alt välja. Valud on iga 1-2 min tagant, nii et ei saa ennast riidessegi. Pool sokki jalas, jälle valu peal! Ütlen Paolole, et pane ruttu Triinu riidesse ja lähme, asi on kriitiline. Ohin ja ähin ning üritan võimalikult vähe häälitseda, et Triinut mitte ehmatada. Paolo seisab keset tuba, Triinu tema süles silmad nagu tõllarattad ning seletab: mamma male, mamma male!  Paolo ikka seisab. Karjun, et mis sa seisad, liiguta!

 

Kell 15.40: Olen riides ja autos. Et jõuda välisuksest autoni pidin 4x peatuma. Tunnen imelikku pakitsust ja mõtlen, et oleks pidanud vetsus ära käima. Helistame vanaemale, et nad tuleks haiglasse Triinule järgi, sest muidu meil tuleks 40 minutine ring ja mind see üldse ei vaimusta.

 

Kell 16.00: Oleme haiglas. Mind vaadatakse kohe üle ja selgub, et mul 9cm avatust ja pressid juba käivad. Arst hakkab kibekiiresti pabereid täitma, sest bürokraatia tuleb ikka enne korda saada ja siis vaatame kas sünnitame või mis. Vastan küsimustele. Vahel arst küsib kas juba väga pressib. Et kui ikka liiga pressib, siis täidame pabereid pärast edasi.

 

Kell 16.15: Ütlen, et nüüd vist peaks minema. Palun, et keegi ka Paolo kutsuks kui vanaema ehk kohal on ja Triinut vaatab. Õde jookseb Paolot otsima, kes oli juba poolel teel õue, et Triinu vanaemale seal üle anda.

 

Kell 16.20: Jõuab Paolo jooksujalus, mina juba punnitan.

 

Kell 16.29: Sündis meie tibu!

 

Apgari hindeks saab 10/10 ja mina vist ka.:o) Ühtki rebendit ei ole. Arstid on rõõmsad, sest sünnitus olevat olnud nagu kooliõpikust mahakirjutatud. Üks õde nendib, et kui kõik nii sünnitaksid, oleks nende töö üks lust ja lillepidu. Nojah, 30 minutit tööd ja sellest kah pool paberite täitmist. Mis viga nii tööd teha! :o)

 

Peale sündi oleme tibuga tund aega sooja teki all üksteise kaisus, alles pärast seda pestakse ta puhtaks ja pannakse riidesse. Kõik käis kuidagi nii kähku, et mingil hetkel seal soojas teki all tekib mul kahtlus, kas ma ikka päriselt sünnitasin või on see uni.

 

Haiglas saan kuulsaks kui „see, kes oleks peaaegu lifti sünnitanud“.

 

Välja meid lubatakse 31-sel, kuid alles kell 16.00, sest seadusega peab vastsündinu olema 48 tundi haiglas. Kõik kontrollid on hommikul tehtud ja nii me seal seisame kella all ja ootame millal koju saab.

 

Aastavahetusest ei tea ma midagi. Paugutamist vist ikka oli…  

Kommentaarid:

04/01/2008 Annumannu Post
Nii armas jutt.Mul tuleb selliste asjade peale alati pisar silma:).Teil tòesti vedas, et nii kiiresti kàis ja tundub, nagu valusid polekski olnud.Vàhemalt sa eriti ei maininud seda:)Super!

06/01/2008 TädiMari .
no Triinu sünniga ei saa seda asja võrreldagi! Järgmisena võid kodusünnitust harrastada!

Mis ma näen su käes- sinist lutti!!!!
just rääkisin sõbrannaga, et esimene laps sai ( no veel saab mul) jahh tissi “su richiesta” aga järgmine saab kindlasti lutti “anche senza richiesta”….

06/01/2008 maris lauri
Tere!
Mina olen Maris (http://emaisaleevike.blogspot.com) ja kirjutan magistritööd blogivatest emadest ning nende blogidest. Kui sa oled nõus mind selles töös aitama ja viitsid vastata küsimustele, siis saada palun oma jah-sõna aadressile [email protected]

07/01/2008 Külli Voit
Eheh…just nii mõtlesin ka mina. Nii kui koju saime, sai ka luti suhu. Ehk siis kolmepäevaselt. Ja ei ole tal mingit tissisegadust ning lutt toimib väga hästi.

