Nagu näha, minu 2. jaanuari soovi ei arvestanud keegi. Kuigi ega tegelikult mul sellest kahju ole. See rase olemine oli end totaalselt ammendanud. Tegelikult juba mitmeid nädalaid.

 

Asi nägi välja siis umbes nii:

 

Kell on varahommik: Täpsemalt ei tea, sest mul pole kella magamistoas. Kõht läheb natuke toonusesse ja natuke on valus ka. Aga see pole midagi uut ja magan edasi. Mingi aja pärast jälle, selline tüütu torkimine mis päris üles ei aja, aga magada ka ei lase.

 

Kell 8.30: Ärkab Triinu, ajan end voodist üles. Torkimine käib ikka peal, kuid suht kaootiliselt. Teeme putru ja kohvi ning räägin Paolole, et mul vist käivad need valetuhud peal, aga need peaks paari tunniga üle minema.

 

Kell 12.00: Hakkan kana küpsetama. Valud ikka peal, kuid minu arvates endiselt liiga nõrgad ja kaootilised, et neid õigeteks pidada. Paolo võtab kella välja, et vaatame kui tihti käivad. Ikka täiesti kaootiline, aga alla 10 min on vahe alati. Otsustame, et peale Triinu uinakut käime korra haiglas ära.

 

Kell 13.30 Kana on valmis. Sööme ja Triinu läheb magama. Mul lähevad valud tugevamaks, ikka vist ei ole valehäire. Helistame vanaemale, et võib-olla viime Triinu hiljem tema juurde.

 

Kell 14.00 Lähen vanni. Hea on olla, soe.Valud käivad küll peal, aga vannis on vähem tunda.

 

Kell 15.00: Triinu ärkab, ajan ka ennast vannist välja. Nii kui horisontaalist vertikaali saan, läheb asi kontrolli alt välja. Valud on iga 1-2 min tagant, nii et ei saa ennast riidessegi. Pool sokki jalas, jälle valu peal! Ütlen Paolole, et pane ruttu Triinu riidesse ja lähme, asi on kriitiline. Ohin ja ähin ning üritan võimalikult vähe häälitseda, et Triinut mitte ehmatada. Paolo seisab keset tuba, Triinu tema süles silmad nagu tõllarattad ning seletab: mamma male, mamma male!  Paolo ikka seisab. Karjun, et mis sa seisad, liiguta!

 

Kell 15.40: Olen riides ja autos. Et jõuda välisuksest autoni pidin 4x peatuma. Tunnen imelikku pakitsust ja mõtlen, et oleks pidanud vetsus ära käima. Helistame vanaemale, et nad tuleks haiglasse Triinule järgi, sest muidu meil tuleks 40 minutine ring ja mind see üldse ei vaimusta.

 

Kell 16.00: Oleme haiglas. Mind vaadatakse kohe üle ja selgub, et mul 9cm avatust ja pressid juba käivad. Arst hakkab kibekiiresti pabereid täitma, sest bürokraatia tuleb ikka enne korda saada ja siis vaatame kas sünnitame või mis. Vastan küsimustele. Vahel arst küsib kas juba väga pressib. Et kui ikka liiga pressib, siis täidame pabereid pärast edasi.

 

Kell 16.15: Ütlen, et nüüd vist peaks minema. Palun, et keegi ka Paolo kutsuks kui vanaema ehk kohal on ja Triinut vaatab. Õde jookseb Paolot otsima, kes oli juba poolel teel õue, et Triinu vanaemale seal üle anda.

 

Kell 16.20: Jõuab Paolo jooksujalus, mina juba punnitan.

 

Kell 16.29: Sündis meie tibu!

 

Apgari hindeks saab 10/10 ja mina vist ka.:o) Ühtki rebendit ei ole. Arstid on rõõmsad, sest sünnitus olevat olnud nagu kooliõpikust mahakirjutatud. Üks õde nendib, et kui kõik nii sünnitaksid, oleks nende töö üks lust ja lillepidu. Nojah, 30 minutit tööd ja sellest kah pool paberite täitmist. Mis viga nii tööd teha! :o)

 

Peale sündi oleme tibuga tund aega sooja teki all üksteise kaisus, alles pärast seda pestakse ta puhtaks ja pannakse riidesse. Kõik käis kuidagi nii kähku, et mingil hetkel seal soojas teki all tekib mul kahtlus, kas ma ikka päriselt sünnitasin või on see uni.

 

Haiglas saan kuulsaks kui „see, kes oleks peaaegu lifti sünnitanud“.

 

Välja meid lubatakse 31-sel, kuid alles kell 16.00, sest seadusega peab vastsündinu olema 48 tundi haiglas. Kõik kontrollid on hommikul tehtud ja nii me seal seisame kella all ja ootame millal koju saab.

 

Aastavahetusest ei tea ma midagi. Paugutamist vist ikka oli…  

Kommentaarid:

04/01/2008 Annumannu Post
Nii armas jutt.Mul tuleb selliste asjade peale alati pisar silma:).Teil tòesti vedas, et nii kiiresti kàis ja tundub, nagu valusid polekski olnud.Vàhemalt sa eriti ei maininud seda:)Super!

06/01/2008 TädiMari .
no Triinu sünniga ei saa seda asja võrreldagi! Järgmisena võid kodusünnitust harrastada!

Mis ma näen su käes- sinist lutti!!!!
just rääkisin sõbrannaga, et esimene laps sai ( no veel saab mul) jahh tissi “su richiesta” aga järgmine saab kindlasti lutti “anche senza richiesta”….

06/01/2008 maris lauri
Tere!
Mina olen Maris (http://emaisaleevike.blogspot.com) ja kirjutan magistritööd blogivatest emadest ning nende blogidest. Kui sa oled nõus mind selles töös aitama ja viitsid vastata küsimustele, siis saada palun oma jah-sõna aadressile [email protected]

07/01/2008 Külli Voit
Eheh…just nii mõtlesin ka mina. Nii kui koju saime, sai ka luti suhu. Ehk siis kolmepäevaselt. Ja ei ole tal mingit tissisegadust ning lutt toimib väga hästi.

07/01/2008 Raine De Giorgi
Palju palju õnne teile! 🙂