Mis saab olla armsamat kui su oma laps tuleb ronib sulle sülle ning paneb käed ümber kaela või siis kui sülle ronida ei saa, võtab jala ümbert kinni ja ütleb hella häälega kalli-kalli…. ja nii ikka kohe mitu -mitu korda päevas. Muidugi unustad siis kohe kõik oma pakilised tegemised ja kalli-kallitad vastu, sest no kui lapsel on ikka vaja just nüüd ja praegu kalli-kalli teha , siis ei saa ju öelda, et oota ma pesen need nõud ära või kirjutan selle kirja lõpuni, siis kallitame. Isegi kui vahel tundub neid kalli-momente juba liigagi palju olevat ja tekib kahtlus kas ikka on seda kallit just nüüd ja praegu vaja või on see lihtsalt üks kaval moodus emme-issi tähelepanu kiirelt omale saada. Fakt on see, et manipulatsioon toimib. Pole veel Triinu kallist ilma jäänud ja seda väike kavalpea teab. No igal juhul etem kallisid nuruv kui maas visklev ja röökiv laps. Õnneks midagi nii traamaatilist pole meil ette tulnud, kuigi natuke kõvemat häält teeb preili vahel küll kui oma tahtmist ei saa. Antud olukorras oleme avastanud, et parim reaktsioon on reaktsioonitus.

Tagaplaanil aiatöödesse süvenenud issi.