07/01/2008 Raine De Giorgi
Palju palju õnne teile! 🙂

 Täna kell 16.29 sündis väike päkapikk Renato Romet.

Pikkust mõõdeti 49,5cm ja kaaluks sai 3330g.

Palju õnne sünnipäevaks kallis tibupojake!

Juba tund aega vana….

 

Kommentaarid:

31/12/2007 Vanaema Eestist
Palju palju õnne väike tibu! Ja palju õnne emale-isale!

01/01/2008 TädiMari .
OOO!! Palju õnne! Napilt veel enne uut aastat! Tore, vähemalt on lapsel oma pidupäev olemas, ei sündinud jõululapsukest ega ka uue aasta titte!! Tubli poiss! Ja nimi on ka väga mehelik!
Nüüd jään põnevil pilte ootama :)
ahh.. ja head uut aastat ka!

01/01/2008 Annumannu Post
Ohooooo, kui ilus uudis:).Palju ònne teile kòigile!Vàga ilusa nime mòtlesite vàlja:).Jààme huviga jàrge ootama.

01/01/2008 Monica Juhtund – Orsi
Palju Õnne ! Ilusa nime valisite !

03/01/2008 TädiMari .
PILTI!!PILTI!!

03/01/2008 Kristiina Paljak
Palju õnne!!!
Meil sai samal päeval üks mehepoeg Jarmo ka aastakese vanemaks

04/01/2008 Külli Voit
Ohoo, ma ei teadnudki. Palju ònne Jarmo!

04/01/2008 Jette A
Palavaimad õnnesoovid Teile kõigile Susi , Jette ja Olavi poolt!! Hiphiphurraaaaa!! Profiilis täitsa Tiinu moodi…väga ilus poisslaps!!

Vaatamata minu sihikindlale eesti keele kasutamisele hakkab Triinu aina rohkem ja rohkem itaalia keelele üle minema. Mõtlesime siin miks see küll nii on, sest ajaliselt on ta ju endiselt siiski kõige rohkem minuga ja eesti keele sees. Üks põhjus on vist see, et eesti keelt kuuleb ta ainult minu suust kui ma räägin temaga või noh, ok ka Pojaga ning need vestlused on paratamatult natuke üheülbalised. Itaalia keelt kuuleb ta igasugustes variantides ning igasugust teksti.

 

Teiseks on mulle hakanud tunduma, et itaalia keelt on lihtsam omandada. Itaaliakeelsete sõnade puhul ei tee Triinu peaaegu üldse vigu. Okei, kui ütleb formaggio, siis see r seal on peaaegu olematu, kuid see pole mingi viga.

Eesti keeles on see-eest hulk sõnu mida ma saan aru küll mida ta öelda tahab, kuid need on täiesti valesti. Näiteks vahetab ta esimestel silpidel konsonandid ära: Raamat – maana, peegel-geebe, tasku – katu, tomat – mota, piim – mii.  Seda ma olen märganud ka Eestis elavate eesti laste puhul, seega põhjus ei ole kakskeelsuses. Teiseks, nagu on näha ka neist näidetest, kui sõna lõpeb konsonandiga, siis Triinu üldjuhul seda viimast tähte ei ütle. Itaalia keeles sõnad aga lõpevad kõik vokaaliga ning sellist probleemi tekkida ei saagi.

Eesti keeles ütleb Triinu vahel V tähe asemel B: oliivid on obiibi ja veel on bee. Itaalia keeles nagu ütleks õigesti.

 

Lisaks on veel mõned sõnad, mis on on täiesti teemast mööda ning ma ei saa üldse aru kuidas nad sellise kuju on võtnud. Näiteks kook on kuuka ja müts järjepidevalt nupu. Võib-olla tuleb see kapuutsist või siis jopest, sest need viimased ju käivad alati koos ja tal on lihtsalt sassi läinud.

Üks universaalne sõna on talla. See siis tähendab seda kui on vaja trepist üles minna või ka alla tulla ning ka trepp ise võib olla talla. Tõenäoliselt on ta ühendanud sõnapaari tule alla, mida ta on kuhugi ronides sadu korda kuulma pidanud.

 

Koguseliselt on eestikeelset juttu siiski endiselt rohkem, võib-olla ka sellepärast paistavad vead rohkem välja.

 

Minu suureks üllatuseks jagab Triinu kohati ka selle ära kellega mis keeles rääkida. Näiteks nõuab ta minult alati jäätist, aga vanaemalt gelatot ja seda ka siis kui me mõlemad kohal oleme.  Kodus otsitakse kapist kommi, aga vanaema juures calamellat. Suurim oli minu üllatus kui läksime üle tee trattoriasse ja seal oli köögis kass. Trattoriamutid on Triinule juba vanad sõbrad ning muidugi räägitakse nendega itaalia keeles. Triinu tormas kööki, ise hüüdes gatto, gatto! Ja mina sinnamaani ei teadnudki, et ta ka itaalia keeles kass öelda oskab.

 

Lahe on see kuidas Triinu täiskasvanutelt nende parasiitväljendeid või rääkimisviise omastab. Ma ei tea kui hea või kasulik see on, aga naljakas küll. Näiteks ajab ta Pojat koerakausiga taga ja räägib  „dai, vieni Poja, vieni, vieni dai!“. Niimoodi räägib issi koeraga siis kui ta seisab koerarihm peos, sulejopes välisukse ees higistades ning üritab diivanil kerratõmmanud koera õue saada. Või kui Linnu teeb söögistreiki ja issi üritab teda sööma meelitada.

 

Vanaemalt on Triinu pärinud väljendi „Khmm….che buono!“ ainult et väikese erinevusega. Kui vanaema kasutab väljendit sihtotstarbeliselt ehk siis maitsvate toitude puhul, siis Triinu päris toidu puhul ei kasuta. Küll aga kõige muu puhul mida ta on otsustanud süüa ja peab mind kuidagi veenma, et asi on ikka söömist väärt küll. Näiteks koeraküpsiste, hambapasta või näokreemi puhul.

 

Väga laialt on Triinul kasutuses tüüpilised itaallaste lausepikendused nagu allora, ecco! ja uffa!

Suur alloratamine käib kui on vaja midagi joonistada. Või õigemini kui ta joonistab kuusid, sest peale kuude ta muud midagi ei joonistagi. Võtab pliiatsi ja paberi, sätib end diivanile istuma ja seletab: allora…kuu…allora…allora kuu…kuu allora jne.

 

Uffa ütlevad itaallased tavaliselt siis, kui midagi on KOGEMATA nässu läinud, maha kukkunud või valesti. Triinu versioon on aga selline, et ta kallab kõike muud kui kogemata piima tassist laua peale ja siis teatab Uffa!

 

Minult on ta pärinud eeee…..tamise. Kui ma ei suuda leida õiget sõna või ma lihtsalt ei tea kuidas midagi itaalia keeles öelda, siis ma hakkan eeetama. Ehk siis venitan lause alguses või keskel mingit mõtetut eeed. Et ma niimoodi teen, sain alles siis aru kui Triinu kah eeetama hakkas.

 

Teiseks on vist minu pärand okeitamine. Triinul on komme väga kategooriliselt teada anda kui ta midagi ei taha või midagi ei meeldi. Näiteks küsin ma täiesti heasoovlikult kas ta kiikuda tahab, ei mingit sundi eks. Selle peale teatab ta ülikategooriliselt NONONONONOO KAAGA!!! Umbes, et kuidas ma üldse nii lolli idee peale tulla sain. Ma siis tavaliselt vastan umbes nii: okei, okei ei kiigu kui ei taha.

 

Nüüd kui ta on üksinda teise tuppa kadunud ja seal kahtlaselt vaikselt millegagi tegeleb ning ma ukse peale saabununa avastan, et ta on kõik oma riided mööda tuba laiali loopinud, siis Triinu teatab okei, okei ja nügib mind selg ees uuesti uksest välja. Näha on, et ta teab ise ka väga hästi, et on mingi jamaga hakkama saanud, aga nii suur isu on veel natuke oma laamendamist nautida enne kui tüütu ema seda likvideerima asub.

Kommentaarid:

28/12/2007 Annumannu Post
Tundub, et see itaalia keele kiirem omandamine on siin meil vist kòigi lastel ùhine.Ju ikka loeb see, et ùhiskond on siin itaalia keelne ja paratamatult hakkab see kùlge.Igasuguse arengu ùle on hea meel, niiet rààkigu vòi jaapani keeles;)Imelik on see, et selline sòna nagu nàiteks mùts on tal raske òelda ja samas sellise sòna nagu nàiteks foccacia ùtleb tàiesti selgelt vàlja.Seda Okeitamise lugu oli hea lugeda, sest meil on see tàpselt samamoodi.Kui midagi pakun talle, mis preilile hetkel meeltmòòda pole, siis tuleb ka kohe suur NONONONO, mina siis muidugi, et ok ok, rahu rahu, ei ole vaja kui ei taha, sorry, et kùsida julgesin:D.Kui te nùùd elate oma uues ja suuremas kodus, kas Triinul on pàrsis oma tuba olemas?Magab ta seal?Huvipàrast kùsin, kuna meil just see teema ùleval praegu:)

28/12/2007 Vanaema Eestist
Tõesti kahju, et omal ajal sinu keeleõppimist üles ei kirjutanud. Aga üks asi on küll meeles: utsu ja tutti. Uts oli vorst ja tutt oli juust. Kuna tol ajal olid need ka ainsad asjad, mida poest leiva peale panemiseks osta sai, siis seepärast ongi hästi vist meelde jäänud.

28/12/2007 Külli Voit
Triinul on nüüd jah oma tuba ja sellest kolimiseprotsessist ma tahaks oma Uus kodu vol. 2 kirjutada kuid see mul kuidagi ei edene praegu. Vabu päevi ka rohkem pole. Aga lühidalt võin öelda seda, et oma tuppa kolimine läks üleootuste libedalt. Ei olnud nagu üldse probleemi, ei mingeid öiseid ärkamisi või magamaminekul suuri streike. Tal vist peaasi, et oleks oma voodi ning tema jänesed, muu pole oliline.

29/12/2007 Monica Juhtund – Orsi
Meil täitsa vastupidi, laps räägib AINULT eesti keelt ja mulle tundub et palju kergem kui itaalia keel , ta on proovind korrata järgi sõnu aga vähe…. ilusti tulevad eestik sõnad välja ka ..probleemi pole minu arust . Öeldakse et niisama rääkimisest ei piisa jah vähemuskeele selgeks saamisest , vaja on mänge mängida selles keeles, laulda ,saateid vaadata ….jne…..mida me kõike teeme 🙂

Mitte küll Triinu veel, aga mina küll.

Täna saabub meile mööbel, kuuenädalase hilinemisega. Pidi saabuma juba hommikul, aga viimasel minutil teatati, et ei ikka tuleb peale lõunat. Et siis täpselt siis kui Triinu tavaliselt magab. Seega sõitis Triinu hommikul issiga Veronasse ja läks vanaema juurde ning mina jäin koju mööbliootusesse ja -lootusesse.

Avastasin, et see on mul esimene kord peale Triinu sündi terve päev omaette kodus olla. No Linnu on ka muidugi siin, aga ta on ju vähenõudlik, magab vaikselt diivaninurgas. Tegime hommikupoolikul mõnusa tiiru metsas, Linnu jooksis ja kargles nagu segane. Tal vaesekesel on viimasel ajal korralikke jalutamisi väheks jäänud, sest ei saa mina koera, lapse ja kõhuga siin meie metsas jalutatud. Vankriga sinna ei pääse ja Triinu jaoks on see mets liiga metsik, ei saa tema oma kossakate talveriietega seal kõnnitud. Lisaks on kogu mets n.ö. mäe otsas ehk siis tee käib kogu aeg sinka-vonka üles-alla. See teeb kõndimise Triinu jaoks veelgi raskemaks ja ega ka mina ei ole mingi suur mägironija hetkel – natuke järsem tõus ja kõht kohe toonuses.  Kuid ma usun, et peale poisi sündi läheb ka Linnu olukord paremaks. Kui Triinu on hommikul lasteaias, siis panen poisi linaga kõhule ja saame Linnuga tiirutada nii palju kui hing ihkab. 

Eks mul on neid "vabu päevi" ennegi olnud, sest Triinu on enam-vähem iga nädal  ühe päeva vanavanemate juures kuid tavaliselt olen ma siis ise kah seda vabadust täiel rinnal kasutanud. Ajanud mingeid asju, käinud kellelgi külas või niisama linna peal tiirutanud. Niisama kodus pole raatsinud passida. Täna aga tuleb valvata mööblit ning ega ma poleks oma kõhuga viitsinud kuhugi kondama minnagi.

Tore on selline vaba päev. Kohe nagu puhkus. Kella ei vaata, süüa ei tee, ei korista kah. Sest karta on , et rohkem mulle selliseid päevi niipea ei tule ja koristamise peale ma seda ainukest küll raiskama ei hakka.

Kui nüüd see mööbel ära tuleb, siis on kõik pakilised asjad tehtud ja minu pärast võiks siis ka poiss juba sündima hakata. Kuigi mulle meeldiks kui ta sünniks näiteks 2. jaanuaril. Et oleks 2008 aasta laps ja mõlemad lapsed teisel kuupäeval. Tore ju. Eks näis palju neid minu soove siin arvesse võetakse.

ja meie agaralt valmistume tulekuks. Eesti vanaema saadetud piparkoogitainas on käes ja kuusk ka olemas. Kuuse ostul olime kavalad – ostsime koos juurte ja potiga, et pärast jõulu paneme siis aeda maha ja järgmistel aastatel kuusk kohe omast käest võtta. Ainus, mida me muidugi enne läbi ei mõelnud, on see, et kuhu me ta siis aias istutame. Sest see meie"aed" on pigem sümboolne rohulapp, kus on juba päris suur oliivipuu ja veel neli nii pooleteisemeetrist taime/puukest. Lisaks meenus mulle kuusk minu lapsepõlvekodus, mis 25 aastat tagasi oli kuskil meetrine ja nüüd on kõvasti üle maja katuse. Et kas meie naabritele ikka sobib kui paari aasta pärast nende sümboolne rohulapp meie kuuse varjus päikesevabaks saab. Surfasin siis natuke netis, ise lootes, et meie Abies nordmanniana on mingi spetsiaalne jõulukuuseks aretatud kääbusvariant. Lootus on lollide lohutus. Wikipedia kirjutab nii: It is a large evergreen coniferous tree growing to 60 m tall and with a trunk diameter of up to 2 m. In the Western Caucasus Reserve, some specimens have been reported to be 78 m tall, the tallest trees in Europe.

Khmm…

Aga naabrid läksid Venezuelasse ja tulevad alles jaanuari lõpus tagasi. Äkki me juurime oma meetrise rosmariini välja ja paneme kuuse asemele. Võib-olla nad ei pane tähelegi….

Kommentaarid:

22/12/2007 TädiMari .
Pane aga kasvama, aga enne mõõda ära kas teie aeda ikka “trunk diameter of up to 2 m.” ära mahub! Muahahaha!

22/12/2007 annumannu post
:D.Pàris hea juhus.Me oleme ka iga aasta need juurtega kuused ostnud ja tuttavate juurde maha istutanud.Ega ta 100% kindel pole, et temast veel elulooma saab.Meil ùks làks ilusti kasvama, aga teine kuivas ikkagi àra:(.Selle aasta oma làheb jutiga Umbriasse kasvama:)

23/12/2007 Külli Voit
Ainus lohutus on, see et peaks olema väga aeglase kasvuga puu. Samas kuskil ei kirjuta kui aeglane on aeglane. Nii, et see 2m tüvi pole minu probleem! Eks siis lapselapsed saevad kui vaja. Jah, ja “lootus” on, et äkki üldse kuivab ära….

15.jaanuarist saab Triinust lasteaialaps. Või õigemini läheb ta ikka sõime või siis asilo-nidosse, nagu nad siin seda nimetavad.

 

Tegelikult olen ma suur sõimevastane (või siis peaksin nüüd ütlema, et olin) ja leian (leidsin), et alla kolmeaastast pole ikka kuskile vaja panna. Niipalju siis minu raudkindlatest veendumustest…Aga tegelikult tuli see sõimeplaan väga ootamatult ja tavalise sõime vastane olen endiselt. See kuhu läheb Triinu aga ei ole päris tüüpiline.

 

Tavalises sõimes on tited kolmest kuust kuni kolme aastani. Kõik nad on ühes puntras koos, tavaliselt kuskil 15-20 last ja 2-3 kasvatajat. Erakates vähem lapsi ja rohkem kasvatajaid, riiklikes siis vastupidi. Need Verona sõimed, mida ma nägin või millest kuulsin, olid kõik parajad urkad, küll puhtad, aga pisikesed. Linnavärk, üürid ju kõrged. Mõnes luksimas kohas oli kaks ruumi, et ühes magati ja teises mängiti, aga tihti oli ainult üks ruum ja kes siis suutis, magas seal teiste kisa sees. See magamise värk oligi mulle suurimaks mõistatuseks, sest kolmest kuust kuni kolme aastani on ju igasugust magamist – väiksed magavad tihti, kolmeaastane võib-olla üldse enam mitte. Hoove neil tavaliselt ei olnud, seega lapsi välja ei viidud. Lisaks on ju selgemast selge, et väikesed tited vajavad enam tähelepanu, seega need 2-3 aastased lihtsalt olid seal. Kasvatajate töö oli vaadata, et nad kuivad ja söönud oleks ning üksteist liiga auguliseks ei hammustaks.

 

Ka Fumanesse kolides ei olnud mul mingit sõimeplaani. Teadsin, et siin sõime pole ja kuskile kaugemale autoga viima poleks hakanud niikuinii. Siis me aga hakkasime siin kohalikus lasteaias esmaspäeva õhtuti mängimas käima. Nad siin organiseerivad lasteaiaeelikutele sellist tasuta mängurühma, et tulevased lasteaiakad juba tutvuksid kohaga ning ka lastega, kellega koos alustatakse. Ja seal siis selgus, et nad on teinud lasteaia juurde ühe eksperimentaalrühma, kui nii võib öelda. Sõim, kuid ainult 2-3 aastastele. Alustasid alles sügisest ja rühmas on hetkel 12 last ning 3 kasvatajat. Jaanuarist tuleb 3 last juurde, seega 5 last kasvataja kohta. Päris mõistlik kogus. Sõime ruumid on suured ja puhtad, eraldi on söögi-, mängu- ja magamistuba. Loomulikult on olemas ka suur aed liumägede ja muu kraamiga.

Kui käisin neid vaatamas, siis seletati kuidas neil on programm igaks päevaks – ükspäev on laulutund, teine päev tantsitakse, siis tehakse midagi käsitsi, siis võimeldakse ja turnitakse. Kui me Triinuga sinna sattusime oli vist see tantsupäev, igal juhul muusika mängis ja kõik keksisid tervet seina katva peegli ees. Kasvatajad kaasaarvatud.

 

Sõimeminemise peapõhjus pole üldsegi mitte teise tite sünd, kuigi ega ma ei hakka ka väitma, et mulle see väike koormusevähendamine meeltmööda ei oleks.  Eriti meeldib mulle see, et pääsen lõunasest söögivaaritamisest. Vanasti, kui ma veel noor, vallaline ja lastetu olin, meeldis mulle hirmsasti süüa teha. Viimasel ajal ma seda tunnet enam ei tunne. Kui seitse päeva nädalas ja 2x päevas peab pead murdma mida süüa teha, siis kaob viimnegi mõnu ja jääb ainult kohustus.

Triinu hakkab alguses olema pool päeva. Hommikul 9 paiku viib Paolo sinna, lõunat sööb ta seal ja 13.00 kandis lähen talle järgi. Triinu on küll mõned kuud vähem kui kaks aastat, kuid ta võetakse vastu sellegipoolest. Ainus tingimus oli neil see, et laps peab ise sööma ja tavalist sööki, sest köök on lasteaiaga ühine ning mingeid titemämme seal ei keedeta.

 

Eks näis kuidas see asi toimima hakkab ja kas Triinule üldse meeldib seal. Selles õhtuses mängutunnis talle muidugi meeldib. Kuid üks kord nädalas koos minuga on muidugi hoopis midagi muud kui üksi ja iga päev. 

Kommentaarid:

22/12/2007 annumannu post
Tundub kùll igati ideaalne variant olevat.Paremat vist oleks raske soovida.Ma usun, et see on lapsele ka siiski suur vaheldus, pool pàevagi teiste laste seltskonnas olla.Emme on kùll parim, aga pàevast pàeva ainult temaga kodus olla pole siiski eriline lòbu ma arvan:).Vàga huvitav oleks teada, kuidas talle seal meeldib.

23/12/2007 Monica Juhtund – Orsi
Saaks ma ka nii kaugele et laps viia sõime … meil samasugused need erakad …
Söömise kohapealt niipalju et väga paljud vanemad toovad siin lapsed koju sööma..lapsed lihtsalt ei söö lasteajas… ja siis kui tahtmist lähevad aeda tagasi…

23/12/2007 Monica Juhtund – Orsi
Aga kas sa ei arva et äkki võib tunduda triinule see kui jalust ära saatmine… mulle tuli lihtsalt selline mõte…. 🙂 eks lapsed ole erinevad muidugi . 🙂

23/12/2007 annumannu post
Ma arvan, et lasteaed ei pea alati olema midagi negatiivset, vòib ju hoopis olla, et laps on sinna mineku ùle ròòmus.Eriti veel, kui ta ei pea seal òhtuni olema.Mina isiklikult jàtaks ka lapse sinna sòòma, kuna olen tàhele pannud, et seltsis sòòb laps palju paremini:)Sinu olukorras toimiksin samamoodi:)……Isegi enda olukorras, aga kohti kahjuks pole, ootame sùgiseni ja siis tuleb lasteaed ja loodetavasti ka tòòkoht:P

23/12/2007 Monica Juhtund – Orsi
Ma ei arva et negatiivne on aga kuna ennem just tuleb teine kodanik ilmale siis see võib tekitada erinevaid tundeid lapses .

23/12/2007 Külli Voit
Seda ma arutasin nende kasvatajatega, et kas see ajastatus on ikka väga hea – kohe peale tite sündi suurem laps n.ö. jalust ära saata. Ja nad ütlesid, et tõenäoliselt pole probleemi. Esmalt on ta veel nii väike, et ise niimoodi mõelda osata, et teda minema saadetakse ja kui teha pool päeva, siis saab ta ka piisavalt minuga kodus olla. See, kuidas ja kui kiiresti harjub on iga lapse puhul niikuinii erineva ja ega seda ette tea. Eks ma võin ta mõni päev ju ka koju jätta kui koormavaks läheb. Üks päev nädalas on tal niikuinii vanaemapäev ja see talle meeldib küll väga.

 Mis saab olla armsamat kui su oma laps tuleb ronib sulle sülle ning paneb käed ümber kaela või siis kui sülle ronida ei saa, võtab jala ümbert kinni ja ütleb hella häälega kalli-kalli…. ja nii ikka kohe mitu -mitu korda päevas. Muidugi unustad siis kohe kõik oma pakilised tegemised ja kalli-kallitad vastu, sest no kui lapsel on ikka vaja just nüüd ja praegu kalli-kalli teha , siis ei saa ju öelda, et oota ma pesen need nõud ära või kirjutan selle kirja lõpuni, siis kallitame. Isegi kui vahel tundub neid kalli-momente juba liigagi palju olevat ja tekib kahtlus kas ikka on seda kallit just nüüd ja praegu vaja või on see lihtsalt üks kaval moodus emme-issi tähelepanu kiirelt omale saada. Fakt on see, et manipulatsioon toimib. Pole veel Triinu kallist ilma jäänud ja seda väike kavalpea teab. No igal juhul etem kallisid nuruv kui maas visklev ja röökiv laps. Õnneks midagi nii traamaatilist pole meil ette tulnud, kuigi natuke kõvemat häält teeb preili vahel küll kui oma tahtmist ei saa. Antud olukorras oleme avastanud, et parim reaktsioon on reaktsioonitus.

Tagaplaanil aiatöödesse süvenenud issi.

Nädalaid on nüüd siis 37 täis ja 38s algas. Triinu sündis kui olin 38 nädalat ja 4 päeva.Et võiks nagu valmis olla.  See tähtaeg 1. jaanuar ajab mind vist kohati segadusse, et noh praegu ju detsembri algus ja tähtaeg ju alles jaanuaris (tegelt mis algus ta ikka on, juba keskpaik).

Kui kaks nädalat tagasi ei olnud ma ikka kohe üldse asjaks valmis, siis nüüd on juba progressi näha. Lapsel on häll olemas, Triinu väikseks jäänud riietest on roosad ja lillelised välja praagitud ning ülejäänud pestud ja valmis, haiglakott on ka peaaegu koos.

Olemine on üsna ok. No nii ok kui ta nii lõpus olla saab. Magamisega on kehvasti, sest jalad kisuvad krampi ja kogu aeg on pissihäda. Kaal on seisma jäänud – kuu aega pole midagi juurde võtnud. Põhjuseks on vist kolmekorruseline uus kodu.

 

Vahepeal sai omast lollusest kõvasti mööda arste joostud ja analüüse antud. Ma tark, enne vereanalüüsi andmist sõin kõhu korralikult head ja paremat täis ning sain vastutasuks siis veresuhkru näidu, mille kõrval kahvatuvad ka tõeliste diabeedikute näidud. Ma nagu tean küll, et enne vereanalüüsi ei tohi ju süüa, aga miskipärast olin kindel, et raseduse puhul see ei kehti. Suures rasedusdiabeedi hirmus tehti mulle siis kõik need jälgid glükoositestid ja muidugi olid mu näidud korras ja „diabeet“ liiga magusa kohvi või shokolaadicroissant´i teene.

 

Triinu Renatoks ettevalmistamine on aga käinud juba tükk aega täie hooga. Mina tegelikult arvasin, et ega pole vist suurt mõtet Triinule seda titejuttu ajada, sest ta ju nii väike ja vaevalt asjale pihta saab. Aga Paolo oli endas kindel ja juba jupp aega tagasi hakkas mu kõhtu silitades Renatost rääkima. Ikka et tasa-tasa, Renato tudub emme kõhus. Triinu siis hakkas kah näppu suu peale panema ja sosinal rääkima – Aato tuttu,  ise samal ajal mu kõhtu patsutades. Aatost sai mõne aja pärast Nato ja nüüd on lausa Enato. Samuti teab Triinu, et selles hällis, mis meie magamistoas seisab, magab Enato. Samas muidugi ei ole Renato ainult minu kõhus, vaid samapalju ka Triinu enda kõhus. Kui Renatost juttu, siis patsutab peale minu kõhu ikka ka enda oma üle. Issi kõhus Enatot ei ole. Kuigi ka issi kõht on piisavalt suur, pole ta vist  nii trimmis ja naba pole kah punnis nagu meil Triinuga. Ega ma muidugi ei tea kui palju sest jutust kasu on, aga no vähemasti see nimi Renato on Triinule nüüd tuttav. 

 

Teist nime meil ikka ei ole ja vist ka ei tule. Kahjuks peab Itaalias olema nimi olemas siis, kui lähed haiglasse. Ei mingit Eesti moodi „ahh vaatame mis nägu laps on“ varianti ja kuu aega nime mõtlemist. Kui nüüd midagi kuskilt äkki ei ilmu, siis jääb üks nimi.

Kommentaarid:

12/12/2007 TädiMari .
Kuule ainult Renato on veits hale! Triinul on kaks nime ja Renatole mitte!
Ma ka siin mõtlesin ja ega Renatole sobib ette vaid teine R tähega nimi. Esimesena tuli millegipärast Rein :)
Sobiiks ka nt. Raiko ja miks mitte ka hekel nii popp Uku.

13/12/2007 Külli Voit
A vot selles see probleem ongi, et Renato jääb esimeseks nimeks ja Eesti nimi oleks teine. Ning niipidi kõla kohe mitte midagi mitte kuidagi. Nädalavahetusel võtan selle nimeasja ette…..

14/12/2007 Ingrid Nielsen
Ma viskan sulle mõned minu arvates sobivad nimed nr. 2 siia, võimalik, et need ei meeldi, aga vähemalt võib tuua inspiratsiooni. Romet, Rando, Raul, Rainer, Reemet. Martin, Laur, Asso (kahtlane valik välismaalaste jaoks, liskas ei lähe väga häsi okku , kui ta teiseks tõsta – minu üks lemmikumaid meesniesid Eestist), Anton, Janno, Alo… rohkem ei tule praegu. Kas sul hakab parem, kui ma ütlen, et kui meie perre peaks sündima poisslaps, siis tema esimene nimi peab olema Antioco. Oehh.

14/12/2007 TädiMari .
Väga hea, meil on see Antonino Salvatore, Antonino Salvatore liin… Kuid mul oleks pigem see jama, et seda liini ei lubaks nt. ämm eriti jätkata, mina teise nimena ikka mainiks ära… nii lahe ju kui on mingi järjepidevus traditsioonides 🙂

14/12/2007 Külli Voit
Ossa kus on alles nimed! Renato nende kõrval päris rahulik. A eks ma hakkan selle nimega juba harjuma ka. Kusjuures mulle väga meeldib Romet ja sobiks kah. Äkki tulebki Romet….peab muidugi ka Paologa asja läbi rääkima.

15/12/2007 annumannu post
Issand aeg on nii kiiresti làinud ja sa juba lòpusirgel omadega:).Ròòm kuulda, et teil kòik hàsti làeheb.Poiste nimede suhtes olen nii tumba, et ega vist suurt soovitada ei oska.Mulle meeldib muidu selline nimi nagu Renee, Rene, Reneè…..kuidas keegi kirjutatada soovib, kòla jààb enam -vàhem samaks:)

18/12/2007 Luka Puumets
Itaalia nimega eesti poiss pakub omalt poolt ehtsad eesti nimed Tormi ja Maru.